Punapargi lahing

Allikas: Vikipeedia
Punapargi lahing
Osa Saksa okupatsioonist Eestis
Punapargi lahingu koht. Saksa väed liikusid mööda teed piki metsa äärt vasakult paremale
Toimumisaeg 23. detsember 1918
Toimumiskoht Tihemetsa, Pärnumaa
Tulemus Saksa võit
Osalised
 Eesti Saksa keisririik Saksa Keiserlik Armee
Väejuhid või liidrid
Eesti Verner Limberg Saksa keisririik Ludwig von Estorff
Jõudude suurus
40 meest
2 raskekuulipildujat
500–1000 meest[1]
1 kergesuurtükk
Kaotused
Langenud 9
Haavatud 3
Langenud 22
Haavatud 30

Punapargi lahing oli 23. detsembril 1918 Eesti Vabadussõja ajal toimunud kokkupõrge 6. jalaväepolgu osade ja taanduvate Saksa okupatsioonivägede vahel Pärnumaal Punapargi juures.

Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]

1918. aasta detsembri keskpaigas taganesid viimased Saksa okupatsiooniväe kolonnid Tartust läbi Viljandi Mõisaküla ja Voltveti suunas, tekitades kohalikele elanikele suurt kahju marodeerimisega.[2] Sakslased sõitsid salkadena mööda maad ringi ja "rekvireerisid" ähvarduste najal ilma igasuguse piirita vilja, heina, hobuseid, kariloomi ja muud varandust, millele ligi pääsesid.[3] Kohaliku Kaitseliidu salgad olid liiga nõrgad nende takistamiseks, seetõttu paluti abi 6. jalaväepolgult.[viide?]

6. jalaväepolgu ülem Johann Puskar saatis 17. detsembril Pärnust Mõisakülla jalaluurajate komando – 50 meest leitnant Verner Limbergi juhatusel, tehes neile ülesandeks jälgida sakslaste läbiminekut Voltvetist. Jalaluurajate komandole järgnes 20. detsembril ratsaluurajate komando – 30 ratsanikku leitnant Jaan Pedaja juhatusel, pluss üks raskekuulipildujate rühm kahe saksatüübilise raskekuulipildujaga.[2]

August Winnigi mälestuste järgi pidi Tartus sel ajal olema umbes 4000 Saksa sõdurit kindralleitnant Ludwig von Estorffi juhatusel. See väesalk jõudiski 20. detsembril Viljandi. Seal tahtsid kohalikud omavalitsuse tegelased sakslastega kokku leppida, et nad moonatagavarasid maalt välja ei veaks. Läbirääkimised pidid algama 21. detsembril pärast lõunat, kuid enne määratud tähtaega lahkusid sakslased vooridega linnast,[3] et Voltveti ja Mazsalaca kaudu Riiga jõuda.[2] Sama päeva õhtuks jõudsid nad Halliste kiriku ümbruskonna mõisatesse, teel elanikelt "rekvireerides" kõike, mida oli võimalik kaasa võtta.[3]

22. detsembril sõitis 22-meheline ratsaluurajate salk leitnant[4] Jaan Pedaja juhatusel Mõisaküla–Voltveti maanteel Voltveti suunas ja kohtas Riitsaare kohal Saksa ratsasalka. Leitnant Pedaja peatas sakslased, nõudes neilt ülearuste relvade ja kohalikelt elanikelt riisutud kraami tagasiandmist. Algul paistsid sakslased küllaltki järeleandlikud olevat, kuid siis saabus kohale suurem sakslaste salk ja kohe muutus toon ja käitumine.[2]

Vastase ülekaalu nähes pöördus leitnant Pedaja oma salgaga umbes 500 meetrit teest kõrval asuvale metsaservale, kus ta igaks juhuks käsutas mehed lahingukorda.[3] Pedaja läks aga uuesti läbirääkimisi jätkama, käskides tema märguande peale tuli avada. Tema sõnavahetus sakslastega muutus järjest ägedamaks, sakslasi vooris järjest juurde, seati üles kuulipilduja ratsanike suunas.[viide?]

Ilmselt võeti Pedaja kinni, ilma et ta oleks oma meestele saanud tulistamiseks märku anda. Kuna sakslasi oli mitu korda rohkem, ei jäänud meestel muud teha, kui Mõisakülla tagasi sõita ja teatada juhtunust polgu ülemale, kes käskis sõita Voltveti jalaluurajate komandol Mõisakülast ja 1. roodul Pärnust, et vabastada leitnant Pedaja ja tagasi nõuda röövitud kraam. Üksused pidid välja sõitma sellise arvestusega, et mõlemad jõuaksid Voltveti 23. detsembril kell 11.00. Oma nõudmised sakslastele pidi esitama jalaluurajate komando ülem leitnant Limberg. 1. rood alamleitnant[5] Jaan Maide juhatusel pidi lahkuma rongilt Kilingi-Nõmmes ja lõikama läbi sakslaste tee Voltveti–Jäärja teel Nurmeotsa talu juures. Mõlemal üksusel kästi võimalikult hoiduda relvade tarvitamisest läbirääkimistel.[2]

Lahing[muuda | muuda lähteteksti]

23. detsembri hommikul kell 10 sõitis Mõisakülast välja kahes kaubavagunis 40 jalaluurajat kahe raskekuulipildujaga. Mõni tund varem lahkus Pärnust 1. rood – 128 meest kahe raskekuulipildujaga alamleitnant Jaan Maide juhatusel. Kaasa sõitis ka 1. pataljoni ülem alamkapten Karl Tallo.[2]

Kui jalaluurajad jõudsid rongiga Punapargi saeveski juurde, märkasid nad Voltvetist üle raudtee lõuna poole[3] liikuvat pikka sakslaste kolonni. Vedurijuht ei jõudnud rongi varem peatada ja poolitas kolonni mõnikümmend meetrit ülesõidukohast Voltveti jaama pool. Leitnant Verner Limberg ja lipnik K. Kirschfeldt keelasid meestel vagunitest väljumise ja tahtsid ise sakslastega läbirääkimistesse astuda,[2] et nõuda neilt omavoliliselt võetud vara tagasiandmist ja vangistatud leitnant Pedaja vabastamist.[viide?]

Sakslaste ootamatu kohtamine oli aga viinud mehed niivõrd ärevusse, et nad hüppasid keelust hoolimata vaguneist välja, tahtes liikuda sakslaste vastu.[6] Üks sadulas istuv Saksa ohvitser võttis revolvri ja sihtis lähenevat Limbergi. Samal momendil tulistas reamees Jaan Lindau oma revolvrist, ohvitser sai pihta ja kukkus kraavi.[2] Kuulnud lasku, hargnesid Saksa ratsanikud teeäärtel kohe lahingukorda ning avasid tule jalaluurajate meeskonna peale,[6] haarasid käsigranaadid ja pildusid neid eestlaste sekka.[3] Jalaluurajad varjusid kohalleiduvate saepuruhunnikute ja puuvirnade taha[6] ning avasid vastutule, tuues kohale ka kuulipilduja. Kõrged lauavirnad pakkusid head kaitset, seal oli varjul ka kümmekond kohalikku kaitseliitlast, kes juba enne jalaluurajate komando sinnajõudmist olid asunud sakslasi varitsema. Mõlemad salgad tegutsesid aga omapead.[2]

Paarkümmend minutit kestis korralik lahing.[6] Vaatamata suurtele kaotustele õnnestus sakslastel seada laskevalmis üks kergesuurtükk ja avada tuli rongi suunas.[2] Olles rõhuvas ülekaalus, võtsid sakslased initsiatiivi endi kätte ja alustasid juba korrapärase pealetungiga jalaluurajate vastu, kes Punapargi lauavabriku saepuruhunniku, toepuuvirnade ja metsa serval asuvate hoonete joonel olid ägedas tulistamishoos.[3] Leitnant Limberg sai aru olukorra lootusetusest ja käskis meestel vagunitesse taganeda ning rongil edasi sõita Voltveti jaama suunas. Käsku kuulasid ainult 9 meest, nemad pääsesidki rongiga tule alt välja. Ka ülejäänud sõdurid ja kaitseliitlased taganesid järk-järgult jaama suunas,[2] kasutades osavalt maastikku. Ainult 7 meest, kes tahtsid vastu panna viimse padrunini, langesid sakslaste kätte vangi.[6] Nad piirati sakslaste poolt ümber ja torgati tääkidega surnuks.[2]

Sakslaste kätte vangilangenuist pääses eluga ainult üks, reamees Jaan Roots,[6] kes päästis end kavalusega – peitis püssi lumehange ja hakkas töölist teeseldes puid riita laduma. Sakslastele seletas ta vigases saksa keeles, et ta on saeveski tööline, mida kinnitas ka saekuuri meistri abikaasa, kes toast väljudes kiiresti olukorda taipas.[2] Kui aga sakslased leidsid veidi hiljem lumest mehe püssi, hiilis Roots lauavirnade vahelt maja lakka ja peitis end heintesse. Vaatamata hoolikaile otsinguile jäigi mees leidmata ning võis hiljem, kui sakslased olid lahkunud, ühineda Mõisakülas oma komandoga.[6]

Tagajärjed[muuda | muuda lähteteksti]

Taganevad jalaluurajad kohtusid rongiga Voltveti jaamas ja sõitsid samal õhtul tagasi Mõisakülla. Ka hilinenud 1. rood Pärnust asus oma rongile ja sõitis edasi Mõisakülla.[2]

Punapargi lahing oli ainus tõsisem relvastatud kokkupõrge eestlaste ja sakslaste vahel viimaste lahkumisel Eestist. Jalaluurajate kaotused lahingus olid 9 meest surnuina ja 3 meest haavatuina. Langenud kangelaste matmine 26. detsembril toimus Pärnus suure pidulikkusega,[6] matuserongkäiku tuli saatma Kaitseliidu salk ja mitmetuhandeline rahvahulk.[7] Sakslased kaotasid 22 surnuina ja 30 haavatuina,[6] langenud maeti Mazsalaca surnuaeda.[2]

Kristjan Aasaw, Karel Telk ja Karl Wreimann on maetud Saarde surnuaiale, Otto Hanso Häädemeestele, teised Pärnusse.[8]

Langenud[muuda | muuda lähteteksti]

  • Kristjan Aasaw (Asow)
  • Evgeni (Jürgen) Bauer
  • Otto Hanso
  • Juhan Kontson
  • Jaan Lindau
  • Juhan Nuut
  • Feodor Tamm
  • Johann (Jaan) Tomson
  • Karl Wreimann (Freimann)

Haavatud[muuda | muuda lähteteksti]

  • Otto Kals
  • Karel Telk (Tilg)
  • Aleks. Tomson

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Woltweti sündmustest. Pärnu Postimees, 27. detsember 1918
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 2,13 2,14 Paukson, O: Punapargi lahing 23. detsembril 1918. Neti Uudistaja nr 4, veebruar 1998, lk 5
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 Maide, J (1933). Ülevaade Eesti Vabadussõjast 1918–1920. Tallinn: Kaitseliidu Kirjastus
  4. Ohvitseride andmekogu. Jaan Pedaja (1889-1918)
  5. Ohvitseride andmekogu. Jaan Maide (1885-1936)
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 6,6 6,7 6,8 Vabadussõja Ajaloo Komitee (1937/1996). Eesti Vabadussõda 1918–1920. 1. Tallinn: Mats, lk 272
  7. Woltweti ohwrite matus. Pärnu Postimees, 27. detsember 1918
  8. Paukson, O: 90 aastat Eesti Vabariiki[alaline kõdulink]. Saarde Sõnumid, 11. veebruar 2008, lk 1