Puhasruum

Allikas: Vikipeedia
Suur puhasruum satelliidiga.

Puhasruum on tootmises ja teaduslikus uurimuses kasutatav keskkond, kus on madal saasteainete tase. Saasteained võivad olla tolm, õhuga levivad mikroobid, aerosooli osakesed ja keemilised aurud.[1] Täpsemalt, puhasruumis on kontrollitud saaste tase, mida mõõdetakse teatud suurusega osakeste arvuga kuupmeetri kohta. Tavaline linnaõhk sisaldab kuupmeetri kohta 35 000 000 osakest, mis on suuremad kui 0,5 µm. See vastab ISO 9 puhasruumile. ISO 1 puhasruumis ei tohi olla ühtegi selle suurusega osakest, ning kuupmeetri kohta ainult 12 osakest väiksema diameetriga kui 0,3 µm.

Ülevaade[muuda | redigeeri lähteteksti]

Puhasruumid võivad olla väga suured. Terved tuhandeid ruutmeetreid suured tootmisrajatised võivad olla puhasruumid. Selliseid puhasruume kasutatakse pooljuhtide tootmises, biotehnoloogias, meditsiinis ja teistel õhusaaste suhtes tundlikel aladel. Puhasruumi siseneb õhk läbi filtri, mis püüab kinni kogu õhusaaste. Ruumis olevat õhku filtreeritakse pidevalt uuesti, et eemaldada ruumis tekkinud saasteained.

Tavaline puhasruumi varustus

Töötajad sisenevad ja väljuvad läbi õhuluku (mis mõnikord sisaldab suruõhuga pesemist) ja kannavad kaitsevahendeid, näiteks kapuutsi, näomaski, kindaid ja saapaid.

Puhasruumis kasutatavad seadmed on kavandatud tekitama võimalikult vähe õhusaastet. Kasutatakse ainult spetsiaalseid moppe ja pangi. Puhasruumi mööbel tekitab minimaalselt osakesi ja peab olema lihtsalt puhastatav.

Tihti ei kasutata looduslikust kiust materjale nagu paber, pliiats ja tekstiilid, vaid asendatakse need spetsiaalsete materjalidega. Puhasruumid ei ole steriilsed [2], ainult õhus levivad osakesed on kontrolli all. Osakeste arvu kontrollitakse, kasutades osakeste loendureid.

Osa puhasruume hoitakse positiivse rõhu all. Lekete korral hakkab õhk kambrist väljuma, seega filtreerimata õhk sisse ei pääse.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. AMF. Puhasruum. (PDF) Kasutatud 2013-03-25.
  2. In NASA’s Sterile Areas, Plenty of Robust Bacteria New York Times, 9. October 2007