Psühhodünaamiline psühhoteraapia

Allikas: Vikipeedia

Psühhodünaamiline psühhoteraapia on kliinilise psühholoogia haru, mille eesmärgiks on jõuda inimese psüühika alateadliku osa mõistmiseni, seega on see sarnane psühhoanalüütilisele lähenemisele. Rohkem kui teised süvapsühholoogia meetodid, rõhutab psühhodünaamiline teraapia kliendi ja terapeudi omavahelise suhte olulisust. Oma lähenemiselt on see teraapia pigem eklektiline ja kaasab mitmete koolkondade tehnikaid.Psühhodünaamilist teraapiat kasutatakse nii individuaalse-, grupi- kui ka pereteraapia puhul.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Psühhodünaamilise teraapia põhimõtteid tutvustas esmakordselt Saksa teadlane Ernst Wilhelm von Brücke oma 1874. aastal avaldatud raamatus Lectures on Physiology'. Brücke võttis oma kirjutises eeskuju termodünaamikast, mis väidab, et kõik elavad organismid on energia süsteemid, mida juhib energia säästu printsiib. Samal aastal juhendas Brücke Viini Ülikooli 1. aasta arstitudengit Sigmund Freudi. Hiljem sidus Freud tolleaegse uue kontseptsiooni "dünaamilisest" psühholoogiast enda psühholoogiakohaste vaatede sekka. Pärast on psühhodünaamilist lähenemist täiendanud Carl Jung, Alfred Adler, Otto Rank ja Melanie Klein.

Lähenemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valdav osa psühhodünaamilisest lähenemisest väidab, et inimeses eksisteerivad halvasti kohanenud funktsioonid ning vähemalt osaliselt on need alateadvuslikud. Eeldatav halvasti kohanemine areneb juba varases eas ja tasapisi hakkab igapäeva elus dissonantsi põhjustama. Psühhodünaamilised teraapiad püüavad alateadvuslikud konfliktid üles leida ja neile ka lahendus leida (et sümptomid kaoks). Esmalt sekkub psühhdünaamilise suuna terapeut muret tekitava funktsiooni reguleerimisse, seejärel aitab kliendil düsfunktsiooni mõista ja siis proovitakse koos muutustele mõelda. Enim kasutatavad psühhodünaamika tehnikad on vabad assotsiatsioonid, vastupanu ja läbipaistvuse leidmine, valusate mälestuste ja keeruliste muredega töötamine, katarsis ja tugeva terapeutilise suhte loomine.

Põhimõtted ja tunnused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Olgugi, et psühhodünaamikal võib olla mitmeid vorme, on neil ka ühisosa

  1. - Keskseks psüühikasisesed ja alateadvuslikud konfliktid ning nende mõju inimese arengule
  2. - Usutakse, et kaitsemehhanismid toimivad selleks, et sisemisi psühholoogilisi struktuure konflikti eest kaitsta
  3. - Seisukoht, et psühhopatoloogia areneb eeskätt just varase lapsepõlve kogemustest
  4. - Seisukoht, et inimese suhted kujundavad sisemisi ettekujutusi kogemustest
  5. - Uskumus, et elulised probleemid tulevad esile ka kliendi-terapeudi suhte puhul (läbipaistvuse ja vastupanu näol)
  6. - Kliendi sisekonfliktide mõistmisel tuginetakse vabade assotsiatsioonide meetodile
  7. - Keskendutakse läbipaistvuse, kaitsemehhanismide ja sümptomite tõlgendamisele ja muredega hakkamasaamisele
  8. - Teraapia edu põhineb läbinägelikkusel