Porfiri Ivanov

Allikas: Vikipeedia

Porfiri Kornejevitš Ivanov (20. veebruar 189810. aprill 1983) oli ukraina-vene karastamise ja loodusliku elu propageerijate koolkonna looja ehk "mees kes võitis loodusjõud".

Sündis vaeses kaevuri perekonnas. Seetõttu tuli tal varakult tööle minna. Ta oli kaevur, laadija, puhastas vedureid, juhtis tööliste artelli. Ta lõpetada vaid 4 klassi küla kirikukoolis, kuid tänu looduslikule andele ja uurivale mõistusele jätkas oma haridusteed iseseisvalt.

Kuni 35. eluaastani elas ta nagu kõik teisedki. Aga "1933. aasta kevadel sündis mul Looduse poolt teadvus ja ma hakkasin tõsiselt mõtlema: milleks inimene elab maa peal?" Ning just sellest momendist toimus järsk pööre P.Ivanovi saatuses, ta saab aru, et "inimese elu mõtte" võib leida ainult ühenduses Loodusega, tema "kolme elusa kehaga" - õhu, vee ja maaga, millised võivad anda inimesele jõudu elada looduses sõltumatuna, s.o. ilma söögita, riieteta ja elumaja vajaduseta ning tulevikus viia inimese surematuseni.

"Kõige tähtsam on — inimesed," — kirjutas Ivanov. "Kõige tähtsam — on armastada inimesi". "Käitu inimestega viisakalt ja oskuslikult. Tee vaenlasest sõber". Halbadest mõtetest ja sõnadest inimeste kohta "kasvavadki välja" meie haigused. P.Ivanovi eksperiment ja tema ütlemised olid kaunis ebatavalised ja harjumatud. "Kellelegi ei meeldi minu raske ja kannatlik, tasuta Idee."

Inimesed lugesid teda kes posijaks, kes sektandiks, aga mõned lihtsalt skisofreenikuks. Kuid ise ta rääkis endast nii: "Ma pole papp, posija ega arst, ma olen praktik Looduses". "Minul ei ole müstikat, mul on praktika..." Palju tuli välja kannatada Ivanovil: teda paigutati vastu tema tahtmist psühhiaatriahaiglasse Moskvas, Leningradis, Kazanis... . Korduvalt viidi teda miilitsasse, pandi kongi. Kolmekümnendatel aastatel, mil teisitimõtlemine kisuti välja koos juurtega, panid arstid Ivanovile diagnoosi: "Isiku paranoiline arenemine, skisofreenia", millega võeti talt mitte ainult võimalus töötada vaid jäeti ka täielikult õigusetuks. Sel põhjusel ta ei olnud Teine maailmasõda päevil sõjaväes.

Kuid 1942. a. okupeeritud Ukraina alal võtsid sakslased Ivanovi kinni ning hoidsid teda gestaapos 27 ööpäeva. Nad katsetasid teda külmaga kui "ebaloomulikku inimest". Terve öö vastu 22. novembrit veeti teda alasti mootorratta külgkorvis suure kiirusega mööda Dnepropetrovski tänavaid. Külmad olid karmid kuid õpetaja ei külmunud ära - pidas vastu. Ta meenutas: "Palusin Emakest Loodust vaese vene sõduri eest". Loodus hoidis teda. Saksa kindralfeldmarssal Friedrich Paulus nimetas teda "vene Jumalaks".

Kõigele vaatamata Ivanovi loodusliku karastuse idee arenes ja elas. Leidus inimesi, kes hakkasid proovima enese peal tema karastuse meetodit, õppisid elama ühes Loodusega ning iseseisvalt vabanema igasugustest haigustest.

Inimesed nimetasid teda "Maa Jumalaks". Ise Profiri ütles: "Jumal asub Maa peal inimeses, kes suutis võita iseennast".

Ta suri 85 aastasena. Oma raamatus nimetas ta inimese loomulikuks, looduse poolt antud elueaks üle 250.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]