RNA interferents

Allikas: Vikipeedia
Lentiviraalne shRNA kohaletoimetamine ja RNA interferentsi mehhansm imetajate rakkudes.

RNA interferents (RNAi) on süsteem elavates rakkudes, mis osaleb geeniaktiivsuste määramisel. RNA interferentsiks on olulised kaks tüüpi väikseid RNA molekule – mikroRNA (miRNA) ja väike interfereeriv RNA (siRNA). RNA-d on otsesed produktid geenidelt, mis saadakse transkriptsiooni teel. Need eelnimetatud väiksed RNAd võivad seonduda teistele RNA-dele, tõstes või alandades nende aktiivsust, näiteks seondudes mRNA-le, takistavad nad sellelt toimuva translatsiooni ehk valgusünteesi. RNA interferentsil on oluline roll rakkude kaitses parasiitsete geenide (viiruste ja transposoonide) vastu, organismi arengu suunamises ja geeniekspressioonis üldiselt.

RNAi rada leidub paljudes eukarüootides, kaasa arvatud kõrgemates hulkraksetes loomades, ning mida initsieerib endoribonukleaasne ensüüm Dicer. Dicer lõikab pika kaheahelalise RNA (dsRNA) molekulid väiksemateks umbes 20 nukleotiidi pikkusteks fragmentideks, mida nimetataksegi siRNA-ks. Iga siRNA hargneb lahti kaheks üheahelaliseks RNA-ks (ssRNA): guide-ahelaks ja passenger ehk anti-guide-ahelaks. Passenger-ahel degradeeritakse ehk lagundatakse, kuid guide-ahel kuulub RNA-indutseeritud geenivaigistamiskompleksi (RISC, inglise keeles RNA-induced gene silencing complex). Selle enimuuritumaks tulemiks on post-transkriptsiooniline geenivaigistamine. See ilmneb siis, kui guide-ahel paardub mRNA komplementaarse järjestusega ning katalüütiline RISC-i komponent argonaut tekitab lõike. See protsess on jaotunud süsteemselt terves organismis hoolimata siRNA piiratud molaarsest kontsentratsioonist.

Tänu selektiivsele RNAi mõjule geeniekspressioonis on see väärtuslikuks uurimisvahendiks nii rakukultuurides kui ka elavas organismis. Viies sünteetilist dsRNA rakkudesse, võib see kutsuda esile konkreetsete huvipakkuvate geenide supressiooni. RNAi saab kasutada ka raku suuremahulise geenide väljalülitamise korral, kui süstemaatiliselt lülitatakse välja kõik geenid, aitamaks tuvastada komponente teatud raku protsessidel, nagu raku jagunemisel. Lisaks on RNAi paljutõotav töövahend nii biotehnoloogias kui ka meditsiinis.

Varem on RNA interferentsi tuntud kui "kosupressioon" või "post-transkriptsiooniline geenivaigistamine". Alles siis, kui need näiliselt erinevad protsessid said paremini tuntuks, selgus, et nad kirjeldasid RNAi fenomeni. Aastal 2006 jagasid Andrew Fire ja Craig C. Mello Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinda, mille nad said oma töö eest RNA interferentsi kohta nematoodis C. elegans.[1] Uurimus avaldati aastal 1998.[2]

Mehhanism rakus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Dicer proteiin Giardia intestinalis´est, mis viib läbi dsRNA lõigustumise siRNA-deks.[3]

RNAi on RNA-sõltuv geenivaigistamise protsess, mida viib läbi RNA-indutseeritud vaigistamiskompleks (RISC). Lühikesed kaheahelalised RNA molekulid algatavad RNAi tsütoplasmas, kus nad interakteeruvad RISC-i katalüütilise komponendiga — argonaudiga.[1] Kui dsRNA on eksogeenne (pärineb laboratoorsest manipulatsioonist või RNA-genoomselt viiruselt), siis see tuuakse koheselt tsütoplasmasse, kus argonaut lõikab selle lühikesteks fragmetideks. Initseeriv dsRNA võib olla ka endogeenne (pärineb rakust endast) pre-mikroRNA-na, mis on ekspresseeritud RNA-kodeerivatest geenidest genoomis. Sellistelt geenidelt sünteesitud primaarsed transkriptid kõigepealt läbivad töötluse rakutuumas, mille järel nad moodustavad pre-miRNA omapäraseid stem-loop struktuure. Seejärel need eksporditakse tuumast tsütoplasmasse, kus ensüüm Dicer nad lõigustab. Nii eksogeene kui ka endogeenne dsRNA rajad ühinevad RISC-i juures.[4]

dsRNA lõigustumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Endogeenne dsRNA algatab RNAi, aktiveerides ribonukleaasset valku Dicer,[5] mis seondub ja lõikab kaheahelalist RNA-d (dsRNA). Tekivad 20 — 25 nukleotiidised kaheahelalised fragmendid, millel on 2 nukleotiidi pikkune üleulatuv ots ahela 3’ tipus.[6][7][8][9] Mitmete organismide genoomidel põhinevad bioinformaatika uuringud on näidanud, et see pikkus maksimeerib sihtmärk-geeni spetsiifilisust ja minimeerib mitte-spetsiifilisi efekte.[10] Neid kaheahelalisi RNA fragmente nimetatakse väikesteks interfeerseteks RNA-deks (siRNA-d). Need siRNA-d hargnevad kaheks erinevaks üksikahelaks ja integreeruvad aktiivsesse RISC-i. Pärast integratsiooni siRNA alused paarduvad sihtmärgiks oleva mRNA ahelaga, millele tekitatakse lõige. Niiviisi on sellelt mRNA-lt translatsiooni toimumine takistatud. .[11]

Eksogeense dsRNA tunneb ära ja seondub sellega efektorvalk, tuntud kui RDE-4 C. elegans 'is või R2D2 Drosophila 's, mis stimuleerib endoribonukleaasi Dicer aktiivsust.[12] See valk seob ainult pikkasid dsRNA-sid, kuid see mehhanism, mis sellist pikkuse spetsiifilisust põhjustab, on teadmata.[12] See RNA-seonduv valk osaleb lõigatud siRNAde integreerumisel RISC-i.[13]

C. elegans 's võimendatakse initsiatsiooni vastust sünteesides „sekundaarseid“ siRNA-sid. Need sünteesitakse primaarsete siRNA-de või dicer-produtseeritud siRNA-de põhjal.[14] Need „sekundaarsed“ siRNA-d on dicer-produtseeritud siRNA-dest struktuurselt eristatavad ning mida ilmselt sünteesib RNA-sõltuv RNA polümeraas (RdRp).[15][16]

RISC aktivatsioon ja katalüüs[muuda | redigeeri lähteteksti]

RNA-indutseeritud geenivaigistamise kompleksi (RISC) aktiivsed komponendid on endonukleaasid, mida nimetatakse argonautideks. Argonaudid lõigustavad siRNA-ga komplementaarselt seotud sihtmärk-mRNA ahela.[1] Dicer´i poolt lõigatud fragmendid on kaheahelalised, teoreetiliselt võiksid mõlemad ahelad moodustada funktsionaalse siRNA. Kuigi ainult üks ahel kahest- guide-ahel — seondub argonaudiga ja juhib geenivaigistamist. Teine ahel, mida nimetatakse anti-guide- ehk passenger-ahelaks, degradeeritakse RISC-i aktivatsiooni käigus.[17] Kui alguses arvati, et need kaks ahelat eraldab teineteisest ATP-sõltuv helikaas,[18] siis nüüdseks on teada, et eraldamise viivad läbi otseselt RISC-i komponendid ATP-sõltumatult.[19][20] Guide-ahel valitakse selle järgi, kummal on 5’ ots ebastabiilsemalt seondunud oma komplementaarse ahelaga,[21] kuid see ei sõltu sellest, millises suunas lõikas Dicer dsRNA-d enne RISC-iga integreerumist.[22] R2D2 valk võib käituda kui eristav faktor, kui see seondub stabiilsemale 5’ otsale passenger-ahelas.[23]

Kuidas aktiveeritud RISC määrab ära komplementaarse mRNA ahela asukoha rakus, on veel teadmata. mRNA sihtmärkide translatsioon pole absoluutselt vajalik RNAi-vahendatud degradatsiooniks, kuigi on leitud, et lõigustumisprotsess võib seotud olla translatsiooniga.[24] RNAi võib olla efektiivsem nende mRNA sihtmärkide vastu, mida ei transleerita..[25] Argonaudid, RISC-i katalüütilised komponendid, lokaliseeruvad tsütoplasmas spetsiifilistes regioonides, mida nimetatakse P-kehakesteks (ka tsütoplasmaatilisteks kehakesteks või GW kehakesteks) ning milles on kõrge mRNA laguproduktide tase.[26] Samuti on P-kehakestes klasterdunud miRNA aktiivsus.[27] Defektid P-kehakestes viivad RNAi efektiivsuse alla, viidates, et nad on RNAi protsessis olulise etapi toimumiskohaks.[28]

Ensüüm Dicer lõigustab kaheahelalise RNA, et moodustada siRNA või miRNA. Need töödeldud RNA-d inkorpureeruvad RISC kompleksi, mille sihtmärgiks on mRNA, et selle kaudu takistada translatsioon.[29]

Transkriptsiooniline vaigistamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

RNA interferentsi raja komponente kasutatakse ka mitemtes eukarüootide genoomide organisatsiooni ja struktuuri hooldamisel. Histoonide modifitseerimine ja heterokromatiini moodustumise indutseerimine represseerivad geene pre-transkiptsiooniliselt.[30] Sellist protsessi nimetatakse RNA-indutseeritud transkriptsiooniliseks vaigistamiseks ((RITS) inglise keeles RNA-induced transcriptional silencing) ning seda viib läbi valkude kompleks nimetusega RITS. Pärmis S. pombe see kompleks sisaldab argonauti, kromodomäänset valku Chp1 (inglise keeles chromodomain protein Chp1) ja tundmatu funktsiooniga valku Tas3.[31] Selle tulemusena heterokromatiini moodustumiseks on vajalik argonaudi ja RdRp valkude olemasolu.[32] Nende geenide deleteerumise tulemusena häirub S. pombe histoonide metülatsioon ja tsentromeeride formeerumine,[33] põhjustades raku jagunemisel anafaasi aeglustumist või seiskumist.[34] Mõningatel juhtudel on täheldatud histoonide modifikatsiooniga seotud sarnastel protsessidel stimuleerivat mõju geenide transkriptsioonile.[35]

Mehhanism, mil viisil RITS indutseerib heterokromatiini moodustumist, on veel vähe uuritud. Enamikel uuringutel on keskendutud pärmi mating-type regioonile, mida teistes organismides ei pruugi olla. Eksisteerivate heterokromatiini regioonide korrashoiuks moodustab RITS kompleksi siRNA-dega, mis on komplementaarsed lokaalsete geenidega, ja seob stabiilselt metüleeritud histoone. Sel viisil käitub RITS kotranskriptsiooniliselt RNA polümeraasi poolt loodud uute pre-mRNA transkriptide degradatsioonile. Sellise heterokromatiini formeerumine on dicer-sõltuv, eeldatavasti seetõttu, et Dicer on vajalik komplemendi alguse loomiseks siRNA ja sihtmärk-transkripti vahel.[36] Heterokromatiini korrashoid funktsioneerub kui ennast-varustav tsükkelprotsess – uued siRNA-d, mis lähevad RITS kompleksi, moodustuvad värksetest RdRp transkriptidest.[37] Imetajate rakkudes toimuv heterokromatiini korrashoid võib olla RNAi raja komponentidest sõltumatu.[38]

Erinevused organismide vahel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Organismid erinevad võimelt vastu võtta võõrast dsRNA-d ja kasutada seda RNAi rajas. RNA interferentsi efektid võivad olla nii süsteemsed kui ka päritavad, näiteks taimedel või C. elegans´il, kuid mitte Drosophila’l ja imetajatel. Arvatakse, et taimedes RNAi levib siRNA transpordi teel läbi rakuseintes olevate plasmodesmide.[18] Päritavus tuleneb RNAi sihtmärgiks olevate promooterite metülatsioonist – uus metüleeritud järjestus replitseeritakse igas rakupõlvkonnas.[39] Taimede ja loomade vaheline suurem üldine erinevus peitub endogeensete miRNA-de sihtmärgiks määramises. Taimedes miRNA-d on täiuslikult või peaaegu täiuslikult komplementaarsed oma sihtmärk-geeniga ja indutseerivad otse RISC-ilt mRNA lõikamise, kuid loomades on miRNA-d järjestuselt pigem divergeerunud ning indutseerivad translatsioonilise repressiooni.[40] Selline translatsiooniline efekt võib olla põhjustatud mRNA polüadeniinisaba ja translatsiooni initsiatsiooni faktorite vaheliste interaktsioonide inhibeerimisest.[41]

Mõned eukarüootsetel algloomadel, nagu Leishmania major ja Trypanosoma cruzi, puudub RNAi rada täiesti.[42][43] Kõik või enamik raja komponente puuduvad osades seentes nagu näiteks mudelorgansimis Saccharomyces cerevisiae.[44] Ühes hiljutises uuringus selgus, et RNAi võib esineda teistes pärmides, nagu Saccharomyces castellii ja Candida albicans, ning demonstreeriti, kuidas S. castellii kahe RNAi-seoselise valgu indutseerimine S. cerevisiae’s tekitas RNA interferentsi.[45] See, et teatud kott- ja kandseentel puuduvad RNAi rajad, tähendab seda, et RNA vaigistamiseks vajalikud valgud olid iseseisvalt kaduma läinud mitmest seente fülogeneetilisest harust. Võimalik, et see toimus uue sarnase funktsiooniga raja evolutsioneerumise või teatud niššide selektiivse eelise puudumise tõttu.[46]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Daneholt, Bertil. "Advanced Information: RNA interference". The Nobel Prize in Physiology or Medicine 2006. Vaadatud 25.01.2007.
  2. Fire A, Xu S, Montgomery M, Kostas S, Driver S, Mello C (1998). "Potent and specific genetic interference by double-stranded RNA in Caenorhabditis elegans". Nature 391 (6669): 806–11. doi:10.1038/35888. PMID 9486653. Bibcode1998Natur.391..806F. 
  3. Macrae I, Zhou K, Li F, Repic A, Brooks A, Cande W, Adams P, Doudna J (2006). "Structural basis for double-stranded RNA processing by dicer". Science 311 (5758): 195–8. doi:10.1126/science.1121638. PMID 16410517. 
  4. Bagasra O, Prilliman KR (2004). "RNA interference: the molecular immune system". J. Mol. Histol. 35 (6): 545–53. doi:10.1007/s10735-004-2192-8. PMID 15614608. 
  5. Bernstein E, Caudy A, Hammond S, Hannon G (2001). "Role for a bidentate ribonuclease in the initiation step of RNA interference". Nature 409 (6818): 363–6. doi:10.1038/35053110. PMID 11201747. 
  6. (22 January 2009) "On the road to reading the RNA-interference code". Nature 457 (7228): 396–404. doi:10.1038/nature07754. PMID 19158785. 
  7. Zamore P, Tuschl T, Sharp P, Bartel D (2000). "RNAi: double-stranded RNA directs the ATP-dependent cleavage of mRNA at 21 to 23 nucleotide intervals". Cell 101 (1): 25–33. doi:10.1016/S0092-8674(00)80620-0. PMID 10778853. 
  8. Vermeulen A, Behlen L, Reynolds A, Wolfson A, Marshall W, Karpilow J, Khvorova A (2005). "The contributions of dsRNA structure to dicer specificity and efficiency". RNA 11 (5): 674–82. doi:10.1261/rna.7272305. PMID 15811921. 
  9. (22 January 2009) "The promises and pitfalls of RNA-interference-based therapeutics". Nature 457 (7228): 426–433. doi:10.1038/nature07758. PMID 19158789. 
  10. Qiu S, Adema C, Lane T (2005). "A computational study of off-target effects of RNA interference". Nucleic Acids Res 33 (6): 1834–47. doi:10.1093/nar/gki324. PMID 15800213. 
  11. Ahlquist P (2002). "RNA-dependent RNA polymerases, viruses, and RNA silencing". Science 296 (5571): 1270–3. doi:10.1126/science.1069132. PMID 12016304. 
  12. 12,0 12,1 Parker G, Eckert D, Bass B (2006). "RDE-4 preferentially binds long dsRNA and its dimerization is necessary for cleavage of dsRNA to siRNA". RNA 12 (5): 807–18. doi:10.1261/rna.2338706. PMID 16603715. 
  13. Liu Q, Rand T, Kalidas S, Du F, Kim H, Smith D, Wang X (2003). "R2D2, a bridge between the initiation and effector steps of the Drosophila RNAi pathway". Science 301 (5641): 1921–5. doi:10.1126/science.1088710. PMID 14512631. 
  14. Baulcombe D (2007). "Molecular biology. Amplified silencing". Science 315 (5809): 199–200. doi:10.1126/science.1138030. PMID 17218517. 
  15. Pak J, Fire A (2007). "Distinct populations of primary and secondary effectors during RNAi in C. elegans". Science 315 (5809): 241–4. doi:10.1126/science.1132839. PMID 17124291. 
  16. Sijen T, Steiner F, Thijssen K, Plasterk R (2007). "Secondary siRNAs result from unprimed RNA synthesis and form a distinct class". Science 315 (5809): 244–7. doi:10.1126/science.1136699. PMID 17158288. 
  17. Gregory R, Chendrimada T, Cooch N, Shiekhattar R (2005). "Human RISC couples microRNA biogenesis and posttranscriptional gene silencing". Cell 123 (4): 631–40. doi:10.1016/j.cell.2005.10.022. PMID 16271387. 
  18. 18,0 18,1 Lodish H, Berk A, Matsudaira P, Kaiser CA, Krieger M, Scott MP, Zipurksy SL, Darnell J (2004). Molecular Cell Biology, 5th, WH Freeman: New York, NY. ISBN 978-0716743668. 
  19. Matranga C, Tomari Y, Shin C, Bartel D, Zamore P (2005). "Passenger-strand cleavage facilitates assembly of siRNA into Ago2-containing RNAi enzyme complexes". Cell 123 (4): 607–20. doi:10.1016/j.cell.2005.08.044. PMID 16271386. 
  20. Leuschner P, Ameres S, Kueng S, Martinez J (2006). "Cleavage of the siRNA passenger strand during RISC assembly in human cells". EMBO Rep 7 (3): 314–20. doi:10.1038/sj.embor.7400637. PMID 16439995. 
  21. Schwarz DS, Hutvágner G, Du T, Xu Z, Aronin N, Zamore PD (2003). "Asymmetry in the assembly of the RNAi enzyme complex". Cell 115 (2): 199–208. doi:10.1016/S0092-8674(03)00759-1. PMID 14567917. 
  22. Preall J, He Z, Gorra J, Sontheimer E (2006). "Short interfering RNA strand selection is independent of dsRNA processing polarity during RNAi in Drosophila". Curr Biol 16 (5): 530–5. doi:10.1016/j.cub.2006.01.061. PMID 16527750. 
  23. Tomari Y, Matranga C, Haley B, Martinez N, Zamore P (2004). "A protein sensor for siRNA asymmetry". Science 306 (5700): 1377–80. doi:10.1126/science.1102755. PMID 15550672. 
  24. Sen G, Wehrman T, Blau H (2005). "mRNA translation is not a prerequisite for small interfering RNA-mediated mRNA cleavage". Differentiation 73 (6): 287–93. doi:10.1111/j.1432-0436.2005.00029.x. PMID 16138829. 
  25. Gu S, Rossi J (2005). "Uncoupling of RNAi from active translation in mammalian cells". RNA 11 (1): 38–44. doi:10.1261/rna.7158605. PMID 15574516. 
  26. Sen G, Blau H (2005). "Argonaute 2/RISC resides in sites of mammalian mRNA decay known as cytoplasmic bodies". Nat Cell Biol 7 (6): 633–6. doi:10.1038/ncb1265. PMID 15908945. 
  27. Lian S, Jakymiw A, Eystathioy T, Hamel J, Fritzler M, Chan E (2006). "GW bodies, microRNAs and the cell cycle". Cell Cycle 5 (3): 242–5. doi:10.4161/cc.5.3.2410. PMID 16418578. 
  28. Jakymiw A, Lian S, Eystathioy T, Li S, Satoh M, Hamel J, Fritzler M, Chan E (2005). "Disruption of P bodies impairs mammalian RNA interference". Nat Cell Biol 7 (12): 1267–74. doi:10.1038/ncb1334. PMID 16284622. 
  29. Hammond S, Bernstein E, Beach D, Hannon G (2000). "An RNA-directed nuclease mediates post-transcriptional gene silencing in Drosophila cells". Nature 404 (6775): 293–6. doi:10.1038/35005107. PMID 10749213. 
  30. Holmquist G, Ashley T (2006). "Chromosome organization and chromatin modification: influence on genome function and evolution". Cytogenet Genome Res 114 (2): 96–125. doi:10.1159/000093326. PMID 16825762. 
  31. Verdel A, Jia S, Gerber S, Sugiyama T, Gygi S, Grewal S, Moazed D (2004). "RNAi-mediated targeting of heterochromatin by the RITS complex". Science 303 (5658): 672–6. doi:10.1126/science.1093686. PMID 14704433. 
  32. Irvine D, Zaratiegui M, Tolia N, Goto D, Chitwood D, Vaughn M, Joshua-Tor L, Martienssen R (2006). "Argonaute slicing is required for heterochromatic silencing and spreading". Science 313 (5790): 1134–7. doi:10.1126/science.1128813. PMID 16931764. 
  33. Volpe T, Kidner C, Hall I, Teng G, Grewal S, Martienssen R (2002). "Regulation of heterochromatic silencing and histone H3 lysine-9 methylation by RNAi". Science 297 (5588): 1833–7. doi:10.1126/science.1074973. PMID 12193640. 
  34. Volpe T, Schramke V, Hamilton G, White S, Teng G, Martienssen R, Allshire R (2003). "RNA interference is required for normal centromere function in fission yeast". Chromosome Res 11 (2): 137–46. doi:10.1023/A:1022815931524. PMID 12733640. 
  35. Li LC, Okino ST, Zhao H, Pookot D, Place RF, Urakami S, Enokida H, Dahiya R (2006). "Small dsRNAs induce transcriptional activation in human cells". Proc Natl Acad Sci USA 103 (46): 17337–42. doi:10.1073/pnas.0607015103. PMID 17085592. 
  36. Noma K, Sugiyama T, Cam H, Verdel A, Zofall M, Jia S, Moazed D, Grewal S (2004). "RITS acts in cis to promote RNA interference-mediated transcriptional and post-transcriptional silencing". Nat Genet 36 (11): 1174–80. doi:10.1038/ng1452. PMID 15475954. 
  37. Sugiyama T, Cam H, Verdel A, Moazed D, Grewal S (2005). "RNA-dependent RNA polymerase is an essential component of a self-enforcing loop coupling heterochromatin assembly to siRNA production". Proc Natl Acad Sci USA 102 (1): 152–7. doi:10.1073/pnas.0407641102. PMID 15615848. 
  38. Wang F, Koyama N, Nishida H, Haraguchi T, Reith W, Tsukamoto T (2006). "The assembly and maintenance of heterochromatin initiated by transgene repeats are independent of the RNA interference pathway in mammalian cells". Mol Cell Biol 26 (11): 4028–40. doi:10.1128/MCB.02189-05. PMID 16705157. 
  39. Jones L, Ratcliff F, Baulcombe DC (2001). "RNA-directed transcriptional gene silencing in plants can be inherited independently of the RNA trigger and requires Met1 for maintenance". Current Biology 11 (10): 747–757. doi:10.1016/S0960-9822(01)00226-3. PMID 11378384. 
  40. Saumet A, Lecellier CH (2006). "Anti-viral RNA silencing: do we look like plants?". Retrovirology 3 (3): 3. doi:10.1186/1742-4690-3-3. PMID 16409629. 
  41. Humphreys DT, Westman BJ, Martin DI, Preiss T (2005). "MicroRNAs control translation initiation by inhibiting eukaryotic initiation factor 4E/cap and poly(A) tail function.". Proc Natl Acad Sci USA 102 (47): 16961–16966. doi:10.1073/pnas.0506482102. PMID 16287976. 
  42. DaRocha W, Otsu K, Teixeira S, Donelson J (2004). "Tests of cytoplasmic RNA interference (RNAi) and construction of a tetracycline-inducible T7 promoter system in Trypanosoma cruzi". Mol Biochem Parasitol 133 (2): 175–86. doi:10.1016/j.molbiopara.2003.10.005. PMID 14698430. 
  43. Robinson K, Beverley S (2003). "Improvements in transfection efficiency and tests of RNA interference (RNAi) approaches in the protozoan parasite Leishmania". Mol Biochem Parasitol 128 (2): 217–28. doi:10.1016/S0166-6851(03)00079-3. PMID 12742588. 
  44. L. Aravind, Hidemi Watanabe, David J. Lipman, and Eugene V. Koonin (2000). "Lineage-specific loss and divergence of functionally linked genes in eukaryotes". Proceedings of the National Academy of Sciences 97 (21): 11319–11324. doi:10.1073/pnas.200346997. PMID 11016957. 
  45. Drinnenberg IA, Weinberg DE, Xie KT, Nower JP, Wolfe KH, Fink GR, Bartel DP (2009). "RNAi in Budding Yeast". Science 326 (5952): 544–50. doi:10.1126/science.1176945. PMID 19745116. 
  46. Nakayashiki H, Kadotani N, Mayama S (2006). "Evolution and diversification of RNA silencing proteins in fungi". J Mol Evol 63 (1): 127–35. doi:10.1007/s00239-005-0257-2. PMID 16786437.