Rõuk
Rõuk oli vilja, heina, põhu vm koresööda järelkuivatamiseks tehtud puidust sisetoestikuga kuhilas[1]. Põhjaeesti murretes nimetati rõuku ka aun, Saaremaal reigas[2].
Neid võis olla mitmesuguse kujuga: koonusjast rõuku nimetati ka kärbis, kaarjast aun, katusjast rõuguredel ning seinakujuga rõuku sard. Rõukude toestikuks olid oksatüügastega teibad, latid, neli- või kolmnurksed rõuguredelid, aga ka maasse löödud vaiad, mille vahele pingutati traat. Samuti tähendas rõuk mõnel pool Eestis nimetatud ehitisele pandud heina- või viljakuhilat.[1]. 19. sajandi II poolest alates olid enim kasutatusel vastamisi seatud rõuguredelid, mille otspuudes paiknesid tapitud rõhtlatid[2].
Lõuna-Eestis nimetati rõuguks veel vankrikorvi külgtugesid, mis olid poolviltu kaldu väljapoole. Rõugud oli äravõetavad või püsikinnitusega[2].
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Eesti etnograafia sõnaraamat. Arvi Ränk. Tallinn. 1995. lk 183
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Eesti rahvakultuuri leksikon. Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastuse AS. Tallinn. 2007. lk 261