Rahutute jalgade sündroom

Allikas: Vikipeedia

Rahutute jalgade sündroom (inglise keeles RLS ehk Restless legs syndrome) ehk Willis Ekbomi sündroom on neuroloogiline haigus, mida iseloomustab vastupandamatu tung ennast liigutada, et leevendada oma kehas tekkinud ebamugavustunnet.[1] Tavaliselt hõlmab ebamugavustunne jalgu, kuid võib haarata ka käed ja keha.[2] Liigutamine annab patsiendile ajutist leevendust. Iseloomulikku ebameeldivustunnet on kirjeldatud erinevalt: kihelemine, mida pole võimalik sügamisega leevendada, tõmblemine või valu. Haiguse sümptomid algavad või intensiivistuvad tavaliselt rahuolekus ja tüüpiliselt enne magamajäämist.[3] Oluliseks füsioloogiliseks markeriks antud sündroomi puhul on järsk lihastõmblus magamise ajal.[4]

Selle haiguse raskusaste varieerub laias spektris. Mõnel inimesel avaldub ta vaid vähese ebamugavusena enne magamajäämist, teisel põhjustab aga tõsiseid unehäireid ja halvendab oluliselt elukvaliteeti.[5]

Sümptomid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rahutute jalgade sündroom võib alata ükskõik mis eas.[6]

Uuringud näitavad, et kuni 45% patsientidest tundsid esimest korda sümptomeid juba enne kahekümnendat eluaastat.[7] Levinumad sümptomid on:

  • Tulenevalt ebamugavustundest tekib vastupandamatu tung ennast liigutada. Enamasti esineb see tunne jalgades, kuid vahel ka kätes või muudes kehaosades.[8] Mõned inimesed kannatavad suurema sunni all ennast liigutada kui teised.
  • Motoorne rahutus. Liigutamine toob tavaliselt endaga kaasa lühiajalise kergendustunde. Inimesed teevad ebamugavustundest vabanemiseks erinevaid harjutusi: kõndimine, painutamine, sirutamine, jooga, jalgrattasõit jms.
  • Sümptomite algus või süvenemine puhke- või füüsilise tegevusetuse perioodi ajal. Televiisori vaatamine või raamatu lugemine võib sümptomeid esile kutsuda ja nende raskusaste sõltub inimese haiguse raskusastmest.
  • Sümptomite esinemine pigem õhtul, kui päeval või hommikul.
  • Väsimustunne päeval. Rahutute jalgade sündroomiga inimene on õhtul või öösel füüsilist tööd teinud ning sellest tulenevalt ei puhka ta ennast öösiti välja.

Ameerika Rahvusliku Terviseinstituudi kriteeriumid[muuda | redigeeri lähteteksti]

2003. aastal lepiti kokku järgmised kriteeriumid, mille koosesinemine on aluseks rahutute jalgade sündroomi diagnoosile:

  • Tung liigutada jäsemeid, mida võib põhjustada ebamugavustunne.
  • Ebamugavustunde leevenemine füüsilise aktiivsuse mõjul. Kui patsient sisemise tungi sunnil liigutab oma kehaosa, siis ebamugavus kaob. Raskekujulise sündroomi puhul võivad sümptomid aktiivsuse vähenedes taas ilmneda.
  • Sümptomite süvenemine puhkeolekus. Paljud inimesed kaebavad sümptomite üle just raamatut lugedes, pikutades, lennukis viibides, loengus istudes jne.
  • Sümptomite süvenemine õhtul ja öösel.[3]

Kerge ja mõõduka rahutute jalgade sündroomi puhul ilmneb selge tsirkadiaanne rütm: sensoorsed sümptomid ja motoorne rahutus suurenevad eelkõige õhtul ja öösel. Raske sündroomiga patsientidel esinevad sümptomid 24 tunni vältel, kuid õhtul ja öösel tekib seisundi oluline halvenemine.

  • Rahutute jalgade sündroom võib olla primaarne või sekundaarne.
  • Primaarset sündroomi peetakse idiopaatiliseks haiguseks, mis algab tavaliselt aeglaselt enne 40.–45. eluaastat ja progresseerub järk-järguliselt. Lastel jääb rahutute jalgade sündroom sageli diagnoosimata või diagnoositakse ekslikult kasvuvaludeks. Sekundaarne rahutute jalgade sündroom algab tavaliselt äkiliselt peale 40. eluaastat ja avaldub mitmete erinevate haiguste foonil või järgneb teatud ravimite kasutamisele.

Põhjused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Haiguse mehhanism[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suures osas on rahutute jalgade sündroomi tekkepõhjuste selgitamine fokuseeritud dopamiini ja raua ainevahetuse uurimisele.[9][10] Teadaolevalt saab nii rauda kui ka dopamiini prekursorit levodopat, mis läbib hematoentsefaalbarjääri ja muudetakse ajus dopamiiniks, kasutada rahutute jalgade sündroomi raviks.[11] Välja on toodud just rauavaegust mustaines, kuigi ka teised ajuosad võivad substraatide vaeguse all kannatada.[12] Tõstes raua või levodopamiini taset, leevenduvad ka sümptomid. Levodopamiin on katehoolamiinide klassi kuuluv neurotransmitter.[11]

Seonduvad haigused[muuda | redigeeri lähteteksti]

20%-l Rahutute jalgade sündroomiga patsientidest esineb rauavaegus – ferritiini tase veres < 50 µg/l.[13] Teised meditsiinilised kaasuvad probleemid on näiteks varikoos, folaadi puudulikkus, magneesiumi defitsiit, fibromüalgia, uneapnoe, ureemia, diabeet, perifeerne neuropaatia, kilpnäärme puudulikkus, perifeerne neuropaatia, Parkinsoni sündroom ning mõned autoimmuunhaigused, nagu Sjögreni sündroom, tsöliaakia või reumatoidartriit. Rahutute jalgade sündroom võib ägestuda ka raseduse ajal.[14]

Teatud medikamendid põhjustavad rahutute jalgade sündroomi ägestumist. Näiteks:

Nii primaarne kui ka sekundaarne rahutute jalgade sündroom on haigus, mille sümptome võib raskendada ükskõik milline operatsioon. Nii rahutute jalgade sündroom kui ka jäsemete perioodilise liigutamise haigus (PLMSperiodic limb movement disorder) on seotud tähelepanu defitsiidi ja hüperaktiivsuse sündroomiga (ADHD).[19] On teada, et rahutute jalgade sündroomi all kannatavad inimesed võivad kannatada unepuuduse käes ja hakata sellest tulenevalt tarvitama nii bensodiasepiinide rühma kuuluvaid ravimeid kui ka antidepressante. Samas raskendavad need ravimid jällegi rahutute jalgade sündroomi.[20][21]

Geneetika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rohkem kui 60% -l rahutute jalgade sündroomi all kannatanuist esineb sündroom ka suguvõsas.[22] Enamasti on tegemist varieeruva penetrantsusega autosomaal-dominantse pärandumisviisiga. On leitud 6 lookust kromosoomides, mis on seotud rahutute jalgade sündroomiga. Kolm geeni MEIS1, BTBD9, MAP2K5 on seotud sündroomiga, kuigi täpne patogenees on teadmata.[23]

Diagnoosimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tavaliselt diagnoositakse rahutute jalgade sündroom anamneesi ja füüsiliste sümptomite järgi. Polüsomnograafiline uuring ei ole tingimata vajalik. Kui inimesel on perifeerne neuropaatia, radikulopaatia või jalakrambid, siis on valu tavaliselt suurem kui rahutusetunne ning tuleb arvestada, et rahutute jalgade sündroom ei ole primaarne haigus. Antipsühhootikumidel ja antidepressantidel on kõrvalmõju, mis kutsub esile jalgade liigutamise, aga mitte ebamugavustunnet. Veenide patoloogiad tuleb välistada, sest tihti põhjustavad nad rahutute jalgade sündroomile sarnaseid sümptomeid. [8]

Ravi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ravi alustatakse patsiendilt anamneesi võtmisega. Tehakse kindlaks, kui tihti sümptomeid esineb, kui palju ärkamisi on öö jooksul ja kui tõsine haigus on. Seejärel üritatakse sümptomeid vähendada ja elukvaliteeti tõsta. Farmakoloogilised abivahendid on dopamiini agonistid [24] ja opioidid.[25]

Eriti tähtis on eristada primaarset ja sekundaarset haigust. Seega tuleb välistada medikamendid, mis ise rahutute jalgade sündroomi sarnaseid sümptomeid esile kutsuvad. Sündroomi ravimitel on kõrvalmõjud, milleks on iiveldus, peapööritus, hallutsinatsioonid, ortostaatiline hüpotensioon ning päevane unisus.

Ravimid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Samuti kasutatakse mõnedes piirkondades marihuaanat, mis aitab inimestel kiiremini magama jääda ja sümptomeid ignoreerida. Marihuaana on enamikes riikides illegaalne, kuid mõnedes USA osariikides kaalutakse selle meditsiinilistel eesmärkidel legaliseerimist.

Prognoos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mida vanem on inimene, seda suurem on risk, et ta võib haigestuda rahutute jalgade sündroomi. Enamasti haigestutakse 40. eluaastates. Ravi on tõhus, kuna on võimalik kõrvaldada valu ja minimeerida motoorset rahutust. Sümptomid võivad kaduda päevadeks, nädalateks või kuudeks ja siis naasta, seega ravi tuleb tõsiselt võtta. Kui inimene saab diagnoosiks rahutute jalgade sündroomi, siis see ei kinnita ega välista ,et tal esineks mingi teine neuroloogiline haigus.

Epidemioloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põhja-Ameerikas ja Euroopas põeb haigust 7–10% üldpopulatsioonist.[28][29][30] Umbes 2,7 protsenti üldpopulatsioonist on selliseid rahutute jalgade sündroomi haigeid, kelle sümptomid on rasked ja igapäevased. Selle sündroomi patsientide hulgas on naisi poole rohkem kui mehi.[31] Samuti on haigestumine oluliselt suurem valgel rassil võrreldes afroameeriklastega.[28]

Vahemerepiirkonnas on haigestunuid hinnanguliselt 3% ja Kaug-Idas 1,5%. Selle haiguse prevalensi eri populatsioonides mõjutavad ilmselt nii erinevad geneetilised kui ka keskkonnategurid, sealhulgas söömisharjumused.[28][32]

Haigestumine rahutute jalgade sündroomi sageneb vanuse suurenedes ning vanemas eas diagnoositud haigus on enamast raskema kuluga. Eriti palju diagnoositakse rahutute jalgade sündroomi rasedatel naistel, samuti inimestel, kellel esineb rauapuudulikkus või kellel on viimases staadiumis neeruhaigused.[33][34]

80–90% haigetest kannatab ka perioodilise limblilise sündroomi käes, mis põhjustab tõmblusi kehaosas, kus haigus esineb. Tõmblused võivad esineda nii päeval kui ka öösel. 1998. aastal tehti kindlaks, et 25%-l rasedatest diagnoositakse rahutute jalgade sündroom raseduse kolmandal trimestril.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimene teadaolev meditsiiniline kirjeldus rahutute jalgade sündroomist pärineb arstilt nimega Sir Thomas Willis aastast 1672.[35] Willist (1621–1675) peetakse kliinilise neuroteaduse rajajaks ja ta on tuntud kui arst, kes avastas ajus paikneva Willise ringi. Järgnevalt avaldasid samal teemal artikleid Francois Boissier de Sauvages (1763), Magnus Huss (1849), Theodur Wittmaack (1861), George Miller Beard (1880), Georges Gilles de la Tourette (1898), Hermann Oppenheim (1923) ja Frederick Gerard Allison (1943).[36][37]

Siiski möödus kolm sajandit Willise esmakordsest kirjeldusest, enne kui Karl-Axel Ekbomilt (1907–1977) ilmus 1945. aastal doktoritöö, milles ta esitas põhjaliku kirjelduse rahutute jalgade sündroomist: "Restless legs: clinical study of hitherto overlooked disease". Ekbom tegeles haiguse uurimisega kogu oma elu vältel. Ta kirjeldas essentsiaalseid diagnostilisi sümptomeid, seost aneemiaga, sümptomite süvenemist raseduse ajal ja samuti kuidas eristada sündroomi teistest haigustest.[38][39] Ekbom`i elutöö jäi aga unarusse, kuniks 1980. aastal Arthur S. Walters ja Wayne A. Hening selle taasavastasid.[39]

Vastuolud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nii nagu paljude teiste difuussete sümptomitega sündroomide puhul, on ka rahutute jalgade sündroomi üle palju vaieldud, kas tegu on ikka eraldiesineva haigusega. Sündroomi on küll põhjalikult kirjeldatud, kuid seda peetakse (siiski) raskesti diagnoositavaks haiguseks.[40]

Mõnede arstide arvates on rahutute jalgade sündroom ületähtsustatud farmaatsiakompaniide poolt, kes toodavad selle ravimiseks sobivaid ravimeid.[41] Teised jälle usuvad, et tegu on alahinnatud ja aladiagnoositud haigusega.[28]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Earley, Christopher J. (2003). "Restless Legs Syndrome". New England Journal of Medicine 348 (21): 2103–9. doi:10.1056/NEJMcp021288. PMID 12761367.
  2. Skidmore, F M; Drago, V.; Foster, P S; Heilman, K M (2009). "Bilateral restless legs affecting a phantom limb, treated with dopamine agonists". Journal of Neurology, Neurosurgery & Psychiatry 80 (5] 569–70. doi:10.1136/jnnp.2008.152652. PMID 19372293.
  3. 3,0 3,1 Allen, R; Picchietti, D; Hening, WA; Trenkwalder, C; Walters, AS; Montplaisi, J; Restless Legs Syndrome Diagnosis and Epidemiology workshop at the National Institutes of Health; International Restless Legs Syndrome Study Group (2003). "Restless legs syndrome: diagnostic criteria, special considerations, and epidemiology A report from the restless legs syndrome diagnosis and epidemiology workshop at the National Institutes of Health". Sleep Medicine 4 (2): 101–19. doi:10.1016/S1389-9457(03)00010-8. PMID 14592341.
  4. Stefansson, Hreinn; Rye, David B.; Hicks, Andrew; Petursson, Hjorvar; Ingason, Andres; Thorgeirsson, Thorgeir E.; Palsson, Stefan; Sigmundsson, Thordur et al. (2007). "A Genetic Risk Factor for Periodic Limb Movements in Sleep". New England Journal of Medicine 357 (7): 639–47. doi:10.1056/NEJMoa072743. PMID 17634447.
  5. Earley, Christopher J.; Silber, Michael H. (2010). "Restless legs syndrome: Understanding its consequences and the need for better treatment". Sleep Medicine 11 (9): 807–15. doi:10.1016/j.sleep.2010.07.007. PMID 20817595.
  6. Xiong, L.; Montplaisir, J.; Desautels, A.; Barhdadi, A.; Turecki, G.; Levchenko, A.; Thibodeau, P.; Dube, M. P. et al. (2010). "Family Study of Restless Legs Syndrome in Quebec, Canada: Clinical Characterization of 671 Familial Cases". Archives of Neurology 67 (5): 617–22. doi:10.1001/archneurol.2010.67. PMID 20457962.
  7. Walters, AS; Hickey, K; Maltzman, J; Verrico, T; Joseph, D; Hening, W; Wilson, V; Chokroverty, S (1996). "A questionnaire study of 138 patients with restless legs syndrome: the 'Night-Walkers' survey". Neurology 46 (1): 92–5. PMID 8559428.
  8. 8,0 8,1 "Restless Legs Syndrome Fact Sheet". National Institute of Neurological Disorders and Stroke. http://www.ninds.nih.gov/disorders/restless_legs/detail_restless_legs.htm.
  9. Allen, R (2004). "Dopamine and iron in the pathophysiology of restless legs syndrome (RLS)". Sleep Medicine 5 (4): 385–91. doi:10.1016/j.sleep.2004.01.012. PMID 15222997.
  10. Clemens, S.; Rye, D; Hochman, S (2006). "Restless legs syndrome: Revisiting the dopamine hypothesis from the spinal cord perspective". Neurology 67 (1): 125–130. doi:10.1212/01.wnl.0000223316.53428.c9. PMID 16832090.
  11. 11,0 11,1 Earley, C; Bbarker, P; Horska, A; Allen, R (2006). "MRI-determined regional brain iron concentrations in early- and late-onset restless legs syndrome". Sleep Medicine 7 (5): 458–61. doi:10.1016/j.sleep.2005.11.009. PMID 16740411.
  12. Godau, Jana; Klose, Uwe; Di Santo, Adriana; Schweitzer, Katherine; Berg, Daniela (2008). "Multiregional brain iron deficiency in restless legs syndrome". Movement Disorders 23 (8): 1184–1187. doi:10.1002/mds.22070. PMID 18442125.
  13. "Restless legs syndrome: detection and management in primary care. National Heart, Lung, and Blood Institute Working Group on Restless Legs Syndrome". American family physician 62 (1): 108–14. 2000. PMID 10905782.
  14. Pantaleo, Nicholas P.; Hening, Wayne A.; Allen, Richard P.; Earley, Christopher J. (2010). "Pregnancy accounts for most of the gender difference in prevalence of familial RLS". Sleep Medicine 11 (3): 310–313. doi:10.1016/j.sleep.2009.04.005. PMC 2830334. PMID 19592302. http://www.pubmedcentral.nih.gov/articlerender.fcgi?tool=pmcentrez&artid=2830334.
  15. Rottach, K; Schaner, B; Kirch, M; Zivotofsky, A; Teufel, L; Gallwitz, T; Messer, T (2008). "Restless legs syndrome as side effect of second generation antidepressants". Journal of Psychiatric Research 43 (1): 70–5. doi:10.1016/j.jpsychires.2008.02.006. PMID 18468624.
  16. Ashton, H (1991). "Protracted withdrawal syndromes from benzodiazepines". Journal of Substance Abuse Treatment 8 (1–2): 19–28. doi:10.1016/0740-5472(91)90023-4. PMID 1675688.
  17. Kurlan, Roger (2004). "Postprandial (Reactive) hypoglycemia and restless leg syndrome: Related neurologic disorders?". Movement Disorders 13 (3): 619–20. doi:10.1002/mds.870130349. PMID 9613772.
  18. Scherbaum, N.; Stüper, B.; Bonnet, U.; Gastpar, M. (2003). "Transient Restless Legs-like Syndrome as a Complication of Opiate Withrawal". Pharmacopsychiatry 36 (2): 70–2. doi:10.1055/s-2003-39047. PMID 12734764.
  19. Attention deficit hyperactivity disorder—Other Disorders Associated with ADHD, University of Maryland Medical Center.
  20. "Exercise and Restless Legs Syndrome". http://www.medscape.com/viewarticle/545408_2. Retrieved 2008-05-28.
  21. "Restless Legs Syndrome Linked To Psychiatric Conditions". http://www.sciencedaily.com/releases/2005/10/051031132243.htm. Retrieved 2008-05-28.
  22. Lavigne, GJ; Montplaisir, JY (1994). "Restless legs syndrome and sleep bruxism: prevalence and association among Canadians". Sleep 17 (8): 739–43. PMID 7701186.
  23. Winkelmann, Juliane; Lichtner, Peter; Pütz, Benno; Trenkwalder, Claudia; Hauk, Stephanie; Meitinger, Thomas; Strom, Tim; Muller-Myhsok, Bertram (2006). "Evidence for further genetic locus heterogeneity and confirmation of RLS-1 in restless legs syndrome". Movement Disorders 21 (1): 28–33. doi:10.1002/mds.20627. PMID 16124010.
  24. 24,0 24,1 "Horizant™ (gabapentin enacarbil): Full Prescribing Information. Original Approval Date FDA: April 6, 2011". http://newdrugreview.com/index.php/antiepileptics/horizant-gabapentin-enacarbil. Retrieved 2011-04-12..
  25. Karatas, Mehmet (2007). "Restless Legs Syndrome and Periodic Limb Movements During Sleep: Diagnosis and Treatment". The Neurologist 13 (5): 294–301. doi:10.1097/NRL.0b013e3181422589. PMID 17848868.
  26. Wolkove, N.; Elkholy, O.; Baltzan, M.; Palayew, M. (2007). "Sleep and aging: 2. Management of sleep disorders in older people". Canadian Medical Association Journal 176 (10): 1449–54. doi:10.1503/cmaj.070335. PMC 1863539. PMID 17485699.
  27. Fox, GN (1986). "Restless legs syndrome". American family physician 33 (1): 147–52. PMID 3510520..
  28. 28,0 28,1 28,2 28,3 Gamaldo, C. E.; Earley, C. J. (2006). "Restless Legs Syndrome: A Clinical Update". Chest 130 (5): 1596–604. doi:10.1378/chest.130.5.1596. PMID 17099042..
  29. Allen, R. P.; Walters, AS; Montplaisir, J; Hening, W; Myers, A; Bell, TJ; Ferini-Strambi, L (2005). "Restless Legs Syndrome Prevalence and Impact: REST General Population Study". Archives of Internal Medicine 165 (11): 1286–92. doi:10.1001/archinte.165.11.1286. PMID 15956009..
  30. Wenning, Gregor K; Kiechl, Stefan; Seppi, Klaus; Müller, Joerg; Högl, Birgit; Saletu, Michael; Rungger, Gregor; Gasperi, Arno et al. (2005). "Prevalence of movement disorders in men and women aged 50–89 years (Bruneck Study cohort): a population-based study". The Lancet Neurology 4 (12): 815–20. doi:10.1016/S1474-4422(05)70226-X..
  31. Berger, K.; Luedemann, J; Trenkwalder, C; John, U; Kessler, C (2004). "Sex and the Risk of Restless Legs Syndrome in the General Population". Archives of Internal Medicine 164 (2): 196–202. doi:10.1001/archinte.164.2.196. PMID 14744844.
  32. "Welcome – National Sleep Foundation". http://www.sleepfoundation.org/site/c.huIXKjM0IxF/b.2417141/k.C60C/Welcome.htm. Retrieved 2007-07-23..
  33. Lee, Kathryn A.; Zaffke, Mary Ellen; Baratte-Beebe, Kathleen (2001). "Restless Legs Syndrome and Sleep Disturbance during Pregnancy: The Role of Folate and Iron". Journal of Women's Health & Gender-Based Medicine 10 (4): 335–41. doi:10.1089/152460901750269652...
  34. Merlino, G. (2005). "Sleep disorders in patients with end-stage renal disease undergoing dialysis therapy". Nephrology Dialysis Transplantation 21: 184–90. doi:10.1093/ndt/gfi144.
  35. Molnár, Zoltán (2004). "Timeline: Thomas Willis (1621–1675), the founder of clinical neuroscience". Nature Reviews Neuroscience 5 (4): 329–35. doi:10.1038/nrn1369. PMID 15034557.
  36. Konofal, Eric; Karroum, Elias; Montplaisir, Jacques; Derenne, Jean-Philippe; Arnulf, Isabelle (2009). "Two early descriptions of restless legs syndrome and periodic leg movements by Boissier de Sauvages (1763) and Gilles de la Tourette (1898)". Sleep Medicine 10 (5): 586–91. doi:10.1016/j.sleep.2008.04.008. PMID 18752999.
  37. Ekrbom, Karl-Axel (2009). "PREFACE". Acta Medica Scandinavica 121: 1–123. doi:10.1111/j.0954-6820.1945.tb11970.x.
  38. Teive, Hélio A.G.; Munhoz, Renato P.; Barbosa, Egberto Reis (2009). "Professor Karl-Axel Ekbom and restless legs syndrome". Parkinsonism & Related Disorders 15 (4): 254–7. doi:10.1016/j.parkreldis.2008.07.011.
  39. 39,0 39,1 Ulfberg, J (2004). "The legacy of Karl-Axel Ekbom". Sleep Medicine 5 (3): 223–4. doi:10.1016/j.sleep.2004.04.002. PMID 15165526.
  40. Montplaisir, Jacques; Boucher, Sylvie; Nicolas, Alain; Lesperance, Paul; Gosselin, Anik; Rompré, Pierre; Lavigne, Gilles (1998). "Immobilization tests and periodic leg movements in sleep for the diagnosis of restless leg syndrome". Movement Disorders 13 (2): 324–9. doi:10.1002/mds.870130220. PMID 9539348.
  41. Woloshin, Steven; Schwartz, Lisa M. (2006). "Giving Legs to Restless Legs: A Case Study of How the Media Helps Make People Sick". PLoS Medicine 3 (4): e170. doi:10.1371/journal.pmed.0030170. PMC 1434499. PMID 16597175. http://www.pubmedcentral.nih.gov/articlerender.fcgi?tool=pmcentrez&artid=1434499.