Polaabid

Allikas: Vikipeedia
Lääneslaavi rahvad, sh Polaabi slaavlaste asualad, 1125. aastal

Polaabi slaavlased ehk polaabid olid lääneslaavlaste hõimurühm, kes asustasid Elbe, Saale ja Odra jõe ning Maagimäestiku vahelist ala 1. ja 2. aastatuhandel.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Polaabide elualad (hilisema Pommeri aladel) sattusid Frangi riigi keisri (800–814) Karl Suure Saksi sõdade järel idasuunalise paganate vastu suunatud vallutuste ja ristiusu levitamise objektiks. Frangi riigi lagunemise järel jätkas idasuunalisi vallutusi Saksa kuningas (919–936) ja Saksimaa hertsog (912–936) Heinrich I Linnupüüdja.

Alasi kontrollinud Poola kuninga Mieszko I poeg, Bolesław I Chrobry saavutas sõdades Saksa-Rooma riigiga (10041018) Poola täieliku poliitilise ja kirikliku sõltumatuse ning kroonis enda 1025. aastal kuningaks, kuid kuningas (1000–1025) Bolesław I Chrobry surma järel algasid sõjad Saksa Rahva Püha Rooma Keisririigi, Böömimaa kuningriigi ja Kiievi-Venega: Saksa–Rooma keisririik Lausitzi piirkonna ja algselt Poola kuningriiki kuulunud alad jäid 12. sajandil sakslaste võimu alla ja polaabid saksastusid järk-järgult.

Polaabide ja sorbide aladele asutasid sakslased Saksa-Rooma riigi piirimargid: Põhjamark, "Nordmark" ja millest hiljem sai Brandenburgi mark. Aastal 1134, anti Põhjamark Saksa-Rooma keisri Lothar II poolt Saksa magnaadile, Brandenburgi markkrahv Albrecht Karule.

Sorbide ehk luužitsite aladel moodustati ka Lausitzi mark ja Meißeni mark.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]