Pressiteade

Allikas: Vikipeedia

Pressiteade on meediakanalitesse edastatud teade, mis üldjuhul sisaldab pressiteate väljastajaga seotud uudist või seisukohavõttu.

Ehkki pressiteade on pigem suhtekorralduslik kui ajakirjanduslik žanr, peab edukas pressiteade vastama ajakirjanduslikele nõudmistele, kuna see on suunatud eelkõige ajakirjanikele, kasutamiseks ajakirjandusliku algmaterjalina. Pressiteade peab äratama ajakirjanikes huvi, seepärast peab see sisaldama midagi uudislikku, mille kajastamisest meedia oleks huvitatud. Selleks võib olla nii uus, algupärane uudis (nt teade mingi ürituse toimumisest, raamatu ilmumisest, saavutusest või auhinnast) kui ka jätk juba ajakirjanduses käsitletud teemale (kellegi kommentaar meedias käsitletud uudisele, vastus kellegi avalikule sõnavõtule, väite ümberlükkamine vms).

Parema kasutatavuse huvides peaks pressiteade olema kirjutatud uudisajakirjanduse stiilis, mitte ilukirjanduslikult ega faktiloendina. Pressiteate kui žanri eesmärk on edastada fakte edaspidiseks tarvitamiseks meediakanaleis, mitte kujundada otseselt lugeja emotsioone, seepärast ei sobi pressiteatesse emotsionaalsed väljendid ja epiteedid - lugeja suhtumist kujundatakse faktide, mitte tundelisuse kaudu.

Suuremates organisatsioonides kirjutavad tavaliselt pressiteateid pressiesindajad, meediaspetsialistid, suhtekorraldajad jt avalike suhete spetsialistid, kooskõlastades sisu juhtkonna või konkreetse valdkonna asjatundjatega. Väiksemates organisatsioonides, eriti kolmandas sektoris saadab pressiteateid laiali sündmuse korraldaja või juht ise.

Teadaolevalt saatis esimese pressiteate 30. oktoobril 1906 laiali tänapäevase suhtekorralduse rajaja Ivy Lee seoses raudteeõnnetusega Pennsylvania osariigis USAs.

Kompositsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suhtekorralduse seisukohast on oluline, et pressiteade leviks soovitud kanalites võimalikult laialt ning selles sisalduvat infot edastataks võimalikult algsel kujul, muutmata algandmeid või faktide käsitlust. Internetiajastul on ajakirjanike töö veebitoimetustes kiirenenud, mistõttu sageli avaldataksegi pressiteateid minimaalsete muudatustega, vahel isegi algse pealkirjaga. Pressiteadet saab aga niimoodi kasutada vaid juhul, kui see on ehitatud üles klassikalise ajakirjandusliku uudisena: teksti alguses on olulisemad faktid (mis, kus, millal jne) ja lõpus taust, mille võib vajadusel ka ära jätta.

Pressiteate põhitekstile eelneb pealkiri, mis võtab teksti sisu kokku mõne sõnaga. Pealkiri ei pruugi olla täislause (erinevalt pressiteate põhitekstist, mis koosneb täislausetest). Nii nagu pressiteade tervikuna, ei tohi ka pressiteate pealkiri olla (liialt) emotsionaalne.

Pressiteate alguses on tavaks kasutada lühikest, Eestis sageli suisa ühelauselist juhtlõiku ehk liidi, kus on võetud kokku teate tuum (sel kuupäeval ja kellaajal toimub kohas X n-ndat korda üritus Y). Kui pressiteatest kasutatakse uudisnupus vaid ühtainust lauset, on selleks tavaliselt juhtlõik. Enamasti on see juba väljasaadetud kirjades poolpaksus kirjas (bold), eristamaks juhtlõiku ülejäänud tekstist.

Juhtlõigule järgneb teate sisu lahtikirjutus. Üldjuhul on selles olulisel kohal mõne asjassepuutuva isiku tsitaat, mis esindab pressiteate väljastanud juriidilise isiku ametlikku seisukohta. Tsitaadi autoriks kirjutatakse tihti keegi, keda tahetakse ajakirjanduses n-ö pildil hoida, näiteks firma juht või muu kõneisik, omavalitsuse juht või volikogu esimees. Valimiste eelsel ajal sageneb poliitikute tsitaatide osakaal. Tsitaadi ülesanne on kajastada vaateid, mida soovitakse levitada, kuid ka lisada tekstile lugeja silmis n-ö inimlikku vaatenurka ja keerulisi teemasid lihtsalt kokku võtta. Tsitaate võib olla üks või kaks, suurema hulga korral kipub kaduma teksti fookus.

Põhiteksti lõppu jääb taustainfo, mis võib olla teksti tõlgendamisel kasulik, kuid kõige väiksema uudisväärtusega. Pressiteate põhitekstile järgnevad lisainfo andja kontaktandmed (tänapäeval eelkõige telefon ja e-post, vahel ka koduleht ja postiaadress), et ajakirjanikud saaksid päringutega tema poole pöörduda, ning teate edastaja andmed juhul, kui edastaja ise lisainfot anda ei suuda (nt annab lisainfot spetsialist või juht, teated edastab aga infotöötaja). Lisainfo andjana nimetatakse tavaliselt juhtkonna liiget vm kõneisikut, kes võib teates kirjeldatud teemal esineda organisatsiooni nimel (nt anda intervjuud), konkreetse valdkonna spetsialisti, projektijuhti või ürituse korraldajat, kes valdab infot ja oskab vajadusel kommenteerida üksikasju.

Anglosaksi maades eelnevad kontaktandmetele ka lõik infoga pressiteate saatja kohta (boilerplate) ja teksti lõppu tähistavad sümbolid: Põhja-Ameerikas tavaliselt "-30-", uuemal ajal "###".

Edastamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tänapäeval on tavaks saata pressiteade välja elektrooniliselt. Žanri eesmärgile vastavalt on adressaatide seas eelkõige meediakanalite (ajalehed, ajakirjad, raadiojaamad, telekanalid, uudisteportaalid) üldaadressid, vahel ka üksikud ajakirjanikud (nt uudistetoimetajad), harvem omavalitsuste pressiosakonnad jts institutsioonid, kes võivad olla huvitatud pressiteate kajastamisest oma kodulehel. Sageli avaldatakse laialisaadetud pressiteated ka organisatsiooni või ettevõtmise kodulehel. Sotsiaalmeedias (Facebook, Twitter jms) avaldatakse tekst kas täielikul või lühendatud kujul, linkides täistekstile kodulehel.

Adressaatide valikut mõjutavad teate valdkond, meediakanalite sihtgrupid, geograafiline levikuala, keel jt faktorid. Sageli on efektiivsem läkitada pressiteade vaid sellest huvitatud väljaannetele, kuna pidevalt kohatuid teateid saavad adressaadid võivad sama saatja kirjad lõpuks blokeerida või neid lihtsalt eirata.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]