Raudbetoonkoorik
Raudbetoonkoorik on õhukeseseinaline suureavaline raudbetoonist konstruktsioon, mille esimesed näited rajati juba enne esimest maailmasõda, kuid koorikute laiem levik on seotud vastava arvutusteooria väljatöötamisega 1940ndatel[1].
Raudbetooni ajalugu maailmas[muuda | muuda lähteteksti]
Esimesi teadaolevaid betoonist uut tüüpi võlv- ja kuppelkonstruktsioone lõid juba vanad roomlased ning 118.–126. aastal rajatud Rooma Panteoni templi 43-meetrise läbimõõduga betoonist kuppel püsib tänaseni.
Rooma riigi langemise järel unustuste hõlma vajunud betooni kasutamine elustus alles 18. sajandi keskel, kui leiutati kaasaegne tsement, mis on betooni vältimatu komponent. Üsna pea hakati otsima võimalusi betoonkonstruktsioonide omaduste parandamiseks.
1867. aastal patenteeris Prantsuse aednik Joseph Monier raudbetoonist lillepotid ning uus komposiitmaterjal raudbetoon, kus olid ühendatud raua ja betooni head omadused, oli sündinud.
Juba 19. sajandi lõpul oli raudbetoon asunud võidukäigule ehitustööstuses, leides eeskätt rakendust konstruktsioonides, millele funktsioon seadis uusi ja erilisi nõudmisi. Just tööstus- ja militaarrajatistest ning silla- ja vesiehitusest leiab 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse suurejoonelisemaid raudbetoontarindeid [2].
Raudbetoonkoorikust katusekuplid[muuda | muuda lähteteksti]
Raudbetoonist katusekupleid hakati ehitama pärast 1900. aastat. Tuntumad hooned või saalid, mis on kaetud raudbetoonkuplitega eelmise sajandi alguses, olid või on Metodistide saal Westminsteris (1910), Melbourne’i avaliku raamatukogu lugemissaal (1911) ja Jahrhunderthalle (Hala Stulecia) Wrocławis Poolas (1911–1913). Viimane on ribirõngaskuppel avaga 65 meetrit ja kõrgusega 42 meetrit[3].
Järgmiseks suurimaks raudbetoonist koorikkatuseks ongi 1916–1917 ehitatud Tallinna vesilennukite angaaride katusekonstruktsioon. Tegemist on maailma esimese raudbetoonist kaksikkõverusega koorikkatete kompleksiga, mille koorikkatte paksus on vahemikus 8–15 cm. Lennusadamas asuvad Tallinna vesilennukite angaarid on esimene nii mahukas (põhiplaaniga 36 × 109) raudbetoonkoorikehitis kogu maailmas[4].
Raudbetoon Eestis[2][muuda | muuda lähteteksti]
Betoonikasutus Eestis 19. sajandil oli tagasihoidlik ja pigem juhuslikku laadi, Eestis tähistab betooniajastu algust 1871. aasta, kui Kundasse rajati tsemendivabrik.
Seevastu 20. sajandi algus on Eesti betooniajaloo säravaim periood, mil loodi mitmeid ehitustarindeid, mis ei jää millegipoolest alla oma kaasaegsetele mujal maailmas.
- Kasari raudbetoonsild (1904) – 13 sillakaarega oli omal ajal pikim raudbetoonist sild Euroopas ja Venemaal
- Kukerpalli sild (1907)
- Teenuse sild (1908)
- Vana-Vigala sild (1912)
- Tõlliste sild (1914–1915)
Tööstusrajatistes soosis raudbetooni kasutust nii selle tulekindlus kui ka tootmises tekkinud vajadus suurte, vaheseinteta ruumide järele. Näiteks 1899. aastal valminud Dvigateli tehase mehaanika- ja montaažitsehh on kaetud raudbetoonist saagkatusega, mida võib pidada teadaolevalt esimeseks suurejoonelisemaks raudbetoontarindiks Eestis.
Levinuimaks raudbetoonist katusekonstruktsiooni tüübiks 20. sajandi alguse Eesti tööstusehitistes sai aga monoliitsetele karkass-seintele toetuva kaarkatus. Taoliselt oli katus lahendatud Tsaari-Venemaa sõjatööstuse tarbeks rajatud tehastes.
- Bekkeri laevatehas (1912–1914)
- Noblessneri laevatehas (1914–1915)
Paljud 20. sajandi alguse betoonkonstruktsioonid Eestis on seotud Tsaari-Venemaa militaarsete eesmärkidega. Impeeriumi viimaseks suureks ettevõtmiseks Läänemere regioonis jäi Peeter Suure nimelise merekindluse rajamine Soome lahe äärde. Ulatusliku kaitserajatiste süsteemi peamiseks ehitusmaterjaliks oli betoon. Merekindluse rajatiste silmapaistvaimaks objektiks on kahtlemata Lennusadamas asuvad Tallinna vesilennukite angaarid (1916–1917), mida katab õhuke raudbetoonist koorik ning mis on teadaolevalt esimene omataoline ehitis maailmas, loodud ajal, mil pädevat teooriat koorikute arvutamiseks veel polnud. Hoopis teistsuguse, kuid samuti insenertehniliselt huvitava raamkonstruktsiooniga olid ka vesilennukite angaarid Saaremaal Papissaare sadamas (1915–1917).
Vähesel määral jõudis raudbetoon 20. sajandi alguse Eestis ka ühiskondlikesse hoonetesse. Selle näiteks võib tuua Estonia teatri (1911–1913) saalide laekonstruktsioonid, mis on raudbetoonist.
Raudbetooni uus tõus Eestis [2][muuda | muuda lähteteksti]
20. sajandi alguses Eestisse rajatud raudbetoonkonstruktsioonidel ei olnud eestlaste kui rahvusega suurt seost, kuna tellijaiks olid peamiselt Tsaari-Venemaa keskvõim ja baltisakslastest töösturid ning projekteerijaiks ja ehitajateks välisettevõtted. Eesti Vabariigi algusaastatel nii tellimuste kui oskustööjõu puudumise tõttu betoonikasutus soikus. Uus tõus raudbetooni kasutamisel toimus 1930ndatel, mil kujunes välja Eesti oma insenerkond ning hakati laialdaselt projekteerima raudbetoonkonstruktsioone. Siia alla kuuluvad näiteks:
- Kadrioru staadion (1938)
- Pärnu rannahoone (1939)
- Tallinna sadama seenvahelagedega külmhoone (1939)
- Tartu viljaelevaator (1940)
Raudbetoonkonstruktsioonide areng I maailmasõja järgses Eestis on lahutamatult seotud ehitusinseneride August Komendandi ja Heinrich Lauluga, kes on osalenud sel perioodil püstitatud silmapaistvate raudbetoonehitiste projekteerimisel ning kellest kujunesid II maailmasõja järel oma ala tipptegijad.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Valgur, J. Raudbetoonkonstruktsioonid. Tartu, 2003.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Suits, M. VARAJANE RAUDBETOON EESTI ARHITEKTUURIS. RESTAURAATORI VAATENURK. Tallinn, 2009.
- ↑ Onton, H. & Õiger, K. Raudbetoonist katusekoorikute ehitamise, töö uurimise ja teooria ajaloost ning Tallinna vesilennukite angaaride kohast selles.
- ↑ Eesti Meremuuseum. Vesilennukite angaarid.