Rahvahääletus algkoolide usuõpetuse küsimuses

Allikas: Vikipeedia
Referendumi tulemus
Häälte arv Osakaal, %
Poolt 328 369 71,6
Vastu 130 476 28,4
Kehtetud

sedelid

2160
Osavõtt 66,2

Rahvahääletus avalike algkoolide seaduse muutmiseks oli Eestis 17.–19. veebruarini 1923 toimunud rahvahääletus, kus otsustati avalike algkoolide seaduse muutmise üle. Rahvahääletusel tuli anda poolt- või vastuhääl, kas lubada võtta usuõpetus algkooli õppekavva.

Asutava Kogu poolt 1920. aastal vastu võetud avalike algkoolide seaduse kohaselt pidid algkoolid olema ilma usuõpetuseta (väljaspool kooliprogrammi võis seda siiski anda). 1922. aastal alustas Kristlik Rahvaerakond rahvaalgatuse korras allkirjade kogumist algkoolide seaduse muutmiseks nii, et usuõpetuse andmine oleks koolidele kohustuslik, kuid neis tundides osalemine õpilastele vabatahtlik. Sellega loodeti ilmselt mõjutada ka parajasti Riigikogus toimuvat arutelu keskkoolide seaduse usuõpetuse osas. Vajalikud allkirjad saadi kokku ja eelnõu anti üle Riigikogule, kes aga otsustas nii avalikest keskkoolidest usuõpetuse välja jätta kui ka rahvaalgatusliku eelnõu tagasi lükata. Vastavalt põhiseadusele pandi algkoolide seaduse muutmise eelnõu rahvahääletusele. 1923. aasta veebruaris toimunud referendumil hääletas 72% osalenutest algkoolis usuõpetuse õpetamise poolt. Usuõpetus lisati õppeainena nii avalike alg- kui ka keskkoolide õppekavva. Vastuolu Riigikogu ja referendumi hääletustulemuse vahel tähendas, et parlament pidi ennetähtaegselt laiali minema ja toimusid II Riigikogu erakorralised valimised.

Taust[muuda | muuda lähteteksti]

Usuõpetuse küsimuse kerkimine[muuda | muuda lähteteksti]

20. sajandi algul oli luterlikes vallakoolides ja õigeusu koolides kuni 6, ministeeriumikoolides 4, kõrgemates algkoolides 2–3 ning gümnaasiumides ja reaalkoolides 2 usuõpetuse tundi nädalas.[1] Õpetuse eesmärgiks oli seatud, et „lapsel peavad kõik luod, mis masingi piibli lugude I. ja II. jaus on, peas olema”, lisaks tuli peast osata katekismust, hulka piiblisalme ja kirikulaule. Kogu koolitegevus kuulus kiriku visiteerimise alla.[2]

1917. aasta veebruarirevolutsiooni järel kerkis muuhulgas päevakorda ka usuõpetuse küsimus[3] ja tekkis kriitiline arutelu selle koolis õpetamise osas. Usuõpetuse pooldajad arvasid, et olemasolev vastuseis pole mitte usuõpetusele kui sellisele, vaid kriitika on suunatud vananenud, aja nõuetele mittevastava usuõpetuse vastu. Nii võeti 1917. aasta juunis Eesti II hariduse kongressil vastu Peeter Põllu sõnastatud resolutsioon, mille kohaselt peaks usuõpetus olema vabatahtlik õpilastele ja õpetajatele, interkonfessionaalne ning usuõpetuse revideerimine saama pedagoogiliste organite ülesandeks.[2][3]

Marksistlikud ja vasakradikaalsed poliitikud nõudsid aga, et usuõpetus tuleks koolidest otsekohe kaotada.[1] 1917. aasta augustis toimunud Maatameeste II konverents nõudis koolist usuõpetuse kõrvaldamist.[4] Bolševike võimu ajal, detsembris 1917 Eestimaa Töörahva ja Sõjaväelaste Saadikute Nõukogu Täidesaatva Komitee poolt kokku kutsutud õpetajate kongressil nõuti usuõpetuse kaotamist koolide õppekavadest. Jaanuaris 1918 avaldas Eesti Töörahva koolivalitsus määruse, mille kohaselt tuli usuõpetus koolides viivitamatult seisma jätta. Seda otsust lõplikult siiski täide ei viia ei õnnestunud.[1][4]

Ajutise Valitsuse poliitika[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Ajutise valitsuse võimule tulles andis see 1918. aasta lõpus välja määruse, mille kohaselt pidi usuõpetus olema koolides vabatahtlik aine.[1][5] Haridusministeerium täpsustas seejärel, et ka õpetajat ei tohi sundida usuõpetust andma ega tema ametisse valimist usuõpetusest sõltuvaks muuta. Üldhariduskoolides võis usuõpetuse tunde nädalas olla kuni kaks ja kui selleks tuli eraldi õpetaja palgata, siis lapsevanemate tasu eest. Öeldi ka, et usuõpetus ei tohi muutuda pähetuupimiseks. 1919. aasta alguses keelati vaimulikel usuõpetuse üle järelevalvet teha. Arupärimistele, kas köstrid ja vaimulikud tohivad kooliõpetajad olla, vastas ministeerium, et õpetajakutse ja vastava hariduse olemasolul võivad, aga ametisse valimisel tuleb eelistada kooliõpetajaid. Luteri kiriku teine kirikukongress septembris 1919 tunnistas usuõpetuse reformi vajalikuks ja valis selleks kirikliku komisjoni, mis pidi lähtuma põhimõtetest, et usuõpetus peaks olema koolidele sunduslik, aga õpilastele vabatahtlik ning seda peaks õpetama vähemalt kaks tundi nädalas.[6]

Algkoolide seaduse vastuvõtmine[muuda | muuda lähteteksti]

1919. aastal valitud Eesti Asutavas Kogus said usuõpetuse vastu olevad erakonnad – Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei (ESDTP), Tööerakond ja Sotsialistide-Revolutsionääride Partei (esseerid) – 65% kohtadest.[7] Need vasakpoolsed erakonnad pooldasid riigi ja kiriku ranget lahutamist. Oma sõnavõttudes tõid nad sageli eeskujuks Prantsusmaal ja mitmes Šveitsi omavalitsuses tehtud reforme, millega usuühenduste osalemist avalikus elus ja nende õigust anda usuharidust tugevalt piirati. Tsentristlikud ja parempoolsed parteid – Rahvaerakond, Eesti Maarahva Liit ja eriti Kristlik Rahvaerakond – nägid kirikuid ühiskonna loomuliku osana.[8] Kirikuloolase Priit Rohtmetsa arvates näitas Asutavas Kogus toimunud usuõpetuseteemaline diskussioon maailmavaatelist lõhet, kus sotsiaaldemokraatide ja tööerakondlaste jaoks tähendas kriitika kirikute seisusliku mineviku vastu ühtlasi kriitikat religiooni vastu, kuid Maarahva Liidu, Rahvaerakonna ja Kristliku Rahvaerakonna esindajate jaoks polnud organisatsioon ja usk sama asi. Nad soovisid kiriku seisusliku mineviku selja taha jätta, kuid religiooni nad põhimõtteliselt minevikku kuuluvaks ei pidanud. Nad olid ka seisukohal, et kogu usuvastane kriitika käis senise usuõpetuse kohta, kuid moodsale pedagoogikale rajanev usuõpetus on palju vähem kiriklik.[9]

Mais 1920 võttis Asutav Kogu vastu koolireformi läbiviimiseks vajaliku avalike algkoolide seaduse, mis sätestas algkooli "ilma usuõpetuseta" koolina.[10][11] Ministeeriumi selgituse järgi võis koolis usuõpetuse tunde siiski pidada, aga pärast koolitunde, eraviisiliselt, oma raha eest ja kuni kaks tundi nädalas. Palvuste pidamine koolides keelati. Tööerakondlasest haridusminister Jüri Annusson, kelle ametiaeg jäi küll lühikeseks, keelas 1920. aasta jõulude eel koolides ka jõulupuu pidamise, mida käsitleti samuti usulise kombetalitusena.[9][12] Asutava Kogu algkoolide seadus tekitas avalikku vastukaja juba alates eelnõu arutamise algusest – Asutavale Kogule saadeti kirju ja otsuseid, avaldati poolt- ja vastuartikleid.[10]

Referendumi idee[muuda | muuda lähteteksti]

Heinrich Bauer, Kristliku Rahvaerakonna poliitik ja haridusminister 1921–1922

1920. aasta Riigikogu valimised andsid usuõpetuse vastastele erakondadele – ESDTP, Tööerakond, Eesti Iseseisev Sotsialistlik Tööliste Partei (EISTP, endised esseerid) ja Tallinna Ametiühisuste Kesknõukogu (kommunistid) – parlamendis 56% kohtadest. Kristlik Rahvaerakond, kes oli oma valimiskampaania rajanud usuõpetuse säilitamisele koolides,[10] sai 7 kohta 100-st.[13]

1921. aastal moodustas Põllumeeste Kogude juht Konstantin Päts uue valitsuse (Konstantin Pätsi esimene valitsus), kuhu ta kaasas nii usuõpetuse vastu sõna võtnud Tööerakonna kui ka usuõpetust pooldava Kristliku Rahvaerakonna. Lisaks kuulus valitsuskoalitsiooni Rahvaerakond.[10][14] Kristlik Rahvaerakond sai endale haridusministri koha, mida asus täitma Heinrich Bauer. Nende nõudmisel pandi koalitsioonileppesse ka punkt, et usuõpetus on lubatud vabatahtliku ainena, mida võis õpetada kooliruumides õppekava piirides ja eraviisil kuni küsimuse teisiti otsustamiseni rahvahääletusel.[10] Usuõpetuse referendumi teema tõstatati ka 1921. aasta kirikupäeval, Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik (EELK) kõrgeimal seadusandlikul kogul. Seal esinesid Riigikokku ja Kristlikku Rahvaerakonda kuuluvad luteri vaimulikud Jaan Lattik ja Leopold Raudkepp arvamusega, et usuõpetuse küsimus peaks minema rahvahääletusele. Kirikupäevast osavõtjad toetasid nende ideed, leides samas, et referendumi algatajad ja läbiviijad peaksid olema Kristlik Rahvaerakond ja Riigikogus esindatud parempoolsed rühmad, mitte EELK.[12] Referendumi korraldamist pidas Kristlik Rahvaerakond siiski viimaseks variandiks. Ursula Haava ja ajaloolase Jaak Valge hinnangul oleks selle negatiivne tulemus parteile poliitilise hävingu toonud.[15]

1922. aastal pehmendas haridusministeerium usuõpetusevastaseid seisukohti. Usuõpetamise õpetamise eest tasu lapsevanematelt küsimine loeti ebaseaduslikuks ja see pandi kooli kohustuseks. Palvuse pidamise osas järgis ministeerium põhiseaduse punkti, mille kohaselt usuliste talituste täitmist ei tohtinud takistada. 1923. aastal (enne referendumit) kogutud andmete alusel oli gümnaasiumites usuõpetuse õppijaid ja õppida soovijaid 73% kõigist õpilastest, algkoolidest 65% õpilastest.[14]

Keskkoolide seaduse aruteludel tõusis taas kõige teravama teemana esile usuõpetuse küsimus. Riigikogu hariduskomisjon võttis 3. mail 1922 vastu avalike üldhariduslike keskkoolide seaduse eelnõu, mille algversiooni oli koostanud tööerakondlane ja usuõpetuse põhimõtteline vastane Jüri Annusson ning mille kohaselt pidi avalik keskkool olema ilma usuõpetuseta. Riigikogus 19. mail selle eelnõu arutamine haridusminister Heinrich Baueri ettepanekul aga katkestati. Minister leidis, et valitsusel pole olnud võimalust tutvuda eelnõusse komisjoni poolt tehtud muudatustega. Eelnõu arutamine lükkus edasi kauemaks, sest Riigikogu läks 29. juunil 1922 pikemale puhkusele.[16]

Rahvaalgatus[muuda | muuda lähteteksti]

Jaan Lattik, allkirjade kogumise kampaaniat vedanud Kristliku Rahvaerakonna poliitik

Juunis 1922 päriti Riigikogu juhatuselt aru rahvaalgatuse konkreetsemate tingimuste kohta ja augustis asus Kristlik Rahvaerakond luterliku kiriku toetusel koguma allkirju nõudmisele muuta Asutava Kogu poolt vastu võetud algkooli seadust nii, et sealt jäetaks välja sõnad "ilma usuõpetuseta", lisataks õpetatavate õppeainete loetellu usuõpetus ja lisataks märkus, et "usuõpetus on õpetajaile ja õpilastele vabatahtlik õpeaine". Ursula Haava[16] ja Priit Rohtmetsa arvates oli algatus ühtlasi mõjutusvahend, et parasjagu Riigikogus menetletavasse keskkoolide seadusse jäetaks usuõpetus õppeainete nimekirja alles.[17] Jaak Valge hinnangul pidanuks usuõpetuse jätmine vabatahtlikuks õppeaineks keskkoolis tähendama sama kehtestamist ka algkoolide puhul, sest Eestis kehtis ühtluskooli põhimõte.[16]

Laiaulatusliku kampaania, mida kajastati rohkelt ka ajakirjanduses, eesotsas olid Jaan Lattik ja Leopold Raudkepp, kes osalesid kihutuskoosolekutel ja avaldasid ajalehtedes usuõpetust kaitsvaid artikleid.[12] 8. novembril anti Riigikogu juhatusele üle 88 879 allkirjaga (nõutav oli vähemalt 25 000) soov avalike algkoolide seaduse muutmiseks.[17][18] Nüüd pidi Riigikogu otsustama, kas kiita rahvaalgatuslikus korras esitatud ettepanek seadust muuta heaks või mitte. Eitava otsuse korral pidi korraldatama selles küsimuses rahvahääletus.[17][19]

Riigikogu otsused[muuda | muuda lähteteksti]

Vahepeal, septembris, jätkas taas kokku tulnud parlament keskkoolide seaduse arutamist. 20. novembril vastu võetud seaduse lõppversioon ütles, et keskkool on ilma usuõpetuseta ja mittesunduslike ainete hulgas usuõpetust ei maininud. Kui Kristliku Rahvaerakonna soov oli rahvaalgatuse ja allkirjade kogumise kampaaniaga keskkoolide seaduse kujunemist mõjutada, siis nende lootus ei täitunud. Nii oli parlament usuõpetuse välja jätnud lisaks algkooli õppekavale ka keskkooli omast. Valitsus pidi järgnevalt välja andma seaduse rakendamiseks vajalikud määrused ja seadus ise kehtima hakkama 1. augustil 1923. Järgmisel päeval pärast seaduse vastuvõtmist, 21. novembril 1920, moodustati uus valitsuskoalitsioon (Juhan Kuke valitsus; valitsusvahetus polnud seotud usuõpetuse küsimusega), kuhu Kristlik Rahvaerakond minna ei soovinud.[20]

Riigikogu juhatusse jõudnud rahvaalgatuslik eelnõu algkoolide seaduse usuõpetust puudutava osa muutmiseks oli samal ajal tekitanud vaidluse eelnõu vormilise külje üle. Probleem oli see, et ettepanek oleks pidanud täpselt samas sõnastuses hääletusele minema, kuid kuigi oli selge, milliseid muudatusi allkirjastajad soovivad, siis oli allkirjalehtedel ka muud teavet: väljavõtted Riigikogu valimise, rahvahääletuse ja rahvaalgatuse seadusest ning neile järgnenud allkirjad ja nende kinnitused, samuti algatamise nõudmiste punktiiri kohal allkirjastajate poolt sisse kirjutatud linna, alevi ja valla nimetused. Moodustati komisjon, mis koosnes kõigist Riigikogu juristidest ja kohtuminister Jaak Reichmannist. Osa neist oli seisukohal, et Riigikogu juhatusel pole õigust eelnõud muuta, teised leidsid, et sisu samaks jättes on vormi parandamine lubatav. Pakuti välja ka võimalus anda sõnastuse üle otsustamine Riigikohtule või Riigikogule. 29. novembril otsustas Riigikogu juhatus, kuhu kuulus neli usuõpetuse pooldajat ja kaks vastast, saata eelnõu Riigikogu täiskogu ette vaid seaduseelnõu tekstiga ja ilma muude selle osadeta.[21]

Riigikogu täiskogu ette jõudis eelnõu 30. novembril. Parlamendis tekkis arutelu selle ümber, kuidas rahvaalgatuse korras esitatud eelnõud menetleda, kas nagu tavalist eelnõu või töötada selleks kõigepealt välja spetsiaalsed regulatsioonid. Küsimus pandi hääletusele ning 34 poolt- ja 26 vastuhäälega otsustati algkoolide eelnõu päevakorrast maha võtta. Riigikogu kodukorra komisjonile tehti ülesandeks välja töötada eelnõu rahvaalgatuse korras esitatavate eelnõude menetlemise korra kohta Riigikogus. Riigikogu võttis vastava rahvaalgatuse seaduse, mille kohaselt rahvaalgatuse korras esitatud eelnõud arutatakse kolme lugemise asemel ühel lugemisel (sest seda ei tohtinud nagunii muuta) ja referendumi küsimuse sobivuse üle otsustab Riigikogu juhatuse asemel Riigikogu täiskogu, vastu 15. detsembril.[22] Jaak Valge arvates ei olnud rahvaalgatuse mehhanismi seisukohast hea, et eelnõu seaduslikkuse üle hakkas otsustama Riigikogu, kuna selle organi enda laialiminek sõltus rahvahääletuse tulemusest.[23]

Riigikogu võttis rahvaalgatusliku algkoolide seaduse muutmise eelnõu päevakorda 19. detsembril. Kõigepealt arutati küsimust, kas rahvaalgatuse korras esitatud eelnõu vastab seaduses ette nähtud tingimustele. Sotsiaaldemokraat Anton Palvadre tegi ettepaneku eelnõu selle puuduste tõttu kõigepealt üldkomisjoni saata, et seal saaks esitada põhjendusi, miks eelnõu seaduslik on. Ehkki ta arvas, et parempoolse enamusega komisjon hindab eelnõu nagunii poliitilistel motiividel seaduslikuks, siis olevat Riigikogul pärast vähemalt midagi, millest otsustamisel lähtuda. See soov lükati tagasi häältega 23 poolt ja 40 vastu (vastu oli ka Tööerakond). Heaks kiideti Kristliku Rahvaerakonna esindaja Voldemar Linnamäe ettepanek eelnõu seadusega kooskõlaliseks tunnistada – selle poolt oli 35, vastu 23 saadikut (Tööerakond jäi erapooletuks).[24]

Lõpuks hääletati rahvaalgatusliku eelnõu sisu üle. Enne hääletamist said erakondade esindajad sõna, et selgitada oma motiive. Sotsiaaldemokraatide esindaja Jaan Vain ütles, et eelnõu esitajad on saamatud ja rahva poolt algatatud eelnõud ei tohi parandada. Väljaspool rühmi esinev EISTP nimekirjas parlamenti valitud kommunist Augustin Hansen teatas, et "usk ja kirik on olnud abinõuks valitsevate klasside käes, et omale sõnakuulelikka orje kasvatada." Rahvaerakonna esindaja Jaan Tõnisson ütles, et vormiliste puuduste pärast ei tohiks rahvaalgatust tagasi lükata ja et "usuõpetus ei ole mitte ainult aine, mis kuidagi viisi põlgtusvääriline ei võiks olla, vaid ta on rahva kasvatusele ja kõlblusele väga tähtis aine". Põllumeeste Kogude esindaja August Jürman teatas, et nende rühm hääletab eelnõu poolt selle sisulistele puudustele vaatamata. Lõpuks hääletati ja selgus, et Riigikogu lükkas seaduseelnõu tagasi – eelnõud toetas 29, vastu oli 39 rahvasaadikut. Seaduseelnõu vastuvõtmist ei toetanud sotsiaaldemokraadid, tööerakondlased ja EISTP. Lõpphääletusel ei tulnud saali 2 Rahvaerakonna ja vähemalt 4 Põllumeeste Kogude esindajat, kes Toompeal olid, ning 2 rahvaerakondlast jäid erapooletuks.[25] Riigikogus tehtud erakondade ettepanekute ja kindlaks tehtavate hääletuste alusel hindab Valge, et usuõpetuse küsimuses polnud kõik erakonnad ühtsed. Selged usuõpetuse pooldajad olid Kristlik Rahvaerakond, selged vastased sotsiaaldemokraadid ja EISTP, kuid mõned tööerakondlased, rahvaerakondlased ja Põllumeeste Kogude liikmed võisid mõnel hääletusel jääda erapooletuks või sealt puududa. Ka EISTP ja kommunistid võisid kohati heitlikult käituda.[26]

Valge hinnangul näitas algkoolide seaduse rahvaalgatuse eelnõu menetlemine, millised võtteid Riigikogus on võimalik kasutada omale mittemeelepäraste eelnõude arutamisel. Tema meelest oli sotsiaaldemokraatide ja EISTP taktika takistada koolidesse usuõpetuse sisseviimist ja rahvahääletusele panekut ka vormiliste ettekäänetega. Sotsiaaldemokraadid ei pruukinud tollal teada, kui suur rahva enamus koolide vabatahtlikku usuõpetust pooldab ning millist pahameelt võib tekitada ning kuidas usaldust poliitikute, riigi ja 1920. aasta põhiseaduse vastu kahandada eelnõu vormilistel põhjustel Riigikogus tagasilükkamine. Kaalukeeleks oli Valge arvates Tööerakond, kes ei soovinud eelnõud vormilistel põhjustel tagasi lükata.[27] Ursula Haava arvates tulenesid rahvaalgatuse ooteaeg ja kahtlused selle juriidilises korrektsuses sellest, et vasakpoolsetel erakondadel polnud suurt tahtmist seadust muuta.[12]

Rahvahääletus[muuda | muuda lähteteksti]

23. detsembril otsustas Riigikogu juhatus, et vastavalt rahvaalgatuse ja rahvahääletamise seadusele tuleb eelnõu nüüd panna rahvahääletusele. Selle toimumise ajaks määrati 17.–19. veebruar 1923. Vastavalt Riigikogu valimise, rahvahääletamise ja rahva algatamise õiguse seaduse paragrahvile 30 pidi eelnõu rahvahääletusel vastu võetama juhul, kui eelnõud toetas osavõtjate enamus, ning see enamus moodustas vähemalt poole nende hääleõiguslike kodanike arvust, kes viimastest Riigikogu valimistest osa võtsid, mis tähendab, et poolthääli pidi olema vähemalt 235 614.[25]

Kampaania[muuda | muuda lähteteksti]

Jakob Kukk, poolthääletamise kasuks kihutustööd teinud luterliku kiriku piiskop

1923. aasta esimestest päevadest alanud kampaaniat tehti valdavalt erakonnapõhises ajakirjanduses ja korraldati kogu Eestis kõnekoosolekuid erakondade mainekamate kõnemeestega.[25] Eriti energiline oli Kristlik Rahvaerakond, kelle saadikud korraldasid usuõpetuse toetuseks suure üleriigilise turnee.[17]

Kui kirikus püüti reeglina vaimulikutöö ja poliitika tegemine eraldi hoida, siis võitluses usuõpetuse eest kadusid piirid kahe erineva ameti vahel. Poliitilist kihutustööd tehti ka kantslist. EELK piiskop Jakob Kukk kuulutas referendumile eelnenud pühapäeva, 11. veebruari, usuõpetuse pühaks, ning saatis selleks päevaks koguduste liikmetele karjasekirja, kutsudes üles kõiki hääletama minema, kuna see olevat EELK liikmete kohus nii kiriku, kasvava noorsoo kui ka Jumala ees. 17. jaanuari ringkirjas oli antud hääletuse toimumise ajaks juhiseid: terve kogudus tuli osadesse jaotada ja iga osa jaoks määrata ustavad koguduse liikmed, kes siis kõik pered majast majja ja toast tuppa üksikult läbi käiksid ning järele valvaksid, et koguduseliikmed tõesti oma kohust täidaksid. Selle korraldamiseks tuli asutada eritoimkonnad, kes pidid andma aru koguduste nõukogudele ja viimased omakorda konsistooriumile. Praostidel tuli valvata koguduseõpetajate järele, et need aktiivselt usuõpetuse poolt hääletama kutsuksid. Kui õpetaja ja koguduse liikmete läbisaamine polnud piisavalt hea, tuli praostil endal kihutustööga tegeleda. Mõni päev enne hääletust osales piiskop Kukk Kristliku Rahvaerakonna kõnekoosolekul Estonia kontserdisaalis, kus ta oma sõnavõtus mõistis hukka Eesti poliitikute vaenu kristliku kasvatuse suhtes.[12]

Kõik kristlikud konfessioonid siiski algusest peale usuõpetuse algkoolis õpetamist ei toetanud. Kristliku Rahvaerakonna juhitud kampaania, mille eesotsas seisid EELK vaimulikud, viitas võimalusele, et usuõpetus saab olema luterlikel alustel. Nii oli õigeusklike seas ka neid, kes kutsusid üles rahvahääletusel vastu hääletama. Baptistid otsustasid usuõpetuse poolt hääletada alles viimastel nädalatel enne referendumit.[12]

Hääletustulemus[muuda | muuda lähteteksti]

17.–19. veebruaril toimunud referendumil sai hääletada 1177 hääletuspunktis, mis asusid enamasti koolimajades. Küsimuse tekst oli sama, mis allkirjade kogumise ajal. Hääletati 11,5 x 9 cm suuruste sedelitega, millest pooltele oli kirjutatud „Poolt“, teistele „Vastu“. Üks neist tuli lasta hääletusurni. Rahvahääletus lõppes 19. veebruaril kell 2 päeval. Häältelugemist alustati kohe ja esmane teave tulemuste kohta jõudis juba järgmiste päevade ajalehtedesse, kus ennustati, et eelnõu heakskiitmiseks vajalik poolthäälte hulk tuleb kokku.[28] Lõplike tulemuste kohaselt oli kehtivaks tunnistatud häältest poolthääli 328 369 (71,6%), vastu 130 476 (28,4%). Rikutud sedeleid oli 2160. Kõigist hääleõiguslikest inimestest osales referendumil 66,2% (ilma sõjaväes hääletanute statistikat arvestamata).[29]

"Poolt" häälte osakaal valdade kaupa

Hääletusaktiivsus ja poolthäälte osakaal oli suurem eelkõige Ida- ja Põhja-Eestis,[30] kõige väiksem aga Hiiumaal, Saaremaal, Lääne-Eestis ja Pärnumaal, mõnes vallas oli isegi enamus vastu.[31] Usuõpetuse poolt anti üle 90% häältest Petseri linnas, Kallaste ja Mustvee alevis ning 44 vallas[32] (enim Prangli, Ranna, Saare, Nabala ja Riisipere vallas – viimased kaks olid tuntud vennastekoguduste tugipunktidena), sealhulgas peaaegu kõigis neis valdades, mille elanike enamuse moodustasid rannarootslased, venelased või setud. Usuõpetuse vastu antud hääled olid ülekaalus 38 alevis ja vallas. Eriti suur oli vastuhäälte osakaal usuõpetusele valdades, kus rahvastiku enamuse moodustasid eesti rahvusest õigeusklikud. 19-st sellisest vallast 12-s said usuõpetuse vastased võidu. Ka mitmes arvuka õigeusulise vähemusega vallas anti suur hulk vastuhääli. Rain Soosaar on taolist mustrit seletanud sellega, et eestlastest õigeusklikud nägid usuõpetuse koolidesse viimises katset suurendada luteri kiriku mõju koolihariduse üle. Samal põhjusel võis poolthääli suhteliselt vähem olla ka näiteks Hiiumaal, kus elas suhteliselt palju baptiste ja teiste vabakoguduste liikmeid.[30] Priit Rohtmetsa hinnangul pelgasid vabakoguduste ja õigeusu kiriku liikmed, et usuõpetus saab olema luterlikku laadi, ning referendumis nähti luteri kiriku kava viia õpilasteni oma usutõed.[31] Soosaar toob välja, et keskmisest enam vastuhääletajaid oli töölisasulates ja üldse alevites, kus elas palju vaesemat rahvast ning olid populaarsed kiriku suhtes kriitilised vasakpoolsed jõud. Nii olid usuõpetuse vastased ülekaalus Sindis, Antslas, Otepääl, Kundas ja Mõisakülas. Toetudes asjaolule, et Tallinna sõjaväe valimisjaoskonnas, kus hääletasid peamiselt ajateenijad, said usuõpetuse vastased napi võidu, oletab Soosaar, et nooremate inimeste hulgas võis olla usuõpetuse vastaseid keskmisest enam.[30]

Tagajärjed[muuda | muuda lähteteksti]

Poliitilised mõjud[muuda | muuda lähteteksti]

Referendumi tulemuse tõttu pidi I Riigikogu ennetähtaegselt laiali minema. Uued valimised määrati 5.–7. maile 1923.[26] Õigusteadlane Artur Mägi on väitnud, et 1923. aasta rahvahääletus ei mõjutanud vähimalgi määral Riigikogu II koosseisu valimistulemusi. Jaak Valge arvates mõju siiski oli ning ta toob välja, et Tööerakonna saadikute arv vähenes 22-lt 12-le (osalt küll põhjustatud samale valijaskonnale tugineva asunike erakonna esilekerkimisest), sotsiaaldemokraadid, Iseseisev Sotsialistlik Tööliste Partei ja Töörahva Ühine Väerind (kommunistid) said kokku 30 kohta ehk 4 võrra vähem kui enne ning kindlalt usuõpetuse vastu olevad erakonnad said 56% asemel 42% kohtadest.[33]

Ursula Haava juhib tähelepanu sellele, et Kristliku Rahvaerakonna ajaloo parim valimistulemus saadi just neilt valimistelt: 7,3% häältest ja 8 kohta parlamenti, kusjuures Haapsalus, Rakveres ja mõnel pool mujal Eestis tõusis see erakond valimistulemuselt lausa esimesele kohale. 1924. aastal sai üks nende juhte, Friedrich Akel, riigivanemaks, ja tema valitsuse haridusministriks oli vaimulik Hugo Bernhard Rahamägi, kelle tööd jätkas 1925. aasta detsembrist Jaan Lattik. Oskar Amberg oli mõnda aega töö- ja hoolekandeminister. Riigikogu juhatuses oli erinevatel ametikohtadel Leopold Raudkepp. Tugev esindatus aitas kaasa rääkida neil aastatel vastu võetud seadustes, mis said aluseks riigi ja kiriku lahutamisele.[12]

Ursula Haava arvates pani 1923. aasta kogemus Riigikogu tõstma rahvaalgatuse tarvis vajaminevate allkirjade arvu, et edaspidi selliseid olukordi vältida, kus kerge vaevaga võiks rahvaalgatuslikult mõne seaduse muutmist tõstatada.[12]

Arengud usuõpetuse küsimuses[muuda | muuda lähteteksti]

Peeter Põld, algkoolide usuõpetuse kava koostaja

Pärast rahvahääletust, 7. märtsil, kinnitas Riigikogu juhatus rahvahääletuse tulemuste lõpliku kokkuvõtte ning otsustas selle ja algkoolide seaduse muutmise seaduse Riigi Teatajas välja kuulutada. 9. märtsil tehti otsus Riigikogu täiskogule teatavaks. Algkooliseaduse muutmine suuri probleeme ei tekitanud, vastavad sätted seaduses muudeti.[26]

Vaatamata sotsiaaldemokraatide vastuseisule kiitis järgmine Riigikogu koosseis 12. juulil 1923 heaks samasuguse muudatuse keskkoolide seaduses.[26][31] Jaak Valge arvates oli loogiline, et Eestis kehtinud ühtluskooli põhimõtte kohaselt tuli muudatust laiendada ka keskkoolidele ja polnud kahtlust, et keskkoolide usuõpetuse rahvahääletus lõppenuks sama tulemusega. Usuõpetus muutus keskkooli astmes koolidele kohustuslikuks, ent õpilastele ja õpetajatele vabatahtlikuks. Kehtivuse kaotas varasema seaduse märkus, mille kohaselt usuõpetus ei kuulunud nende ainete hulka, mille kulud oli kohustatud kandma kooli ülalpidaja. Seadus jõustus alates 1. augustist 1923 ehk samast ajast, kui kehtima oleks pidanud hakkama eelmise Riigikogu vastu võetud ilma usuõpetuseta avalike keskkoolide seadus.[26]

Juunis 1923 täpsustas haridusministeerium, et usuõpetus on koolidele kohustuslik, kui seda soovib algkoolis õppida vähemalt 15 ja gümnaasiumiosas vähemalt 12 last, kusjuures eri vanuserühmi ja klasse võis ühendada. Oktoobris 1923 kinnitas haridusminister algkoolide usuõpetuse kava, mille koostamise eest vastutas Tartu Ülikooli pedagoogikaprofessor Peeter Põld. Usuõpetuse alus pidi olema kristlus ja õppekava üldine kõigile selle soovijatele. Õppekava oli interkonfessionaalne. Kui klassis olid ühe konfessiooni esindajad ülekaalus, võis nende konfessiooni eripärasid süvendatult tutvustada. Haridusministeerium otsustas, et usuõpetus peab olema õpilase koolipäeva esimene või viimane tund ja rühmas vähemalt 10 õpilast. Usuõpetuse õpetaja valikul tuli arvestada lapsevanemate seisukohtadega ja kui klassi koosseis oli kiriklikult kuuluvuselt ühtlane, siis pidi ka õpetaja selle konfessiooni liige olema. Oma usu heaks kihutustöö tegemine oli rangelt keelatud, teisi usulahke ja religioone ei tohtinud käsitleda halvustavalt. Õppekava selgituse juures rõhutati, et usuõpetuse eesmärk on äratada ja kasvatada üksteisest arusaamist ning lisaks teadmiste edasiandmisele selgitada ja süvendada usulis-kõlbelisi tundeid. Gümnaasiumite õppekava, mis kinnitati ja jõudis koolidesse 1925. aastal, koostas Tartu Ülikooli prorektor Johan Kõpp. Usuõpetuse kvaliteedi tõstmiseks alustas haridusministeerium usuõpetuse kursuste korraldamist. Lisaks otsustati, et kuna usuõpetust õppivaid lapsi on 86% õpilastest, siis tuleb usuõpetust andvates koolides sisse seada ka hommikupalve, millele isetegevuse vältimiseks kehtestati kindel läbiviimise kord. Usuõpetuse õppijatele oli seal osalemine kohustuslik.[34]

Asjaosaliste hinnangul kulges usuõpetuse kooliprogrammidesse sisseviimine kokkuvõttes väga sujuvalt. Üksikuid kriitilisi sõnavõtte siiski oli ja need puudutasid nii usuõpetuse sisu kui ka fakti, et seda üldse üldhariduskoolides õpetati. Näiteks kritiseerisid 1926. aastal Eesti Sotsialistliku Tööliste Partei parlamendisaadikud haridusministeeriumi käitumist ja väitsid, et see ei tegutse piisavalt usuõpetuse vabatahtlikkuse põhimõtte kaitseks. Haridusminister ja luteri usu pastor Jaan Lattik vastas, et ministeerium pole saanud ühtegi kaebust ja usuõpetuse koolidesse viimine on läinud üllatavalt ladusalt ja rahumeelselt. Eesti Apostliku-Õigeusu metropoliit Aleksander (Paulus) väljendas 1925. aastal valitsuse poole pöördudes muret, et usuõpetus on kujunenud usulise enamuse ehk luterluse usutõdede edasiandmiseks. Kristlikku Rahvaerakonda kuuluv haridusminister Rahamägi lükkas metropoliidile saadetud vastuses süüdistused tagasi. Oma 1929. aasta kirikukogul kritiseeris õigeusu kirik endiselt usuõpetust ja tegi sinodile ülesandeks teha ettepanekuid nii tundide korralduse kui ka sisu kohta.[35]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Jaak Valge (2016). Tee esimese rahvahääletuseni. Tuna. Ajalookultuuri ajakiri, 4, lk 63
  2. ↑ 2,0 2,1 Olga Schihalejev (2009). Religioonipedagoogiks sissejuhatus
  3. ↑ 3,0 3,1 Priit Rohtmets (2018). Riik ja usulised ühendused. Tallinn: Eesti Vabariigi Siseministeerium. Lk 37
  4. ↑ 4,0 4,1 Heino Rannap (2002; täiendatud 2012). Eesti kooli ja pedagoogika kronoloogia. Eesti Haridusministeerium
  5. ↑ Marge Tasur (2014). Usuõpetuse diskursus(ed) 1923. aasta üleriigilistes Eesti päevalehtedes Postimees ja Päewaleht. Magistritöö, juhendaja Olga Schihalejev, Tartu Ülikool, Usuteaduskond. Lk 7
  6. ↑ Priit Rohtmets 2018: 37−39
  7. ↑ Jaak Valge 2016: 63–64
  8. ↑ Priit Rohtmets 2018: 23–24
  9. ↑ 9,0 9,1 Priit Rohtmets 2018: 39–40
  10. ↑ 10,0 10,1 10,2 10,3 10,4 Jaak Valge 2016: 64
  11. ↑ Priit Rohtmets 2018: 39
  12. ↑ 12,0 12,1 12,2 12,3 12,4 12,5 12,6 12,7 Ursula Haava (2013). Kristliku poliitika õnnelik aasta. Kirik & Teoloogia, 27. september 2013
  13. ↑ 1920. Meie parlament ja aeg. Eesti Rahvusraamatukogu
  14. ↑ 14,0 14,1 Priit Rohtmets 2018: 40
  15. ↑ Jaak Valge 2016: 64–65
  16. ↑ 16,0 16,1 16,2 Jaak Valge 2016: 65
  17. ↑ 17,0 17,1 17,2 17,3 Priit Rohtmets 2018: 41
  18. ↑ Jaak Valge 2016: 67
  19. ↑ Jaak Valge 2016: 69
  20. ↑ Jaak Valge 2016: 65–68
  21. ↑ Jaak Valge 2016: 68–69
  22. ↑ Jaak Valge 2016: 69–71
  23. ↑ Jaak Valge 2016: 77
  24. ↑ Jaak Valge 2016: 71–73
  25. ↑ 25,0 25,1 25,2 Jaak Valge 2016: 75
  26. ↑ 26,0 26,1 26,2 26,3 26,4 Jaak Valge 2016: 76
  27. ↑ Jaak Valge 2016: 76−77
  28. ↑ Jaak Valge 2016: 75–76
  29. ↑ Esimene rahvahääletus Eestis 17–19 veebruaril 1923 a. Eesti Statistika kuukiri, 1923, 14 (3). Riigi Statistika Keskbüroo
  30. ↑ 30,0 30,1 30,2 Rain Soosaar (2020). Rahvahääletus suhtumist kirikusse peegeldamas. Eesti Kirik, 24. juuni 2020
  31. ↑ 31,0 31,1 31,2 Priit Rohtmets 2018: 43
  32. ↑ Kokku oli riigis sel ajal 378 valda, 13 linna ja 17 alevit
  33. ↑ Jaak Valge 2016: 60,77
  34. ↑ Priit Rohtmets 2018: 43−44
  35. ↑ Priit Rohtmets 2018: 45

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Rahvahääletus_algkoolide_usuõpetuse_küsimuses&oldid=6425580"