Polaabid

Allikas: Vikipeedia
Lääneslaavi rahvad, sh Polaabi slaavlaste asualad, 1125. aastal

Polaabi slaavlased ehk polaabid olid lääneslaavlaste hõimurühm, mis asustas Elbe, Saale ja Odra jõe ning Maagimäestiku vahelist ala 1. ja 2. aastatuhandel.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Polaabide elualad (hilisema Pommeri aladel) sattusid Frangi riigi Frangi keisri Karl Suure Saksi sõjad järel idasuunalise paganate vastu suunatud vallutuste ja ristiusu levitamise objektiks. Frangi riigi lagunemise järel jätkas idasuunalisi vallutusi Saksa kuningas Heinrich I Linnupüüdja.

Aladid kontrollinud Poola kuninga Mieszko I poeg, Bolesław I Chrobry 9921025 saavutas sõdades Saksa-Rooma riigiga (10041018) Poola täieliku poliitilise ja kirikliku sõltumatuse ning kroonis enda 1025. aastal kuningaks, kuid kuningas Bolesław I Chrobry surma järel algasid sõjad Saksa Rahva Püha Rooma Keisririigi, Böömimaa kuningriigi ja Kiievi-Vene suurvürstiriigiga: Saksa–Rooma keisririik Lausitzi piirkonna ja algselt Poola kuningriiki kuulunud alad jäid 12. sajandil sakslaste võimu alla ja polaabid saksastusid järk-järgult.

Polaabide ja sorbide aladele asutasid sakslased Saksa-Rooma riigi piirimargid: Põhjamark, "Nordmark" ja millest hiljem sai Brandenburgi mark. Aastal 1134, anti Põhjamark Saksa-Rooma keisri Lothar II poolt Saksa magnaadile, Brandenburgi markkrahv Albrecht Karule.

Sorbide ehk luužitsite aladel moodustati ka Lausitzi mark ja Meißeni mark, tänapäeva Saksimaal.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]