Rahvusvaheline füüsikaolümpiaad

Allikas: Vikipeedia

Rahvusvaheline füüsikaolümpiaad (International Physics Olympiad, IPhO) on iga-aastane rahvusvaheline füüsikavõistlus kooliõpilastele, mis toimub alates 1967. aastast.

Eesti on osalenud rahvusvahelisel füüsikaolümpiaadil alates 1992. aastast. 2012. aastal peeti olümpiaad Eestis.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Esimese rahvusvahelise füüsikaolümpiaadi korraldas professor Czesław Ścisłowski 1967. aastal Poolas ja sellel osales 5 riiki (Bulgaaria, Poola, Rumeenia, Tšehhoslovakkia ja Ungari). Iga võistkond koosnes kolmest õpilasest ja ühest juhendajast. Lahendamisele kuulus 4 teoreetilist probleemi ja üks eksperimentaalne ülesanne.

Teisel IPhO-l liitusid osalevate riikidega Nõukogude Liit, Saksa DV ja Jugoslaavia. Samuti alustati sellele eelnevalt füüsikaolümpiaadi statuudi koostamist, mis kinnitati Brnos mõned kuud pärast teise olümpiaadi toimumist. Samas leidis 1969. aastal aset ka kolmas füüsikaolümpiaad ning seekord oli igal riigil võimalik välja panna viiest õpilasest koosnev võistkond ja kaks juhendajat.

Neljandal olümpiaadil Moskvas tõsteti küll võistkonna lubatud suurus kuue õpilaseni, kuid juba alates järgmisest aastast fikseeriti see taas viie võistleja peale.

Rahvusvaheline füüsikaolümpiaad ei toimunud 1973., 1978., 1980. ja 2020. aastal. 2021 ja 2022 peeti see veebis. Kui 2020 ja 2021 mõjutas korraldust koroonapandeemia, siis 2022. aasta olümpiaad pidi toimuma Valgevenes, aga see tühistati seoses Venemaa sissetungiga Ukrainasse.

Korraldus[muuda | muuda lähteteksti]

Igal olümpiaadist osavõtval riigil on võimalik välja panna kuni 5-liikmeline võistkond, mille koosseisu kuuluvad võistlejad ei tohi olla alustanud ülikooliõpinguid ja nende vanus olümpiaadi toimumise aasta keskpaigaks ei tohi ületada 20 eluaastat. Võistkonnaga on kaasas kuni 2 juhendajat, kes moodustavad ühtlasi olümpiaadi rahvusvahelise žürii. Samuti võib iga osavõttev riik saata lisaks vaatlejaid.[1]

Kuld 8 %
Hõbe 17 %
Pronks 25 %
Äramärgitud 17 %

Olümpiaad koosneb teoreetilisest ja eksperimentaalsest voorust, millest mõlemad kestavad 5 tundi ja mille vahel peab olema vähemalt üks päev puhkamiseks. Ülesannete koostamise eest vastutab olümpiaadi korraldav riik ja neid tõlgivad iga maa emakeelde juhendajad. Õpilased saavad lahendusi vormistada oma emakeeles. Õpilaste ja juhendajate omavaheline suhtlemine võistlusvoorude ettevalmistamise ja toimumise ajal on keelatud.[1]

Töid hinnatakse kahes etapis, millest esimeses annavad punktid juhendajad ja teises kaitstakse neid erapooletu komisjoni ees. Riikide võistkondadega kaasasolevatest juhendajatest moodustuv žürii otsustab medalite ja diplomite saajad, pannes paika vastavad punktide piirid. Seejuures lähtutakse sellest, et tunnustatud osalejate arv võib olla kuni 67% võistlejate üldarvust ja medalisaajate hulk on määratletud IPhO statuudiga (toodud välja kõrvalolevas tabelis).[1]

Korraldajad[muuda | muuda lähteteksti]

Nr Aasta Võõrustav riik Linn Olümpiaadi võitja Võitja tulemus Osavõtvaid riike
(õpilasi)
Koduleht
1 1967  Poola Varssavi Ungari Sándor Szalay 39/40 5 (15)
2 1968  Ungari Budapest Poola Tomasz Kręglewski 35/40 8 (24)
3 1969  Tšehhoslovakkia Brno Tšehhoslovakkia Mojmír Šob 48/48 8 (40)
4 1970  Nõukogude Liit Moskva Nõukogude Liit Mihhail Vološine 57/60 8 (48)
5 1971  Bulgaaria Sofia Tšehhoslovakkia Karel Šafařík
Ungari Ádám Tichy-Rács
48,6/60 7 (35)
6 1972  Rumeenia Bukarest Ungari Zoltán Szabó 57/60 9
1973 Ei toimunud
7 1974  Poola Varssavi Poola Jarosław Deminet
Poola Jerzy Tarasiuk
46/50 8
8 1975  Saksa DV Güstrow Nõukogude Liit Sergei Koršounov 43/50 9
9 1976  Ungari Budapest Poola Rafal Łubis 47,5/50 10
10 1977  Tšehhoslovakkia Hradec Králové Tšehhoslovakkia Jiří Svoboda 49/50 12
1978 Ei toimunud
11 1979  Nõukogude Liit Moskva Nõukogude Liit Maksim Tsipine 43/50 11
1980 Ei toimunud
12 1981  Bulgaaria Varna Nõukogude Liit Aleksandr Goutine 47/50 14
13 1982  Lääne-Saksamaa Malente Lääne-Saksamaa Manfred Lehn 43/50 17
14 1983  Rumeenia Bukarest Bulgaaria Ivan Ivanov 43,75/50 16
15 1984  Rootsi Sigtuna Holland Jan de Boer
Rumeenia Sorin Spânoche
43/50 18
16 1985  Jugoslaavia Portorož Tšehhoslovakkia Patrik Španĕl 42,5/50 20
17 1986  Suurbritannia London (Harrow) Nõukogude Liit Oleg Volkov 37,9/50 21
18 1987  Saksa DV Jena Rumeenia Catalin Malureanu 49/50 25
19 1988  Austria Bad Ischl Suurbritannia Conrad McDonnell 39,38/50 27
20 1989  Poola Varssavi Ameerika Ühendriigid Steven Gubser 46,33/50 29
21 1990  Holland Groningen Suurbritannia Alexander H. Barnett 45,7/50 32
22 1991  Kuuba Havanna Nõukogude Liit Timour Tšoutenko 48,2/50 31
23 1992  Soome Helsingi Hiina Chen Han 44/50 38
24 1993  USA Williamsburg Hiina Zhang Junan
Saksamaa Harald Pfeiffer
40,65/50 42
25 1994  Hiina Peking Hiina Yang Liang 44,3/50 46
26 1995  Austraalia Canberra Hiina Yu Haitao 95/100 51
27 1996  Norra Oslo Hiina Liu Yurun 47,5/50 55
28 1997  Kanada Sudbury Iraan Sayed Mehdi Anvari 47,25/50 56 (265)
29 1998  Island Reykjavík Hiina Chen Yuao 47,5/50 56 (266)
30 1999  Itaalia Padova Venemaa Konstantin Kravtsov 49,8/50 62 (291) 1999 IPhO
31 2000  Suurbritannia Leicester Hiina Lu Ying 43,4/50 63
32 2001  Türgi Antalya Venemaa Daniyar Nourgaliev 47,55/50 65
33 2002  Indoneesia Bali Vietnam Ngoc Duong Dang 45,40/50 66 (296)
34 2003  Taiwan Taipei Ameerika Ühendriigid Pavel Batrachenko 42,30/50 54
35 2004  Lõuna-Korea Pohang Valgevene Alexander Mikhalyšev 47,70/50 71 (328)
36 2005  Hispaania Salamanca Ungari Gábor Halász
Taiwan Lin Ying-hsuan
49,50/50 72 (352) ipho36
37 2006  Singapur Singapur Indoneesia Jonathan Pradana Mailoa 47,20/50 82 (388)
38 2007  Iraan Isfahan Lõuna-Korea Choi Youngjoon 48,80/50 69 (327)
39 2008  Vietnam Hanoi Hiina Tan Longzhi 44,60/50 81 (376)
40 2009  Mehhiko Mérida Hiina Shi Handuo 48,20/50 68 (316) ipho2009.smf.mx
41 2010  Horvaatia Zagreb Hiina Yu Yichao 48,65/50 79 (367) ipho2010.hfd.hr
42 2011  Tai Bangkok Taiwan Hsu Tzu-ming 48,50/50 84 (393) ipho2011
43 2012  Eesti Tartu ja Tallinn Ungari Attila Szabó 45,80/50 80 (378) ipho2012.ee
44 2013  Taani Kopenhaagen Ungari Attila Szabó 47/50 82 (374) ipho2013.dk
45 2014  Kasahstan Astana Hiina Xiaoyu Xu 41,20/50 85 (374) ipho2014.kz
46 2015  India Mumbai Lõuna-Korea Taehyoung Kim 48,30/50 82 (382) ipho2015.in
47 2016  Šveits ja  Liechtenstein Zürich Hiina Mao Chenkai 48,10/50 90 (450) ipho2016.org
48 2017  Indoneesia Yogyakarta Hiina Haoyang Gao (teooria)
Jaapan Akihiro Watanabe (eksperiment)
avaldamata 84 (395) ipho2017.id
49 2018  Portugal Lissabon Hiina Yang Tianhua 46,8/50 86 (396) ipho2018.pt
50 2019  Iisrael Tel Aviv Hiina Xiangkai Sun 43,5/50 78 (360) ipho2019.org.il
2020 Ei toimunud koroonapandeemia tõttu
51 2021  Leedu veebis Lõuna-Korea Kyungmin Kim 46,25/50 75 (360) ipho2021.lt
52 2022  Šveits veebis Hiina Guowei Xu 43,20/50 75 (368) ipho2022.com
53 2023  Jaapan Tōkyō Hiina Bowen Yu 45,20/50 80 ipho2023.jp
54 2024  Iraan Isfahan ipho2024.ir
55 2025  Prantsusmaa
56 2026  Colombia
57 2027  Ungari
58 2028  Lõuna-Korea
59 2029  Ecuador

Eesti osalemine[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti on rahvusvahelisest füüsikaolümpiaadist osa võtnud alates 1992. aastast[2]. 2019. aasta lõpu seisuga on Eesti õpilased saanud 8 kuldmedalit (Jegor Gužvin (1999), Ants Remm (2011), Jaan Toots (2012), Taavet Kalda (2015), Taavet Kalda ja Kaarel Hänni (2017), Richard Luhtaru (2018), Konstantin Dukatš (2019)), 20 hõbe- ja 37 pronksmedalit[3].

1996. aastal lubas tolleaegne haridusminister Jaak Aaviksoo, et Eesti korraldab olümpiaadi 2012. aastal. Järjekorras 43. rahvusvaheline füüsikaolümpiaad toimus 15.–24. juulil 2012 Tallinnas ja Tartus ning sellel osales 378 õpilast 80 riigist.[2][4]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 "Statutes of the International Physics Olympiads". Originaali arhiivikoopia seisuga 27. juuli 2017. Vaadatud 29. juulil 2012.
  2. 2,0 2,1 Rahvusvaheline füüsikaolümpiaad IPhO2012 Eestis IPhO 2012
  3. Rahvusvaheliste võistluste medalistid TÜ teaduskool
  4. "Eestlased olid rahvusvahelisel füüsikaolümpiaadil väga edukad" ERR Teadus, 23. juuli 2012

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]