Pingbetoon

Allikas: Vikipeedia
Pingbetooni koormusdiagramm.

Pingbetoon on raudbetoon, milles valmistamise ajal sarrus eelpingestatakse. Sellega tagatakse betoonile eelsurve, mis annab võimaluse vähendada pragude tekkimist betooni tõmbetsoonis ja seeläbi suurendada tarindi jäikust. Sarrusena kasutatakse kõrgtugevaid terasvardaid või -traati. Pingbetooni kasutatakse eelkõige painde- ja tõmbeelementides. Pingbetoonist rajatakse suureavalisi tarindeid, näiteks sildu, tööstushoonete suureavalisi monoliitseid talasid ja raame, hoonete kattekonstruktsioone, vedelike mahuteid ja muid sarnaseid objekte.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pingbetooni kasutamise teoreetilised alused tekkisid 19. sajandi kaheksakümnendatel aastatel. Esimesena tutvustas seda ideed P. H. Jackson 1886. aastal, kaks aastat hiljem C. Doehring. Ideed praktikas rakendada ei õnnestunud kummalgi, kuna terase kvaliteet oli selleks liiga madal. Esimese pingbetoontarindi ehitas I. Lund 1905. aastal. Selleks sai betoonõõnesplokkidest vahelagi, mis sarrustati eelpingestatud armatuurvarrastega. Kuid ei Lund ega järgmised pingbetooni edendajad Ch. Riekhoff, E. Mörisch, M. Koenen, Ch. Rabut ja mõned teisedki, ei toonud uue materjali arengusse kardinaalset pööret.[1] Kahe maailmasõja vahelisel perioodil oli pingbetooni areng seotud peamiselt insener Eugène Freyssinet' nimega, kes töötas välja uusi betooni pingestusvõtteid ja vastavaid seadmeid. Tema projekteeritud olid ka pingbetoonist pais Alžeerias ja Luzancy sild üle Marne'i. Lisaks Freyssinet'le paistis silma Franz Dischinger. 1940. aastate lõpus sai silmapaistvaks pingbetooni rakendajaks belglane Gustave Mangel, kes arendas pingbetooni teooriat ja ehitas arvukalt pingbetoontarindeid.[1]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Hubert Matve Ehitus läbi aegade. Tallinn: Kirjastus "Valgus", 1976, lk 183–185