Pisihiir

Allikas: Vikipeedia
Pisihiir
Micromysminutus1.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Imetajad Mammalia
Selts: Närilised Rodentia
Sugukond: Hiirlased Muridae
Perekond: Pisihiir Micromys
Liik: Pisihiir
Ladinakeelne nimetus
Micromys minutus
Levik maailmas
Levik maailmas

Pisihiir (Micromys minutus) on hiirlaste sugukonda pisihiire perekonda kuuluv näriline.

Pisihiir elab Euraasia parasvöötmes. Tema tavaliseks elupaigaks on teraviljapõllud, samuti muud kõrgema rohttaimestikuga alad. Kaug-Idas võib ta kohati kahjustada külve. Eestis leidub teda sagedamini Lõuna- ja Kagu-Eestis. [1] Mägedes elab kuni 2200 m kõrgusel.

Ta kuulub soodsas seisundis liikide hulka.

Välimus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pisihiir on oma sugukonna kõige väiksem liik [1] ja maailmas üks väikseimaid imetajaid. Täiskasvanud looma keha pikkus on 6–7 cm, saba pikkus 5–7 cm, mass 5–6 g [1].

Pisihiirel on punakas- või kollakaspruun karvastik ja heledam kõhualune [1], lapik nina ning suhteliselt suured silmad ja kõrvad.

Tal on arenenud haardsaba kõrtel ja põõsastel ronimiseks [1]. Tagajalgade ja saba abil leiab ta kindla asendi, mis võimaldab tal samal ajal esikäppadega toitu haarata.

Eluviis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pisihiir on aktiivne ööpäev ringi. Vahelduvad puhke- ja toitumisperioodid. Pisihiir on tundlik ülekuumenemise suhtes ja väldib otsest päikesekiirgust.

Pisihiir toitub peamiselt seemnetest. Putukaid sööb ta ka meelsasti. Talveks kogub ta seemnevarusid. [1] Sööb ka nektarit ja puuvilju.

Pesa valmistab ta kõrtest [1]. See on kerajas, 6–13 cm läbimõõduga ja punutud kõrgele rohttaimede vahele või põõsasse, tavaliselt meetri kõrgusele [1]. Pesa on kahekihiline: välimine kiht mooduastub sellesama taime lehtedest, millele ta on ehitatud, sisemine on hoopis pehmem.

Pesakonnas on 5–9, harva kuni 12 poega [1]. Tiinus kestab 21 päeva [1]. Pojad sünnivad paljaste ja pimedatena.

Sigimise vaheaegadel elab pisihiir maapealsetes varjepaikades: tuulemurrus, viljarõukude ja heinakuhjade all. [1]

Pisihiir ei ole sotsiaalne loom. Isendid kohtuvad väljaspool paljunemisaega üksnes talvitumiskohtades, kus võivad moodustuda suured, kuni 5 tuhande isendilised karjad. Erinevalt teistest hiirlastest nad talvitudes ei paljune, seda teevad nad üksnes suvel. Taliuinakusse nad ei lange. Kevade saabudes muutuvad isendid üksteise suhtes agressiivseteks.

Inglismaal on ta haruldane. Seal püütakse looma eest hoolitseda. Näiteks Wimbledoni turniiril kasutatud tennisepallidest valmistatakse pisihiirele sobivaid pesi. Arvatakse, et nendest ei tule vaenlased nii kergesti poegi sööma.

Pisihiir on väga julge. Ta talub vangistust hästi ja sööb peaaegu kõike seda, mida inimenegi. [1] Isasloomi ei tohi koos pidada, sest nad lähevad omavahel vihaselt kaklema.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 "Loomade elu", 7. kd., lk. 161-162