Rūdolfs Blaumanis

Allikas: Vikipeedia
R Blaumanis.jpg

Rūdolfs Kārlis Leonīds Blaumanis (1. jaanuar 1863 Ērgļi4. september 1908 Punkaharju, Soome) oli läti kirjanik ja ajakirjanik. Teda peetakse üheks läti silmapaistvamaks proosakirjanikuks, kirjandusliku realismi meistriks. Ta sai tuntuks külaeluaineliste jutustustega.

Blaumanis õppis 1875–1881 Riias saksa kaubanduskoolis ja tema esimene kirjanduslik töö ilmus 1881 saksa keeles ajalehes "Zeitung für Stadt und Land". Pärast isa surma 1894 elas Blaumanis nii oma isakodus kui korteris Riias. Riia korteris asub tänapäeval Blaumanise majamuuseum. 1902 kolis Blaumanis Peterburgi, kus ta töötas ajakirjaniku ja toimetajana läti ajalehes Pēterburgas avīzes (Peterburi sõnumid) toimetades ka selle satiirilisa Purva malā. Pärast kodumaale tulekut 1904 tegi ta kaastööd ajalehele Latvija.

1907 haigestus Blaumanis tuberkuloosi ja suri järgmisel aastal Soomes Takaharju sanatooriumis 45 aasta vanuselt.

Blaumanise teoseid on tõlgitud inglise, saksa, leedu, soome, vene, ukraina, ungari ja eesti keelde. Jutukogu "Õlest katuse all" ilmus eesti keeles juba 1892. aastal.

Riias on Blaumanise mälestussammas ja Ērgļis on tema majamuuseum.

1955. aastal valmis tema jutustuste ainetel mängufilm "Kevadised hallad", 1966. aastal mängufilm "Edgars ja Kristine" ja 1971. aastal mängufilm "Nāves ēnā" (Surma varjus).

Teoseid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Raudupiete" 1889, eesti keeles "Raudupi perenaine" 1892
  • "Salna pavasarī" 1898, eesti keeles "Kevadised hallad" samanimelises jutu- ja novellikogus 1960
  • "Nāves ēnā", 1899, eesti keeles "Surma varjus" 1928
  • "Pazudušais dēls" (näidend), 1893, eesti keeles "Kadunud poeg", "Ärakaranud poeg", 1902, (Eesti laval 1967)
  • "Skroderdienas Silmačos" (näidend), 1902, eesti keeles "Rätsepad Sillamatsil", 1938 (Eesti laval 1925 ja 1977)
  • "Indrāni", (näidend) 1904, eesti keeles "Hävitatud isatalu", 1929 (Eesti laval 1923 ja 1941)

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]