Rändrott

Allikas: Vikipeedia
Rändrott
WildRat.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Chordata
Klass: Imetajad Mammalia
Selts: Närilised Rodentia
Sugukond: Hiirlased Muridae
Perekond: Rott Rattus
Liik: Rändrott
Ladinakeelne nimetus
Rattus norvegicus
Berkenhout, 1769
Rändroti levila
Rändroti levila

Rändrott ehk võhr (Rattus norvegicus) on hiirlaste sugukonda roti perekonda kuuluv näriline.

Rändrotti nimetatakse ka halliks, pruuniks, harilikuks ja aidarotiks. Tema teaduslik nimi tähendab tõlkes norra rotti.[1]

Levila[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rändrott on inimese kaasabil levinud üle peaaegu kogu maailma, elutsedes enamasti inimasustuse läheduses. Vabas looduses esineb ta peamiselt metsastepi- ja stepivööndis. Tundra, metsatundra, taiga, poolkõrbete ja kõrbete veelahkmeil teda ei kohta.[1]

Inimasulates võib ta esineda ka muusuguses kliimas. Nii näiteks on ta asulaisse sisse veetud ja püsima jäänud Kuriilidele, Kamtšatkale, Tšukotkale, Taškenti ja Kaspia mere idakalda linnadesse.[1]

Eestisse ilmus rändrott alles 18. sajandi lõpus. Rotid olid Eestis varemgi väga levinud, aga siis elasid siin kodurotid. Rändrott tõrjus koduroti välja ja tänapäeval elavad kodurotid üksnes Ida-Eestis, mujal Eestis elavad rändrotid.[1]

Rändroti algkodu ei ole kindlaks tehtud, aga tõenäoliselt pärineb ta kusagilt Kesk-Aasiast või Hiinast. Euroopasse jõudis ta suhteliselt hilja. Esimesed andmed tema kohta pärinevad Šveitsi loodusteadlase Conrad Gesneri 15511558 avaldatud teosest "Loomariigi ajalugu" ("Historiae animalium").

Inglismaal on tema kohta kindlad andmed alles 1730., Prantsusmaalt 1735., Saksamaalt 1750. ja Hispaaniast 1800. aastast. Inglismaal nimetasid teda hannoveri rotiks need, kes kõike halba tahtsid seostada sajandi algul võimule tulnud Hannoveri dünastiaga. Käibele läks väär nimetus "norra rott", justkui rott olevat tulnud Inglismaale Norrast pärit laevadega. See kuulujutt on ilmselt vale, sest Inglismaal oli rändrott laialt levinud juba sel ajal, mil ta Norras veel täiesti tundmatu oli.

Seal, kuhu rändrott jõudis, tõrjus ta koduroti välja. Rändrott on suurem ja agressiivsem, suudab paremini taluda äärmuslikke ilmu ja suudab süüa mitmekesisemat toitu. Talle tuli ka kasuks üleminek puitehitistelt tellis- ja kiviehitistele, sest rändrotid kaevavad endale urge.

Väidetakse, et suurlinnades elab rändrotte rohkem kui inimesi. See oleneb suurlinnast, sealhulgas kliimast. Nad elavad meeldi kanalisatsioonis, aga tunnevad end mugavalt ka kõrvaltänavatel ja elumajades, sest seal on tavaliselt palju toitu. Nimest hoolimata ei ole rändrotid väga rännuhimulised ja kui neil on piisavalt süüa, võivad nad kogu eluks jääda 20 m kaugusele sünnikohast.

Eriti palju on rotte New Yorgis, kus rottide levikut soodustavad vananenud infrastruktuur, suur niiskus ja suur vaesus. Hinnangud rottide arvule New Yorgis on väga erinevad, alates veerandist miljonist kuni saja miljonini. Suurbritannias on hinnanguliselt iga inimese kohta 1,3 rändrotti.

Välimus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Seisev rott

Rändroti tüvepikkus on 18–25, harvem kuni 27 cm. Saba moodustab tüvepikkusest ligi 80%. Kõrvalesta pikkus moodustab tagakäpa pikkusest 2/3.[1]

Rändroti kasukas on tihe ja pruun või tumehall. Aluskarv on helehall või pruun. Rändroti mass on isastel keskmiselt 550 g ja emastel 350 g, aga väga suured isendid võivad olla kuni 900 g rasked. Räägitakse ka kassisuurustest ja enam kui kilo kaaluvatest rottidest, aga need on kas liialdused või siis on rotti segi aetud teiste näriliste, näiteks nutria või ondatraga.

Rändrott on kodurotiga küll sarnane, kuid vaatluse abil siiski sellest selgelt eristatav. Koduroti saba on kehast pikem, rändrotil lühem. Kehakuju on kodurotil sale, rändrotil jässakas. Kõrvad ja silmad on kodurotil suured, rändrotil väikesed. Koon on kodurotil terav, rändrotil tömp.

Vabas looduses sigib rändrott ainult soojal aastaajal, aga ehitistes aasta ringi. Pesakonnas on keskmiselt 8–10 poega, aga võib olla kuni 17. Aastas poegib emane vabas looduses korra, harvem 2–3 korda.[1]

Toitumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rott on väga tark ja osav loom.

Rändrott on kõigesööja, aga eelistab liha.

1964 tegi Loomade Käitumise Ühingu asutaja Martin Schein katseid, et välja selgitada, missugused toidud rändrotile kõige rohkem meeldivad. Liha ta neile ei pakkunud. Esimesele kohale tuli munapuder, teisele kohale makaronid juustuga ja kolmandale küpsetatud viljaterad. Kolm kõige vähem meeldinud toitu olid toores peet, virsikud ja toores seller.

See, mida rändrotid süüa armastavad, sõltub nii asurkonnast kui sellest, mis üldse kätte saada on. Lääne-Virginias kalahaudejaama lähedal elavad rändrotid püüavad noori kalu. Po kaldal sukelduvad rändrotid molluskite järele ja seda kommet õpetavad täiskasvanud rotid noortele. Põhjameres Norderoogi saarel varitsevad ja tapavad nad varblasi ja parte.

Kahjulikkus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rott rotilõksus

Rändrotti peetakse inimesele kõige kahjulikumaks näriliseks kogu maailmas. Ta hävitab ja saastab toiduaineid ning närib hooneid ja mööblit. Ta on peamine katku, roti-riketsioosi ja leptospiroosi levitaja, aga lisaks levitab ta veel ligi kolmekümmet muud inimesele ohtlikku haigust.[1]

Kuigi rändrott on tänapäeval põhiline katku allikas, on ta katku kandvatele parasiitidele mõnevõrra vastupidavam kui kodurott. On oletatud, et katkuepideemiate kadumisele aitas kaasa see, et rändrott tõrjus koduroti välja, kuid ega see päris tõele ei vasta, sest katkuepideemiad hakkasid vähenema juba enne 18. sajandit.

Aleuutide tipu lähedal oleval Rotisaarel läks 1780 põhja Jaapani laev. Laevalt pääsenud rottidel oli saare linnustikule laastav mõju. 2007. aastal võttis USA Kalavarude ja Eluslooduse Teenistus vastu plaani Rotisaare puhstamiseks rottidest ja 2009. aasta juunis tunnistati saar rotivabaks, kuigi saart on vaja veel 2 aastat jälgida. Vahepealse aja jooksul on juba mitu linnuliiki saarel pesitsema asunud.

Roti kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rändrott on kasutusel laboriloomana.

Loomaaedades, sealhulgas Tallinnas kasvatatakse rotte ja rotipoegi toiduks teistele loomadele.

19. sajandil oli Inglismaal levinud sportlik rotitapmine, kus mitte eriti suurde, näiteks 5×5 m suurusesse kasti pandi hulk, näiteks sada rotti, ja vastavalt välja õpetatud koer, kes kõik rotid pidi ära tapma. Rotitapmine käis aja peale ja kiiremad koerad suutsid iga mõne sekundi kohta ühe roti tappa. Maailmarekord 100 roti tapmiseks on 5 minutit ja 28 sekundit. 20. sajandi alguses rotitapmisvõistlused keelustati.

Rott lemmikloomana[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaks kodustatud rändrotti

Veel peetakse teda lemmikloomana, kuna ta on intelligentne ja saab enamasti väga toredaks inimsõbralikuks loomakeseks.

Paljudes riikides on rotikasvatajate ühinguid, mis on olemuselt sarnased koerakasvatajate ühingutele. On aretatud mitmesuguseid erinevate värvimarkeeringutega rotte ja kehtestatud nende markeeringute standardid, korraldatud sündmusi ja propageeritud vastutustundlikku loomapidamist. Rotitõud erinevad üksteisest värvuse, karvkatte ja suuruse poolest. Aretatud on karvutuid ja sabatuid rotte, mitmevärvilisi ja kääbusrotte. Rotte värvuse ja välimuse poolest ei saa liigitada erinevateks tõugudeks! Markeeringu, saba, suuruse ja kõrvade alusel saab kokku panna roti välimiku.

Rändrott kultuuris[muuda | redigeeri lähteteksti]

Selma Lagerlöfi raamatus "Nils Holgerssoni imeline teekond läbi Rootsi" on jutustatud sellest, miks ja kuidas rändrott kodurotti välja tõrjub, kuigi bioloogilises mõttes on selles kirjelduses vigu. Romaan kujutab kodurotte headena ja rändrotte pahadena. Romaanis uputab Nils Holgersson rändrottide karja.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 "Loomade elu", 7. kd., lk. 164–165