Reaganoomika

Allikas: Vikipeedia

Reaganoomika ehk reiganoomika oli Ameerika Ühendriikide presidendi Ronald Reagani (ametiaeg 19811989) majanduskava, mis seisnes muu hulgas ettevõtluse riikliku reguleerimise vähendamises, ettevõtjatele kehtinud piirangute tühistamises, maksude alandamises. Need ümberkorraldused aitasid USA-l majanduskriisist üle saada.

Reiganoomika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ronald Reagan

Reiganoomika (inglise keeles Reaganomics) – Ameerika Ühendriikide majanduspoliitika 1981–1989 aastatel president Ronald Reagani ajal. On seotud võimule tulnud respublikaanide parteiga, neokonservatiivse laine tõusuga paljudes arenenud lõuna riikides. Reiganoomika aluseks oli majanduse pakkumise teooria. Reguleerida ei tulnud mitte toote nõudmist, vaid produkti tootmise stimuleerimist. [1]

Reiganoomika põhipunktitid on:

  1. Valitsuse kulude vähendamine
  2. Maksude vähendamine
  3. Riigi majandusse sekkumise vähendamine
  4. Inflatsiooni vähendmine raha massi vähendamise kaudu.[2]

Põhimõte[muuda | redigeeri lähteteksti]

Neokonservatiivse teooria põhjal on toimud konservatiivne pööre majanduses 1970.–1980. aastate piiril. Neokonservatoriite kreedo ja poliitika erines nende omast, kes määrasid terve sõjajärgse ühiskonna arenemise põhiparameetreid. Suuna aluseks oli pakkumise kontseptsioon. Eelistama hakati kokkuhoidu, mitte kulusid. Pakkumise kontseptsioon seetõttu deklaarerib kokkuhoiu suurendamise vajadust ja suhtelist tarbija nõudmiste vähendamist. Olulisemaks pakkumise teoria jooneks oli maksude esiletõstmine . Mitteinflatsioonilise kasvu saavutamiseks on vaja mõjutada tootmist, maksude vähendamise kaudu, ülem maksumäärade vähendamine korporatsioonide tulude peale ja isiklike tulude peale. Oluliseks komponendiks on riigi kulude vähendamine koos maksumäärade vähendamisega. Samal ajal R. Reagan tahtis suurendata kulutusi relvastusele. Reiganoomika põhielemendiks sai 1981. aastal vastu võetud seadus maksumäärade kohta. Ta nägi ette etapilist isikutulumaksu vähendamist 23% peale, 70% kuni 50% maksimaalsed maksumäärad tuludele kapitalist, amortisatsiooni ärakirju tähtajade vähendamine, investeerimismaksude soodustuste suurendamist. Viie aasta jooksul maksude lühendamine pidi kahandama laekumise riigi eelarvesse peaaegu 750 miljardi dollari peale. Need määrad pidid stimuleerima tööd, kokkuhoidu, investeerimist. Sellest tuleb tööpuuduse vähendamine, tootmiste suurendamine ja Ameerika toodete konkurentsivõime maailma turgudel. See kõik võimaldab majanduse kasvu.[3]

Reiganoomika tulemused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuid praktika näitas et teoreetiline skeem töötas teistmoodi. Maksude stimulid ei vältinud majandusliku kriisi. Sõjajärgses perioodis see kriisis oli kõige raskem oma kestvuses, tööpuuduses, tootmise langemisel. 1983 aastal saabus konjukturi parenemine . Aasta keskmised töötootmise kasvu tempod selle perioodi jooksul olid 0,9% kuigi olid mõne võrra suuremad kui 1973–1981 aastadel (0,6%), kuid andsid järele kogu sõjajäärgsele perioodi näitarvele- 1,9%.[4] Ameerika ühiskonnas sai tundlikuks tendents ebavõrtsele materiaalsele seisule . Maksude vähendamisel võitsid jõukad kihid ja rida sotsiaalsete prograamide koondamisel said kannatada vähekindlustatud pered. 1986 aastal võttis senat vastu seaduse „maksu reformist“ Tema eesmärgiks oli võtta arvese mõned kriitilised määrkused, 1981. aasta seaduse kohta ja kompenserida tema negatiivseid mõjusid. Viimase reformi põhieesmärgiks oli ülem maksudemäärade alandamine nii individuaalse tulumaksu peale, kui ka korporatsioonide maksu tulu peale.[5]

Kokkuvõte[muuda | redigeeri lähteteksti]

Neokonservatorite ettevõtnud sammud tõid riigi rolli funktsioonide üsna suureks ümberkasvamiseks. Muutus tema roll majanduses, ametiühingud ei mänginud enam olulist rolli. Riigi tegevusse tuleb sisse turuelement, kaob kindel piir riikliku ja isikliku vahel. Vaba kaubandus osutub reiganoomika ekspordivahendiks. See suund aitas pääseda Ameerika kampaaniatel teiste maade turule, soodustas tehnilist progressi USA-s, nende majanduse struktuurilist ümberehitamist ja rea probleemide (nt inflatsiooni) lahendamist.[6]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. http://ru.wikipedia.org/wiki/%D0%A0%D0%B5%D0%B9%D0%B3%D0%B0%D0%BD%D0%BE%D0%BC%D0%B8%D0%BA%D0%B0
  2. http://ru.wikipedia.org/wiki/%D0%A0%D0%B5%D0%B9%D0%B3%D0%B0%D0%BD%D0%BE%D0%BC%D0%B8%D0%BA%D0%B0
  3. Маркова А.Н., Кривцова Н.С., Квасов А.С. и др. История мировой экономики. Хозяйственные реформы 1920—1990 гг.: Учебное пособие/ Под ред. проф. А.Н. Марковой. М.: Закон и право, ЮНИТИ, 1995. — 192 с.
  4. http://www.finman.ru/articles/2001/5/602.html
  5. Маркова А.Н., Кривцова Н.С., Квасов А.С. и др. История мировой экономики. Хозяйственные реформы 1920—1990 гг.: Учебное пособие/ Под ред. проф. А.Н. Марковой. М.: Закон и право, ЮНИТИ, 1995. — 192 с.
  6. Маркова А.Н., Кривцова Н.С., Квасов А.С. и др. История мировой экономики. Хозяйственные реформы 1920—1990 гг.: Учебное пособие/ Под ред. проф. А.Н. Марковой. М.: Закон и право, ЮНИТИ, 1995. — 192 с.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]