Préveza merelahing

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Preveza merelahing)
Preveza merelahing
Battle of Preveza (1538).jpg
Preveza lahing 1538
Toimumisaeg 28. september 1538
Toimumiskoht Preveza, Joonia meri
Tulemus Osmanite otsustav võit
Osalised
Püha Liiga:
Venezia vabariik Venezia vabariik
Flag of Cross of Burgundy.svg Hispaania
Kirikuriik Kirikuriik
Genova vabariik Genova vabariik
Flag of the Sovereign Military Order of Malta.svg Malta rüütlite ordu
Flag of the Ottoman Empire (1453-1517).svg Osmanite riik
Väejuhid või liidrid
Andrea Doria Hayreddin Barbarossa
Jõudude suurus
112 galeeri,
50 galeooni,
140 parklaeva,
60 000 sõdurit
122 galeeri ja galeooni,
12 000 sõdurit
Kaotused
13 kaotatud laeva,
36 kinnivõetud laeva,
3 000 vangilangenut
~Ühtki laeva ei kaotatud,
~400 langenut,
~800 haavatut

Preveza merelahing on merelahing, mis toimus Osmanite ja paavst Paulus III poolt koondatud kristliku alliansi laevastike vahel Preveza lähistel Loode-Kreekas 1538. aasta 28. septembril. Lahing oli osa Ottomani–Venezia sõjast (1537–1540).

Taust[muuda | redigeeri lähteteksti]

Arvukas Osmanite laevastik Hayreddin Barbarossa juhtimisel vallutas 1537. aastal mitmeid Venezia vabariigile kuulunud Egeuse ja Joonia saari (Sýros, Aígina, Ios, Paros, Tínos, Kárpathos, Kasos ja Náxos), liidendades seega Náxose hertsogkonna Osmante riigiga. Seejärel piiras ta sisse Veneetsiale kuulunud Korfu kindluse ja rüüstas Hispaania valduses olnud Calabria rannikut Lõuna-Itaalias.

Olles silmitsi Osmanitelt lähtuva ohuga õnnestus paavst Paulus III 1538. aasta veebruaris kutsuda Barbarossale vastu astumiseks kokku Püha Liiga, mis koosnes Kirikuriigist, Hispaaniast, Genova ja Venezia vabariikidest ning Malta ordu rüütlitest.

Relvajõud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Barbarossa laevastik koosnes sel suvel 122 galeerist ja galiotist. Püha Liiga lavastikus oli 157 galeeri (36 Paavstiriigi galeeri, 61 Genova, 50 Portugali ja 10 Malta rüütlite ordu poolt saadetud alust). Laevastiku üldjuhiks oli keiser Karl V teenistuses olev Genova admiral Andrea Doria.

Paigutus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vastaslaevastike positsioonid

Püha Liiga koondas oma laevastiku Kérkyra saare lähistele. Esimestena jõudsid kohale paavsti laevastik admiral Marco Grimani (Aquileia patriarh) juhtimisel ja Venezia laevastik Vincenzo Capello juhtimisel. Andrea Doria, koos Hispaania-Genova laevastikuga, ühines nendega 1538. aasta 22. septembril.

Grimani üritas enne Doria saabumist maabuda vägedega Preveza kindluse lähistel, kuid oli pärast kokkupõrgetes Osmanite jõududega saadud arvukaid inimkaotusi sunnitud taganema Kérkyrale.

Barbarossa oli sel ajal endiselt Egeuse meres, Kose saare lähistel, saabus aga peagi koos ülejäänud Osmanite laevastikuga Preveza juurde, olles eelnevalt teel vallutanud Kefalloniá saare. Sinan Reis, üks Barbarossa ohvitseridest, soovitas maabuda vägedega Arta lahe kaldal Actiumis, Preveza lähistel. Barbarossa oli algselt plaanile küll vastu, hiljem osutus see aga oluliseks teguriks Osmanite võidu kindlustamisel. Olukorras, kus türklased hoidsid oma valduses Actiumi kindlust, said nad toetada Barbarossa laevastikku suurtükitulega, Doria aga pidi hoidma oma laevu rannikust eemal. Edu tagamiseks ja Actiumi vallutamiseks pidanuks kristlased tõenäoliselt maabuma, pärast Grimani esialgset retke, mis tagasi tõrjuti, tundis Doria aga hirmu kaotuse ees maismaal. Veel kaks Püha Liiga katset jõudude maaleviimiseks, seekord Preveza kindluse lähistele, Actiumi vastaskaldale, löödi Murat Reisi poolt tagasi 25. ja 26. septembril.

Barbarossal oli soodne sisemine positsioon, sest Doria laevad hoidsid vahemaad rannikuga ja olid suuresti mures neid vaenuliku kalda suunas juhtivate vastutuultega. 27. septembri ööl vastu 28. seilas Doria seega 30 miili lõunasuunda, tuul aga rauges ning Doria jäi Lefkáda saare juures Sessolas ankrusse. Öö jooksul jõudis Doria koos väejuhtidega otsusele, et parimaks võimaluseks on korraldada rünnak Lepanto vastu ja sundida Barbarossa võitlusse.

Lahing[muuda | redigeeri lähteteksti]

Portugali fusta, pilt Jan Huygen van Linschoteni raamatust

Koidikul nägi üllatunud Doria türgi aluseid lähenemas oma laevadele. Barbarossa oli hiivanud ankrud ja suundunud samuti lõunasuunda. Turgut Reis oli kuue suure fustaga avangardis ning vasakpoolne tiib hoidis tihedalt kalda lähedale. Dorial, kes ei oodanud arvuliselt allajäävalt Ottomani laevastikult sedavõrd kartmatut rünnakut, kulus kolm tundi, et anda korraldus ankru hiivamiseks ja lahinguks valmistumiseks, sedagi Grimani ja Capello tungival pealekäimisel.

Kaks laevastikku astusid viimaks 28. septembril 1538 Preveza lähistel Arta lahes lahingusse.

Tuulevaikne ilm ei soosinud Doriat. Hiigelsuur, massiivsete kahuritega Veneetsia lipulaev Galeone di Venezia seisis tuulevaikuses, nelja miili kaugusel kaldast ja kümne miili kaugusel Sessolast. Kristlaste laevad küll üritasid talle appi minna, kuid peagi oli lipulaev ümbritsetud vaenlaste galeeridest ning astus raevukasse, tunde kestnud lahingusse, mis tõi suurt kahju Ottomani galeeridele.

Tuule tõustes jõudis ka kristlaste laevastik viimaks ometi tegevusväljale, ehkki Doria viis esmalt läbi mitmeid manöövreid, eesmärgiga meelitada türklased välja merele. Sitsiilia asekuningas Ferrante Gonzaga oli ühendatud laevastiku vasakul tiival, Malta rüütlid paremal tiival. Doria pani neli kõige kiiremat galeeri oma sugulase Giovanni Andrea Doria juhtimise alla, kes asetses rinde keskpunktis, Gonzaga ja Malta rüütlite vahel. Doria galeerid moodustasid nende taha, Grimani ja Capello juhitud paavsti ja Venezia galeeride ette, pika rivi. Tagalas olid Venezia galeoonid Alessandro Condalmiero (Bondumier) juhtimisel ja Hispaania–Portugali–Genova galeoonid Francesco Doria juhtimisel, koos parklaevade ja abilaevadega.

Ottomani laevastiku paigutus oli Y–kujuline: Barbarossa, koos poeg Hasan Reisi (hilisem Hasan Pasha), Sinan Reisi, Cafer Reisi ja Şaban Reisiga, oli keskel; Seydi Ali Reis juhtis vasakut ning Salih Reis paremat tiiba; Turgut Reis, koos Murat Reisi, Güzelce Mehmet Reisi ja Sadık Reisiga, juhtis tagumist tiiba. Türklased haarasid Venezia, paavsti ja Malta laevad kiiresti tegevusse, Doria aga kõhkles toomast oma tsentrit võitlusse Barbarossa vastu, mille tulemuseks oli ohtralt manööverdamist, kuid vähe võitlust. Barbarossa tahtis kasutada eelist, mida pakkus talle tuulevaikus, mis sundis paigale arvulise ülekaalu allikaks olevad kristlaste parklaevad. Need parklaevad olid türklastele kergeks saagiks, kes tungisid oma suhteliselt liikuvamatelt galeeridelt ja galiottidelt nende pardale. Doria püüded püüda Ottomani laevad oma parklaevade ja galeeride kahuritule vahele lõksu nurjusid.

Päeva lõpuks olid türklased uputanud 10 laeva, põletanud maha veel 3, hõivanud 36 laeva ning võtnud umbes 3000 vangi. Türklased ei kaotanud ühtki laeva, kuid neil oli 400 langenut ja 800 haavatasaanut. Alessandro Condalmiero juhitud Venezia lipulaeva, massiivse Galeone di Venezia, kahuritule all said mitmed Ottomani laevad siiski tõsiseid kahjustusi.

Järgmisel hommikul oli tuul soodne ja Doria, kes ei tahtnud seada ohtu Hispaania–Genova laevu, hakkas seilama võitlustandrilt Kérkyrale suunas, jäädes kurdiks Venezia, paavsti ja Malta väejuhtide palvetele jätkata võitlust.

Järelm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Preveza lahingu järel all­kir­jastatud kapitu­latsioon, millega taastati kau­ban­dus­sidemed Venezia ja Ottomani impeeriumi vahel.

Paljud on arvamusel, et Doria põiklemine ja innukuse puudumine oli tingitud tema soovimatusest seada ohtu omaenese laevu (talle kuulus isiklikult märkimisväärne osa "Hispaania–Genova" laevastikust) ja tema aastatepikkusest vimmast Venezia vastu, mis oli tema kodulinna raevukas võistleja ja Osmanite rünnaku esmane sihtmärk sellel ajal.

1539. aastal naasnud Barbarossa vallutas peaaegu kõik järelejäänud kristlaste eelpostid Joonia ja Egeuse meres.

Venezia ja Ottomani impeeriumi vaheline rahuleping allkirjastati 1540. aasta oktoobris. Vastavalt lepingule võtsid türklased oma kontrolli alla Venezia valdused Moreas ja Dalmaatsias ning varem Veneziale kuulunud Egeuse, Joonia ja Ida–Aadria mere saared. Venezial tuli maksta Ottomani impeeriumile ka 300 000 kuldtukatit sõjahüvitist.

Preveza ja järgneva Djerba lahingu võiduga 1560. aastal tõrjus Ottomani impeerium edukalt Venezia ja Hispaania, Vahemere kahe peamise jõu, püüded peatada Ottomani tungi kehtestada kontroll Vahemere üle. Olukord muutus alles 1571. aastal Lepanto lahinguga.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Cronaca dei Tocco di Cefalonia; prolegomeni, testo critico e traduzione, by Giuseppe Schirò, Corpus fontium historiae Byzantinae 10. (Rome: Accademia nazionale dei Lincei, 1975). (itaalia)
  • http://fmg.ac/Projects/MedLands/LATIN%20LORDSHIPS%20IN%20GREECE.htm#_Toc219779625 (inglise)
  • Wolf, John B., The Barbary Coast: Algeria under the Turks, W. W. Norton, 1979. ISBN 0-393-01205-0 (inglise)
  • Cook, M.A. (ed.), A History of the Ottoman Empire to 1730, Cambridge University Press, 1976. ISBN 0-521-20891-2 (inglise)
  • Currey, E. Hamilton, Sea-Wolves of the Mediterranean, John Murrey, 1910. (inglise)
  • John van Antwerp Fine, The Late Medieval Balkans: A critical survey from the late Twelfth Century to the Ottoman conquest, University of Michigan Press, 704 pages, (1994), ISBN 978-0472082605 (inglise)