Pisarmänd

Allikas: Vikipeedia
Pisarmänd
Bhutan pine tree.JPG
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Paljasseemnetaimed Pinophyta
Klass: Okaspuud Pinopsida
Selts: Okaspuulaadsed Pinales
Sugukond: Männilised Pinaceae
Perekond: Mänd Pinus
Liik: Pisarmänd
Ladinakeelne nimetus
Pinus wallichiana
A.B. Jackson (1938)
Sünonüümid
  • Leucopitys excelsa (Wallich ex D. Don) Nieuwl.
  • Pinus excelsa Wall. ex D. Don (1828)
  • Pinus griffithii M'Clelland (1854)
  • Pinus nepalensis Chambray (1845)
  • Pinus wallichiana var. manangensis H. Ohba & M. Suzuki (1988)[2]

Pisarmänd (Pinus wallichiana) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu. Ta kuulub viieokkaliste mändide hulka (alamperekond Strobus).

Süstemaatika ja teisendid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pisarmänni süstemaatika:[3]

Liigil eristatakse kahte teisendit:

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Okkad

Pisarmänd kasvab kuni 70 m kõrguseks[4]. Maksimaalne eluiga on rohkem kui 410 aastat[5].

Järskudel nõlvadel kasvava puu tüvi on lume raskuse tõttu tihti alaosas kõverdunud. Maksimaalne tüve läbimõõt on rohkem kui 1 m. Puukoor on tume, hallikaspruun, soomuseline ja kestendav. Võra on üldjuhul püramiidja kujuga.[4]

Pungad avanevad märtsis või aprilli alguses[6]. Noored võrsed on rohelised ja läikivad. Pungad on punakaspruunid, silinderja-munaja või silinderja-koonilise kujuga, veidi vaigused. Okkad on viiekaupa kimbus, 11–18 (20) cm pikkused, rippuvad, saledad, pehmed, kolmnurkse ristlõikega, tumerohelised ja kolme vaigukäiguga.[4]

Paljunemine ja kasv[muuda | redigeeri lähteteksti]

Isasõisikud

Pisarmänd on ühekojaline okaspuu ja paljuneb seemnete abil. Puud hakkavad viljuma 15–20 aasta vanuselt.

Isasõisikud on umbes 10 mm pikkused, kollased ja asuvad tihedate kogumikena noore pikkvõrse alusel[6]. Käbid on 10–30 cm pikkused ja läbimõõduga 3–4 cm (avanenult 5–9 cm), rippuvad, silinderjad, sirged või kõverdunud, vaigused, noorelt sinakasrohelised, valminult helepruunid.[4]

Seemned on pruunid või mustjaspruunid, ellipsoidilise-munaja kujuga, 3–9 mm pikkused, tiivakestega (pikkus 1–3 cm). Pisarmänd tolmleb aprillis-mais.[4] Seemned valmivad 16–18 kuud pärast tolmlemist, septembrist novembrini. Paari nädala jooksul pärast valmimist käbid avanevad ja seemned hakkavad eralduma. Tõusmetel om 8–12 idulehte.[6]

Kõige paremini kasvab pisarmänd valgusküllasel kasvukohal heade dreneerivate omadustega liivsavimuldadel. Ta talub põuda, kuid ei talu seisvat vett ega täisvarjus kasvamist. Noores eas on ta väga kiire kasvuga: aastane juurdekasv võib soodsates oludes küündida ühe meetrini. Kolmekümneaastane puu võib olla 20 meetri kõrgune.[7]

Kasvukoha tingimused looduslikus levilas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pisarmänni mets Bhutanis

Pisarmänd kasvab Himaalaja eelmäestikus ja orgudes 1800–3900 m kõrgusel merepinnast [5]. Mitmel pool tõuseb ta kuni metsapiirini.

Kliima[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pisarmänni metsad kasvavad nii kuiva kui ka väga niiske kliimaga piirkondades, kus aasta keskmine sademete hulk on 250...2000 mm. Väiksema sademehulgaga piirkondades esineb aastas kuivaperiood pikkusega 4–6 kuud. Aasta keskmine õhutemperatuur on 12...17 °C. Kõige soojema kuu keskmised maksimumtemperatuurid on vahemikus 16...23 °C, külmima kuu keskmised miinimumtemperatuurid on 4...9 °C. Talvel langeb temperatuur harva alla −12 °C.[6]

Kasvupinnas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Metsaaluste muldade lähtekivimiteks on peamiselt vilgud, liivakivi ja kvartsiit. Muldadeks on üldjuhul vett hästi läbilaskvad saviliiv- ja liivmullad, mis on mõõdukalt happelise reaktsiooniga, keskmiselt kõrgema orgaanilise süsi sisaldusega ning üsna kõrge kaaliumsoolade sisaldusega.[6]

Pisarmänni metsad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pisarmänd moodustab nii puhaspuistuid kui ka segametsi. Lääne- ja Kesk-Himaalajas kasvavad pisarmännid peamiselt koos järgmiste puuliikidega: himaalaja seeder (Cedrus deodara), Pindrow nulg (Abies pindrow), himaalaja kuusk (Picea smithiana), Quercus floribunda, Quercus oblongata, himaalaja kask (Betula utilis) jt. Ida-Himaalajas esineb pisarmänd peamiselt nulumetsade koosseisus, kus kasvavad Delavay nulg (Abies delavayi), Abies densa, sikkimi kuusk (Picea spinulosa) ja himaalaja tsuuga (Tsuga dumosa).[8]

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Schwerini mänd ehk pisarmänni ja valge männi hübriid

Pisarmänni puit on keskmise survetugevusega, suure vaigusisaldusega[7]. Kuivemas ja niiskemas kliimas kasvanud pisarmändidel on üsna suur erinevus puidu kvaliteedis. Kuivemas kliimas ja aeglasemalt kasvanud puude puit on suurema tihedusega ja tugevam. Pisarmänni puitu kasutatakse laialdaselt kogu tema looduslikus levilas, kuid seda peetakse vähem väärtuslikuks kui himaalaja seedri oma. Puitu kasutatakse laialdaselt ehitustegevuses raskemates ja kergemates konstruktsioonides ning sellest toodetakse saematerjali, prusse, põrandalaudu, küttepuid, vineeri, kergemat mööblit, laudvooderdist, raudteeliipreid, konteinereid, kaste, puitvilla, puidust nikerdusi jne. Immutamata puidul on välistingimustes kesised säilivusomadused, mistõttu kasutatakse seda rohkem sisetingimustes.[6]

Pisarmänd on hea põletuspuu, aga ta annab paksu vaigust suitsu. Pisarmännist toodetakse tärpentini, mis on parema kvaliteediga kui männiliigist Pinus roxburghii saadav tärpentin, kuid see ei ole nii lihtsalt toodetav.

Põhja-Ameerika viieokkaliste mändide seas levinud männi-koorepõletiku (tekitajaks seen Cronartium ribicola) tõttu üritati lisaks haigusele vastuvõtlikele kohalike mändidele ka pisarmändi kasvatada. Tulemused ei vastanud ootustele, kuna pisarmännid on küllalt külmakartlikud ning pole täielikult koorepõletiku eest kaitstud. Haigusele resistentseks peetud pisarmännid võivad 20–30 % ulatuses siiski koorepõletikku nakatuda ja hukkuda, nagu juhtus Pakistani istutatud kultuuridega eelmise sajandi lõpus.[6]

Väga dekoratiivse välimuse tõttu (pikad okkad ja käbid) kasutatakse pisarmändi laialdaselt haljastuses ja parkides. Esimesena tõi pisarmänni seemneid Euroopasse Suurbritanniasse juudi rahvusest Taani kirurg ja botaanik Nathaniel Wallich aastal 1827. Tema järgi nimetatakse pisarmändi vahel ka Wallichi männiks.

Eestis on pisarmänni kasvatamine siiski väga raske, kuna ta talub külmatemperatuure vaid −12...−18 °C[9]. Mõnevõrra külmakindlam on pisarmänni ja valge männi hübriid schwerini mänd (Pinus × schwerinii), taludes talvekülma kuni −29° C[10], kuid selle hübriidi puud võivad koorepõletikku nakatuda.

Pisarmänd talub teistest mändidest paremini saastunud õhku ja sellepärast saab teda kasutada linnahaljastuses.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Conifer Specialist Group (1998). "Pinus wallichiana." IUCNi punase nimistu ohustatud liigid. IUCN 2010.
  2. 2,0 2,1 Conifer database: "Pinus wallichiana".. Catalogue of Life: 2010 Annual Checklist. Kasutatud 28.03.2010. (inglise)
  3. "Classification of the Genus Pinus". www.pinetum.org. Kasutatud 25.10.2010. (inglise)
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 Flora of China: "Pinus wallichiana".. www.efloras.org. Kasutatud 28.03.2010. (inglise)
  5. 5,0 5,1 "Pinus wallichiana". www.conifers.org. Kasutatud 28.03.2010. (inglise)
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 6,6 Compiled from the Forestry Compendium, CAB International. "Pines of Silvicultural Importance", CABI Publishing, 2002. ISBN 085199539X.
  7. 7,0 7,1 "Himalayan Blue Pine". www.pfaf.org. Kasutatud 28.03.2010. (inglise)
  8. Sharad Singh Negi. "Himalayan wildlife, habitat and conservation". South Asia Books, 1993. ISBN 818518268X.
  9. Francine J. Bigras ja Stephen J. Colombo. "Conifer Cold Hardiness", Holland: Kluwer Academic Pulishers, 2001. ISBN 0-7923-6636-0.
  10. PlantFiles: "Pinus x schwerinii".. davesgarden.com. Kasutatud 25.10.2010. (inglise)