Rammu saar

Rammu
	Aerofoto Rammu saarest
Ümbritseb	Kolga laht
Koordinaadid	59° 34′ 24″ N, 25° 13′ 17″ E
Pindala	1,12 km²
Pikkus	3,5 km
Rannajoone pikkus	11,18 km
Kõrgeim koht	3,4 m üle merepinna
Elanikke	1 ; <1 in/km²

Rammu saar (rts, sks Ramö, ka Schafbockinsel ehk pässi-/jäärasaar^[2]) on Harjumaal Jõelähtme vallas asuv 1,12 km² suurune väikesaar. See on Kolga lahe suurim saar.

Saar arvatakse Rammu küla alla. 2000. ja 2011. aasta rahvaloenduse andmetel puudus saarel püsiasustus.^[3] 2021. aastast on saarel üks elanik.^[4]

Nimi[muuda | muuda lähteteksti]

Saart on esmamainitud 1564 kui Herman Zöge saart (holm des Herman Zöge). 1570 on saart nimetatud holm Ramboe, 1737 Rammo Saar, 1768 Rammusaar ja 1798 Rammosaar.

Saare nime tähendus pole teada. Nimi võib tuletuda eestikeelsest sõnast 'ramm' või rootsikeelsetest sõnadest ramm 'soine ala' või ram 'jäär'. ^[5]

Asend[muuda | muuda lähteteksti]

Rammu saar asub Kolga lahes, Kaberneeme neemest 4 kilomeetrit loode pool.

Saarel eenduvad mitmed maasääred: loodes Kudusäär, kirdes Ninaotsanukk, kagus Vesisäär, idas Allu saar. Rammu pikkus on umbes 3,5 kilomeetrit. Rammu saart on võrreldud kapsarauaga, mis tähendab, et saar on S-kujuline ja keskel on varre kujuline jämedam koht.

Loodus[muuda | muuda lähteteksti]

Pinnamood[muuda | muuda lähteteksti]

Rammu saar on kuni 3,4 meetrit kõrge. Saarel esineb kamardunud randa, liivaranda ja kruusa-veeristikuranda.

Nagu teised sealkandis asuvad saared, on ka Rammu kivine: palju leidub rändrahne ja kivikuhjatisi. Rammu pinnas on kohati liivane. Saarelt on leitud maagaasi.

Veestik[muuda | muuda lähteteksti]

Rammul on 4 järvikut, neist suurim on Maajärv (2,4 ha). Saare joogivett on saadud salvkaevudest.

Taimestik[muuda | muuda lähteteksti]

Rammu saarel on tuvastatud 255 liiki soontaimi. Taimedest valdavad kadastik, männid, pihlakad, pajud, roostik. 1984 istutati 50 hektarile mände, praegu on saarel levinud samblikumännikud. Saare ainulaadsem taimekooslus on kukemarjanõmm, saare põhjaosas esineb rannaniitu. Haruldastest taimedest kasvab saarel põhjatarna.

Linnustik[muuda | muuda lähteteksti]

Saarel on tuvastatud 52 liiki linde.

Loomastik[muuda | muuda lähteteksti]

Saarel on pesitsenud rebaseid.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Pärimuse järgi hukati Rootsi kuninga käsul 1710. aastal üks soomerootslane, kelle naine koos pojapojaga põgenenud Pranglile. Ent sealgi ei saanud nad rahu, kuna kohalik rahvas põletanud nende hurtsiku. Ainukesena pääses pojapoeg, kes läinud asustamata Rammu saarele. Sinna kutsus ta ka ühe lapsepõlvekaaslase Soomest, mandrilt leidsid nad mõlemad naise ja nii saanudki alguse esimesed pered Rammul.

Carl Friedrich Wilhelm Russwurmi andmetel asus saarele elama neli rootsi perekonda, kes tema 1855. aasta teose "Eibofolke ehk rootslased Eestimaa randadel ja Ruhnus" ilmumise ajaks rääkisid eesti keelt. Lisaks neile elas 19. sajandi keskpaigas saarel veel kümme eesti perekonda. Elanikke oli saarel kokku umbes 60.^[2]

Saar kuulus esmalt Eestimaa kubermangu Harju kreisi Kuusalu kihelkonda Kodasoo mõisale. Jõelähtme kihelkonna kirikukroonika järgi asusid 18. sajandi alguses saarele kaks soomlast. Teadaolevalt asus saarele 1715 Klaus Klamasback ja peale teda Jaak Lambot. Saare elanikud käisid kalal, hülgejahil ja nagu teistel saarekestel, veeti salakaupa.

1851. aasta aprillis muutus saare elu jõukamaks. Torm ajas Allu saare randa lõpnud küürvaala, mis kahe purjepaadi vahel Tallinna veeti ja mida raha eest rahvale näidati. Vaala ostis ära Peterburi Teaduste Akadeemia 850 rubla eest ja vaala luustik on seal siiani alles. See oli 9,68 meetri pikkune küürvaal, kelle kaaluks hinnati üle 10 tonni (25 tuhat naela).

1922 said rammulased ka 4-klassilise kooli, mis tegutses 1944. aastani. Saarel asus kalmistu.

Rammu saarel oli 3 veskit.

Rammu saarel sündis Johannes Klamas (Klaamas) (12. veebruar 1895 – 10. september 1921), kes teenis Vabadussõjas välja Vabadusristi (VR II/3).

Ligi 100 elanikku pagendati nõukogude võimude poolt 1952. aastal.

Tänapäev[muuda | muuda lähteteksti]

Kunagisest vilkast, tihedalt paiknenud 22 taluga kalurikülast saare lõunarannikul on praeguseks säilinud vaid varemed. Taasasustatud on kolm suvitustalu, samuti on taastatud alumine silindriline tuletorn, mille juurde on ehitatud ka saun.

Saare kirdeosas paikneb muinsuskaitsealune kalmistu.

Saarel on kaks silindrilist tuletorni (idapoolne 32 m kõrge), kumbki enam ei tööta. Ülemine (idapoolne) tuletorn ehitati vahemikus 1986–1987. Roostest kahjustunud torn murdus 2017. aasta jaanuaritormis.^[6]

Saarel on ka Riigimetsa Majandamise Keskuse rajatud 2,5 km pikkune matkarada.