Pjotr Grigorenko

Allikas: Vikipeedia
Pjotr Grigorenko ja Zinaida Grigorenko 10. oktoobril 1980

Pjotr Grigorjevitš Grigorenko (Петр Григорьевич Григоренко; 16. oktoober 1907 Ukraina, Zaporižžja oblast, Primotski rajoon, Borissovka küla - 21. veebruar 1987) oli ukraina päritolu Nõukogude Liidu sõjaväelane, inimõiguslane ja publitsist.

Sündis talupoja perekonnas Borissovka külas 16. oktoobril 1907.

1927 astus parteisse. Valiti komsomoli keskkomitee liikmeks.

Astus Harkivi polütehnilisse instituuti. Kolmandal kursusel viidi üle Kuibõševi sõjaväeinseneride akadeemiasse ning lõpetas selle 1934. Lõpetas 1939 kiitusega Kõrgema sõjaväeakadeemia ning määrati Kaug-Ida rinde juhataja asetäitjaks.

Võttis Kaug-Ida brigaadi juhatajana osa lahingutest Halhin-Goli jõel (1939).

1941 kritiseeris parteikongresil Stalini sõjalist lühinägelikkust, mistõttu ta ei saanud kindrali ametikohta.

Võttis osa Suurest isamaasõjast. Sõja ajal olid Grigorenkol ebameeldivused SMERŠ-iga, sest saadi kätte kiri sõbrale, milles ta kritiseeris sõjapidamise meetodeid. Sai kaks korda haavata. Hoolimata oma sõjalistest teenetest lõpetas sõja polkovnikuna.

Pärast sõda kaitses kandidaadiväitekirja. 1945. aastast oli Frunze-nimelise Sõjaväeakadeemia õppejõud. Viimastel aastatel oli seal küberneetika osakonna juhataja (küberneetikat hakkas uurima juba siis, kui see oli riigi juhtkonna poolt keelatud). Akadeemias töötades sattus mitu korda vastuollu mõningate kolleegide ja juhtkonnaga, sest ta astus välja rahvuse järgi diskrimineerimise vastu. Ta oli siiras leninlane ning arvas, et kõik hädad tulenevad sellest, et Stalin moonutas marksismi-leninismi.

1959 sai ta kindralmajori auastme.

7. septembril 1961 esines Grigorenko parteikonverentsil Moskvas, nõudes, et dokumentidesse tehtaks parandus, mis oleks suunatud sellele, et likvideerida parteis tingimused, mis aitavad kaasa Hruštšovi isikukultuse tekkimisele. Temalt võeti mandaat ära ning ta viidi sõjaväeakadeemiast üle Kaug-Itta operatsiooni staabi juhatajaks.

1963 rajas organisatsiooni "Võitlusliit leninismi taassünni eest" (Cоюз борьбы за возрождение ленинизма). Selles osalejad hakkasid levitama valitsusvastaseid lendlehti. Grigorenko kirjutisi hakati avaldama samizdatis.

2. veebruaril 1964 arreteeriti ta Habarovskis süüdistatuna kriminaalkoodeksi § 70 alusel ning viidi üle Lubjankale. Grigorenko populaarsuse tõttu ei söandanud võimud teda kohtu alla anda. Grigorenkole tehti Serbski-nimelise Kohtupsühhiaatria instituudi 4. kinnises eriosakonnas (kuhu pääsesid sisse ainult selle osakonna töötajad) ekspertiis. Komisjon, kuhu kuulusid Moskva juhtivad psühhiaatrid akadeemik A. Snežkevski, Teaduste Akadeemia korrespondentliige G. Morozov, ja mitu professorit, sealhulgas selle eriosakonna juhataja professor D. Lunts, panid diagnoosiks "psühhopaatia". Kindral suunati sundravile Siseministeeriumi eripsühhiaatriahaiglasse Leningradi. Ta degradeeriti reameheks ning temalt võeti ära autasud ja kindralipension.

Haiglas ta ei saanud ühtegi süsti ega tabletti. Abikaasale öeldi, et Pjotr Grigorenkole "on mäidustatud stenoteraapia" (vene keeles stena 'sein, müür'). Pärast Nikita Hrushtshovi võimult kõrvaldamist Grigorenko vabastati diagnoosiga "terve", kuigi psühhopaatia on ravimatu.

Haiglas oli Grigorenko tutvunud dissident Vladimir Bukovskiga. See tutvus muutis tema vaateid: "Ma olin näinud ainult ühte teed: tagasi Lenini juurde. Ent see oli viga. Meie elus on toimunud pöördumatud muutused, ja keegi ei saa osuteid tagaai keerata 1924. ega isegi 1953. aastasse (...) Nüüd: avalik võitlus seaduste raames meie ühiskonna demokratiseerimise eest (...)"

Grigorenkost sai aktiivne inimõiguslane. Hoolimata vanusest ja kehvast tervisest kirjutas ta 80 artiklit ja monograafia Скрытая историческая правда и преступления против людей (Varjatud ajalooline tõde ja kuriteod inimeste vastu).

Ta nõudis Kossõginilt riigi rahvuspoliitika muutmist. Koos kirjanik Kostjoriniga, kes oli olnud Gulagis, astus ta välja krimmitatarlaste kaitseks. Nõudis miitingutel kohtuhoone ees, kus toimusid kinnised poliitilised protsessid, et nendele lubataks vaba juurdepääs.

Auastet Grigorenkole tagasi ei antud. Et reamehepensionist ei jätkunud, tegi Grigorenko abikaasa teenijatöid, pestes võõraste inimeste juures põrandat ja põetas vanainimesi. Grigorenko ise töötas laadijana, koristajana ja valvurina. Pärast 1968. aastat ei saanud ta üldse tööd.

2 mail 1969 sõitis Grigorenko lennukiga Taškenti, sest ta oli saanud telegrammi, millega teda kutsuti protsessile inimõiguslaste üle. Telegramm osutus võltsituks ning Grigorenko arreteeriti. Võimud otsustasid selles kõrvalisemas kohas teha uue ambulatoorse psühhiaatrilise ekspertiisi. Ent kohalikest arstidest koosnev komisjon eesotsas tollase Turkestani sõjaväeringkonna peapsühhiaatri professor Fjodor Detengoffiga otsustas ühehäälselt: "Terve ja varem oli terve." Lisatud oli, et tervisliku seisundi tõttu ei ole Grigorenkole näidustatud ekspertiis psühhiaatriahaiglas. Grigorenko viidi sellegipoolest kohe üke Serbski-nimelisse instituuti, kus ta 19. novembril tunnistati psühhiaatrilise ekspertiisiga jälle süüdimatuks ning saadeti Kaliningradi oblastisse Tšernjahhovi psühhiaatriahaiglasse, mis oli mõeldud vaimuhaigetele kurjategijatele ja kus viibisid ravil ka mõrtsukad ja inimsööjad. Sinna jäi Grigorenko 1974. aastani.

Hiljem Ameerika Ühendriikides tehti Grigorenkole psühhiaatriline ekspertiis, mis tunnistas ta absoluutselt terveks.

Grigorenko oli Moskva Helsingi grupi üks asutajaid ja liige ning Ukraina Helsingi grupi liige.

1977 sõitis ta (koos abikaasaga) operatsioonile ja ravile ning pojale külla Ameerika Ühendriikidesse. 1978. aasta alguses võeti temalt Brežnevi seadlusega ära Nõukogude Liidu kodakondsus ja ta jäi elama Ameerika Ühendriikidesse, kuigi tal polnud mingit tahtmist emigreerida.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Скрытая историческая правда и преступления против людей" ("Varjatud ajalooline tõde ja kuriteod inimeste vastu"; monograafia)
  • 1973 "Мысли сумасшедшего" ("Hullumeelse mõtted"; artiklid)
  • 1977 artiklite kogumik
  • 1977 "Наши будни, или рассказ о том, как фабрикуются уголовные дела на советских граждан, выступающих в защиту прав человека" ("Meie argipäev ehk jutustus sellest, kuidas fabritseeritakse kriminaalasju inimõiguste eest välja astuvate Nõukogude kodanike kohta")
  • 1981 "В подполье можно встретить только крыс" ("Põranda all võib kohata ainult rotte"; memuaarid; New Yorgis)