Rahvusvaheline funktsioneerimisvõime, vaeguste ja tervise klassifikatsioon

Allikas: Vikipeedia

Rahvusvaheline funktsioneerimisvõime, vaeguste ja tervise klassifikatsioon (RFK) (International Classification of Functioning, Disability and Health – ICF) on Maailma Terviseorganisatsiooni poolt 21. mail 2001 vastuvõetud klassifikatsioon, täiendamaks Rahvusvahelist haiguste klassifikatsiooni.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 1972 pakkus WHO välja esialgse skeemi haiguste tagajärgede kohta. Need soovitused tehti kaht tähtsat põhimõtet silmas pidades.

  • Esiteks – puuete ja nende olulisuse eristamine, st funktsionaalsete ja sotsiaalsete tagajärgede eristamine
  • Teiseks – nende mitmesuguste aspektide või andmetelgede eraldi klassifitseerimine eri arvuväljades.

Põhiliselt koosnes uus lähenemisviis teatud hulgast erinevatest, kuigi paralleelsetest klassifikatsioonidest. Seetõttu oli see lähenemisviis oluliselt erinev RHK traditsioonist, milles eri teljed (etioloogia, anatoomia, patoloogia) on hierarhilisse süsteemi viidud vaid üheainsa arvuväljana. Uuriti võimalust sulandada need soovitused skeemi, mis oleks võrreldav RHK struktuuri aluseks olevate printsiipidega. Samal ajal tehti esimesi katseid haiguste tagajärgede puhul kasutatava terminoloogia süstematiseerimiseks. Mitteametlikult levitati neid soovitusi 1973. aastal, paludes eriti rehabilitatsiooniga tegelevate inimeste kaasabi ja arvamusi.

Mais 1976 vaatas 29. Maailma Terviseassamblee klassifikatsiooni üle ning kiitis heaks selle täiendava puuete ja invaliidsuse klassifikatsiooni prooviversiooni avaldamise rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni lisana, mitte aga selle tervikliku osana. RFK esimene väljaanne ilmus 1980. aastal.

Aastal 1993 otsustati alustada RFK ümbertegemist. Uuendatud versioonile esitati järgmised nõuded:

  • See peaks sobima kasutamiseks eri riikide ja kasutusalade mitmesugustel eesmärkidel
  • See peaks olema praktilise väärtusega, st aitama määratleda tervishoiualaseid vajadusi ja korrigeerima abiprogramme (ennetust, taastusravi, sotsiaalseid meetmeid)
  • See peaks andma ülevaate protsessidest, mis on seotud tervisehäirete tagajärgedega, et võimaldada vaeguse ilmnemise protsessi ning mitte ainult haiguse või tervisehäire dimensioonide objektiivset hindamist, registreerimist ja käsitlemist
  • See peaks võimaldama kultuuride erinevuse arvestamist (olema tõlgitav ning eri kultuuride ja tervishoiusüsteemide puhul rakendatav)
  • Seda peaks saama kasutada täiendavalt koos teiste WHO klassifikatsioonidega.

Pärast 8 aastat väldanud täienduste tegemist kinnitas Maailma Terviseassamblee 22. mail 2001 uue klassifikatsiooni.

Eesmärk[muuda | redigeeri lähteteksti]

Selle klassifikatsiooni põhieesmärk on anda ühtne standardkeel ja -raamistik tervise ning tervisega seotud seisundite kirjeldamiseks. RFK määratleb tervise koostisosi ja mõningaid tervisega seotud heaolu koostisosi (nagu nt haridus või töö). RFK-s sisalduvaid valdkondi võib seega vaadelda kui tervisevaldkondi ja tervisega seotud valdkondi.

Struktuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

RFK esitab tervisevaldkondi ja tervisega seotud valdkondi inimese organismi, indiviidi ja ühiskonnaliikme seisukohalt lähtudes kahe põhiloeteluna:

Klassifikatsioonina rühmitab RFK mingi terviseolukorraga indiviidi erinevad tervisevaldkonnad (nt mida haige või tervisehäirega isik teeb või mida ta teha saab).

Funktsioneerimisvõime on üldtermin organismi funktsioonide, inimese tegutsemise ja osaluse kirjeldamiseks, nii nagu vaegused on üldtermin puuete, tegutsemis- või osaluspiirangute kohta.

RFK loetleb ka keskkonnategureid, mis võivad kõiki neid tarindeid mõjutada. Sel moel saab kasutaja registreerida indiviidi organismi funktsioneerimise, vaeguste ja terviseseisundite omapära erinevates valdkondades.

WHO rahvusvahelistes klassifikatsioonides on terviseolukorrad (haigused, häired, traumad) liigitatud eelkõige kogumikus RHK-10, mis määratleb nende etioloogilise raamistiku. Organismi funktsioneerimisvõimet ja terviseolukordadest tingitud elutegevuse piiranguid klassifitseeritakse RFK abil. RHK-10 ja RFK seega täiendavad teineteist ja on soovitatav neid kaht WHO rahvusvahelist klassifikatsiooni koos kasutada. RHK-10 annab haiguste, tervisehäirete või muude terviseolukordade diagnoosi, mida saab täiendada RFK järgi lisainfoga organismi funktsioneerimisvõime kohta. Teave diagnoosi kohta ning teave funktsioneerimisvõime kohta annavad koos laiema ja tähenduslikuma pildi inimeste või populatsioonide tervisest ning seda infot saab kasutada otsuste tegemisel.

Rakendusalad[muuda | redigeeri lähteteksti]

RFK sobib rakendada:

  • Praktilises meditsiinis – vajaduste, kutsesobivuse, ravi- ja taastusravi tulemuste hindamisel ning spetsiifilistele tervisehäiretele sobivaima ravi leidmisel;
  • Sotsiaalpoliitikas – sotsiaalhoolduse kavandamisel;
  • Kompensatsioonisüsteemide ja -poliitika kavandamisel ning elluviimisel;
  • Hariduses – õppekavade koostamisel teadlikkuse ning ühiskondliku aktiivsuse tõstmiseks.

Ehkki RFK on eelkõige tervise ja tervisega seotud klassifikatsioon, kasutavad seda ka teiste erialade spetsialistid:

  • kindlustus
  • sotsiaalhooldus
  • tööhõive
  • haridus
  • majandus
  • sotsiaalpoliitika
  • üldine seadusandlus
  • keskkonnakujundus

RFK-d on tunnustatud kui üht ÜRO sotsiaalset klassifikatsiooni, millele toetuvad Puuetega Inimestele Võrdsete Võimaluste Loomise Standardreeglid ja mis on nendega kooskõlas. Seega on RFK sobiv abivahend nii vastuvõetud rahvusvaheliste inimõigustealaste mandaatide kui ka riikide õigusaktide täitmisel.

RFK tulevik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Võimalikke tuleviku arengusuundi ja RFK rakendamist võib kokku võtta järgmiselt:

  • RFK kasutuselevõtu soodustamine eri maades riiklike andmebaaside väljaarendamiseks
  • Rahvusvahelise andmesüsteemi ja raamistiku loomine rahvusvaheliste võrdluste tegemiseks
  • Sotsiaalabi ja pensionide sobivuse algoritmide identifitseerimine
  • Pereliikmete vaeguste ja funktsioneerimisvõime uurimine (nt kolmanda osapoole vaeguste uurimine, mis on tingitud teiste inimeste terviseolukorrast)
  • Eraldi jao väljatöötamine personaalsete tegurite kohta
  • Jaotiste täpsete praktilist laadi definitsioonide väljatöötamine uurimistöödes kasutamiseks
  • Identifitseerimise ja mõõtmise hindamismeetodite väljatöötamine
  • Praktiliste rakenduste esitamine andmete registreerimiseks arvutiversioonina ja –vormis
  • Elukvaliteedi kontseptsiooni ja subjektiivse heaolu mõõtmise seoste määratlemine
  • Ravi- või muude meetmete sobivuse alased uuringud
  • Teadusuuringute soodustamine erinevate terviseolukordade võrdlemiseks
  • RFK kasutamise alaste õppematerjalide väljatöötamine
  • RFK kasutamise õppe- ja teabekeskuste loomine kogu maailmas
  • Edasine keskkonnategurite uurimine, tagamaks vajalikku detailsust nende kasutamisel nii standard- kui tegeliku keskkonna kirjeldamiseks.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välisviited[muuda | redigeeri lähteteksti]