Psüühika- ja käitumishäired

Allikas: Vikipeedia

Psüühika- ja käitumishäired on RHK-10 alajaotus. Selles alajaotuses on klassifitseeritud psüühilise talitluse häired.

Mõiste häire on kasutusele võetud selleks, et vältida mõisteid haigus või tõbi. Loobumine psüühilise haiguse mõiste kasutamisest tähendab seda, et on loobutud nosoloogilisest printsiibist, kuna teadmiste tase ei võimalda üheselt määratleda psüühikahäirete bioloogilist põhjust.

Aastal 2008 tuleb nentida tõsiasja, et ei ole ühtegi psüühikahäiret, mille etioloogia ja patogenees oleks üheselt välja selgitatud. Kui mõnede psüühikahäirete põhjus on selge (narkomaania, traumajärgse ajukahjustuse sündroom), siis nende häirete arengu seaduspärasused on selgusetud:

  1. Miks erinevatel inimestel esinevad erinevad võõrutusseisundi nähud - osadel hallutsinoos, osadel deliirium?
  2. Miks peatrauma järgselt osadel inimestel areneb dementsus, osadel mäluhäired, osadel peavalu, osadel isiksushäire?

Osade psüühikahäirete puhul on selgusetud nii tekkepõhjused kui arengu seaduspärasused. Siia alla kuulub üks tõsisemad psüühikahäired - skisofreenia.

Klassifikatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kasutatud kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Psüühika- ja käitumishäirete klassifikatsioon RHK-10. Tartu Ülikool, 1995