Pikkuim-hallhai

Allikas: Vikipeedia
Pikkuim-hallhai
Oceanic Whitetip Shark.png
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Kõhrkalad Chondrichthyes
Alamklass: Varilõpuselised Elasmobranchii
Selts: Hallhailised Carcharhiniformes
Sugukond: Hallhailased Carcharhinidae
Perekond: Hallhai Carcharhinus
Liik: Pikkuim-hallhai
Ladinakeelne nimetus
Carcharhinus longimanus
Poey, 1861
Pikkuim-hallhai levila
Pikkuim-hallhai levila

Pikkuim-hallhai (Carcharhinus longimanus) on hallhailaste sugukonda kuuluv suur hai, kes elutseb troopiliste ja mõõdukalt soojade merede avaveeosas.

Jässaka kerega hai kõige äratuntavam eripära on pikad, ümarad ja valgete otstega uimed.

Pikkuim-hallhai on agressiivne, kuid aeglane. Ta domineerib tihti saagi ümber toimuvates taplustes ja ohustab laeva või lennuõnnetuse ohvreid.[2] Liigi arvukus on hiljutiste uuringute kohaselt järsus languses, kuna selle suured uimed on kõrges hinnas kui haiuimesupi peamine koostisosa. Sarnaselt teistele hailiikidele ohustab liigne kalastamine pikkuim-hallhaid kogu liigi levila ulatuses.[1][3]

Taksonoomia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pikkuim-hallhaid kirjeldas esmakordselt Prantsuse loodusteadlane René-Primevère Lesson oma reisikirjelduses 1822–1825 toimunud ümbermaailmareisist Louis Duperrey korvetil "Coquille". Lesson kirjeldas kahte isendit, kes leiti Tuamotu saarestikust Prantsuse Polüneesias ja andis haile teadusliku nime Squalus maou (polüneesia keelse sõna „hai“ järgi). Lessoni kirjeldus ja pandud nimi unustati.[4]

Järgmisena kirjeldas haid 1861. aastal Kuuba zooloog Felipe Poey ja andis talle nimeks Squalus longimanus.[4] On kasutatud ka nime Pterolamiops longimanus. Liigi tähis longimannus viitab hai rinnauimedele (longimanus tähendab ladina keeles „pikad käed“). Pikkuim-hallhail on inglise keeles mitmeid rahvapäraseid nimetusi.[5]

Vastavalt Rahvusvahelise Zooloogia Nomenklatuuri Komisjoni (International Commission on Zoological Nomenclature) reeglitele võetakse üldiselt esmajärjekorras kasutusele esimene trükis avaldatud nimi ja seega Pikkuim-hallhai teaduslik nimetus peaks olema Carcharhinus maou. Kuid Lesson’i pandud nimi jäi nii pikaks ajaks unustuse hõlma, et Carcharhinus longimanus on jäänud üldtunnustatud nimeks.[6]

Levik ja elukeskkond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pikkuim-hallhaid leidub kõikjal üle maailma sügavas avameres, kus veetemperatuur ulatub üle 18 °C.[7] Hai eelistab üldiselt vee temperatuurivahemikku 20–28 kraadi ja kipub madalama temperatuuriga merepiirkondadest lahkuma.[6] Pikkuim-hallhaid olid kunagi väga levinud ja neid leidub ka tänapäeval ülemaailmselt, kuid hiljutised uuringud näitavad, et nende populatsioon on tugevalt kahanenud.[3] USA pelaagilise jadaõngepüügi logiraamatu analüüs aastate 1992–2000 kohta (andmed olid Kesk-Atlandi ookeani loode ja lääne alade kohta) näitas, et perioodi jooksul on populatsioon kahanenud 70%.[1]

Neid leidub ülemaailmselt 45 põhjalaius- ja 43 lõunalaiuskraadi vahel.[4][7] Aastal 2004 leiti üks surnud isend Rootsi läänerannikult, mis asub liigi leviku arvatavast põhjapiirist üsna kaugel.[8]

Hai veedab enamiku ajast ülemistes veekihtides kuni 150 meetri sügavusel[7] ja eelistab rannikust kaugemale jäävaid sügava ookeaniga alasid. Vastavalt jadaõngepüügi andmetele korreleerub kaugus rannikust haide suurema arvukusega.[5] Vahel leitakse isendeid ka ranniku lähedalt, 37 meetri sügavusest veest. Seda tavaliselt keset ookeani asuvate saarte, nagu näiteks Hawaii ümbruses või kohtades, kus mandrilava on kitsas ja läheduses asub sügava veega ala. Pikkuim hoiab üldiselt omaette, kuid suure toidukülluse korral võib neid küllaltki palju ühte kohta koguneda.[6] Erinevalt paljudest loomadest ei ole pikkuimel unetsüklit ja ta on aktiivne nii päeval kui öösel.[5] Hai uijumistiil on aeglane, rinnauimed laiali sirutatud. Kuigi nad hoiavad oma liigikaaslastest eemale, võivad neid saata lootskalad, kuldmakrellid ja Echeneidae'd.[5] Jeremy Stafford-Deitsch teatas 1988. aastal, et nägi troopikagrindat haid saatmas.[9]

Anatoomia ja välimus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Joonis pikkuim-hallhaist

Tiibasid meenutavad rinna- ja seljauim on pikkuim-hallhai välimuse kõige silmatorkavamad elemendid. Uimed on oluliselt suuremad kui enamikul teistel hailiikidel, lisaks on need otsast ümarad. Hai nina on ümar ja silmad ümmargused ja plinkkilega.[5]

Pikkuim-hallhail on üldiselt „tüüpiline“, Carcharhinidae sugukonna hai keha. Tihti on pikkuim-hallhai keha veidi küürus seljaga. Hai selg on kas pruuni, pronksjat, sinakat või halli tooni (värv varieerub kehapiirkonniti). Hai kõhualune on valge, kuigi mõnikord võib see ka kergelt kollakas olla. Hai kasvab kuni 4 meetri pikkuseks, kuigi tavaliselt üle kolme meetri pikkusi isendeid ei kohta. Maksimaalne registreeritud kaal on 170 kilogrammi. Emased on isastest keskmiselt 10 sentimeetrit pikemad: isased on keskmiselt 1,8 meetrit ja emased 1,9 meetrit pikad.[5][6]

Enamik hai uimi on valgete otstega, kuid noorloomadel ja mõningatel täiskasvanud isenditel valged tipud ka puuduvad. Lisaks valgetele otstele võib uimedel esineda ka laike, noorloomadel võib esineda musti laike. Esimese ja teise seljauime vahel võib esineda sadula laadne laik.[5]

Hail on mitut liiki hambaid – alalõuas paiknevad hambad on suhteliselt väikesed, kolmnurksed ja õhukese sakilise tipuga. Kummalgi pool keskjoont paikneb 13 kuni 15 hammast. Ülalõuas asuvad hambad on kolmnurksed, oluliselt suuremad ja laiemad ning üleni sakiliste servadega. Kummalgi pool keskjoont asub 14 kuni 15 hammast.[5]

Toitumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pikkuim-hallhai toitub peamiselt peajalgsetest ja luukaladest[7], kuid tema toidusedel võib ka vaheldusrikkam olla, kuna ta pole toidu suhtes valiv. On teada, et ta sööb ka ogaraisid, merikilpkonni, linde, tigusid, vähilaadseid ja mereimetajaid. Luukaladest sööb ta põhiliselt delfiinkalu, barrakuudasid, makrelle, marliine ja tuunikalu. Tema toitumismeetodite hulka kuuluvad ka sööstmine kalaparve ja tuunikalaparvest avatud lõugadega läbi ujumine. Kui toitumise ajal sattub nende lähedusse teisest liigist kiskjaid, muutuvad pikkuim-hallhaid agressiivseks.[6] Peter Benchley, „Lõugade“ autor nägi, kuidas seda liiki hai ujus ümber grinda parve ja sõi nende väljaheiteid.[10]

Käitumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pikkuim-hallhai ja lootskalad Punases meres.

Pikkuim-hallhaid hoiavad tavaliselt omaette ja ujuvad aeglaselt pealmistes veekihtides. Nad võivad toiduotsingul pikki vahemaid läbida. Kuni 16. sajandini[11] nimetasid meremehed haisid „merekoerteks“[12], kuna haid järgnesid laevadele nagu koerad. Pikkuim-hallhai on tavapäraseim laevajälitaja hai. Nad ei ole kiired ujujad, kuid on võimelised üllatavalt kiireteks sööstudeks. Nad konkureerivad toidu pärast siidhallhaidega (Carcharhinus falciformis) ja kompenseerivad oma suhteliselt rahulikku ujumisstiili agressiivsete sööstudega.[6]

Pikkuim-hallhaid kogunevad tihti tapetud saagi ümber ja toidu üle võib tapluseks minna. Selle põhjuseks paistab olema pikkuim-hallhaide äärmiselt eesmärgile orienteeritud loomus (säästa energiat harvade toitumisvõimaluste vahel), mitte verehimu või vees leiduv veri. Pikkuim-hallhai on oportunistlik ja konkureerimishimuline kiskja, kes kasutab kõiki käepäraseid võimalusi ega väldi taplusi lihtsamat saaki ootama jäädes.[6]

Ei näi eksisteerivat segregatsiooni soo või haikalade suuruse järgi. Pikkuimed järgnevad tuunikala või kalmaari parvedele ning jälitavad mereimetajaid nagu näiteks delfiinid ja grindad ning söövad nende saagi raipeid. Nende tuhandete aastate jooksul välja kujunenud saakloomadele järgnemisinstinkt on nii tugev, et nad järgnevad ookeanilaevadele. Kui vaalapüük veel soojades vetes toimus, siis põhjustasid pikkuimed suure osa vigastusi vees hulpivatele vaalakorjustele.[6]

Paljunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paaritumishooaeg on Atlandi ookeani loodeosas ja India ookeani edelaosas varasuvel, kuigi Vaiksest ookeanist püütud emastelt on embrüoid leitud aastaringselt. Sellest võib järeldada, et sealkandis kestab paaritumishooaeg kauem.[6] Pikkuim on eluspoegija – embrüod arenevad emakas ja saavad toitaineid läbi platsenta. Gestatsiooniperiood on üks aasta. Pesakonnad suurus varieerub ühest viieteiskümneni. Noorloomad on sündides umbes 60 sentimeetrit pikad. Suguküpsus saavutatakse, kui kala on kasvanud 1,75 (isased) ja 2 (emased) meetri pikkuseks.[1]

Suhted inimesega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pikkuim-hallhai koos väikese lootskalade parvega.

Pikkuim-hallhaid püütakse tema uimede, liha ja õli pärast. Seda süüakse toorelt, suitsutatult, kuivatatult ja soolatult ning selle nahka kasutatakse. Liik on väljapüügi tõttu surve all sisuliselt kogu leviala ulatuses.[1] Samas ei peeta talle tihti spetsiifiliselt jahti vaid püütakse kõrvalsaagina, kuna teda tõmbab teiste liikide jaoks mõeldud jadaõngede sööda poole.

Kuulus okeanograaf Jacques Cousteau kirjeldas pikkuime kui „kõige ohtlikumat kõigist haidest“.[13] Oportunistliku kiskjana võib pikkuim-hallhai inimest rünnata. Kuigi mõrtsukhai ja teised suured ranniku lähedal elavad haid on kurikuulsamad, kahtlustatakse pikkui-hallhaid suures hulgas surmaga lõppenud rünnakutes laevahuku ja lennuõnnetuse ohvrite vastu.[2][14] Selliseid intsidente ei ole 20. ja 21. sajandil loetud tavapäraste hairünnakute hulka ja seetõttu ei ole pikkuime arvel suurt hulka "dokumenteeritud" hairünnakuid: kõigest 11 2010. aasta seisuga.[15]

Kui USS Indianapolis 30. juulil 1945 torpeedorünnaku tagajärjel uppus, peeti pikkuimesid vastutavaks mitmete laevahukust pääsenud madruste ründamises.[14] Samas arvatakse, et enamus hukkus pigem loodusjõudude kui haide tõttu.[16] Umbes 1000 reisijaga aurik Nova Scotia uputati Teise maailmasõja ajal Lõuna-Aafrika lähedal saksa allveelaeva poolt. Pääses kõigest 192 inimest. Suhteliselt väikese pääsenute arvu põhjuseks peeti just pikkuim-hallhaide rünnakuid.[2]

Punases meres Egiptuse rannikul ründas pikkuim-hallhai 2010. aastal nelja turisti. Aasta varem oli hai rünnanud samas kohas ühte prantsuse sukeldujat, kes kaotas jala.[17] Pikkuim-hallhaid ei ründa inimesi üldiselt rannavetes[17], kuid antud juhul meelitasid ilmselt vette visatud lambakorjused hai kohale. Võimalik, et hai tuli ranna ligidale ka ülepüügist tekkinud toidunappuse tõttu või sai löögi mõnelt laevalt ja see kahjustas tema närvisüsteemi.[18]

Vangistuses[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuna pikkuim-hallhaid on avaookeani liik, siis taluvad nad vangistust halvasti. Teadaolevalt on Monterey Bay Akvaariumis elav isend ainus selle liigi vangistuses elav esindaja ja see akvaarium seega ainus, kus on suudetud pikkuim-hallhaid edukalt vangistuses elus hoida.[19] Sama haid näidati ka Shark Week'i erisaates "Sharks Under Glass".[20]

Ohustatus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lineweaver ja Backus kirjutasid pikkuim-hallhai kohta 1969. aastal, et „[seda] leidub erakordselt rikkalikult ja on võimalik, et tegemist on kõige levinuma suurekasvulise loomaga maakeral. Suurekasvuliseks loetakse siinjuures üle 100 naelased [45 kg] loomad.“[21] Peale seda ei uuritud pikkuimede populatsiooni eriti, kuni 2003. aastani, mil oletati, et arvukus on langenud Kesk-Atlandi loode- ja lääneosas aastatel 1992–2000 70%. Teine uuring, mis keskendus Mehhiko lahele ja kasutas segiläbi USA pelaagilise jadaõngepüügi andmeid alates 1950. aastate keskpaigast ja vaatlusandmeid 1990. aastate lõpust, hindas selle perioodi kestel toimunud languse 99,3% suuruseks.[3] Samas teevad muutused kalapüügi meetodites ja andmete kogumise meetodites täpsete hinnangute andmise keeruliseks.[3]

Nende uurimistulemuste tõttu muutis Rahvusvaheline Looduskaitseliit pikkuim-hallhai staatust punases nimistus "Väheohustatust" globaalselt "Ohualtiks" ja Kesk-Atlandi lääneosas "Äärmiselt ohustatuks".[1]

Vastavalt 1995. aastal sõlmitud ÜRO kalavarude kokkuleppele (UNFSA) on rannaäärsed ja kalastamisega tegelevad riigid kohustatud tarvitusele võtma meetmed nimekirja kantud liikide kaitseks, kuid pikkuim-hallhai osas ei ole suuri arenguid toimunud.[1]

Alates 3. jaanuarist 2013 on pikkuim-hallhaid Uus-Meremaal kaitstud vastavalt Wildlife Act 1953-le.[22] Nende püüdmine toob kaasa kuni 250 000 dollarit trahvi või kuni kuus kuud vangistust ning ka kogematta kalasaagi hulka sattunud pikkuim-hallhaidest tuleb teatada, mitteteatamist võidakse karistada kuni 10 000 dollarini küündiva trahviga.[23]

Märtsis 2013 kanti kolme tüüpi ohustatud ning majanduslikku väärtust omavat haid Washingtoni konventsiooni (CITES) II kategooriaase: vasarhailased, pikkuim-hallhai ja heeringhai. See tähendab, et nende püüdmine ja nendega äritsemine on edaspidi reguleeritud ning nõuab litsentsi.[24]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Carcharhinus longimanus. The IUCN Red List of Threatened Species 2011.2, 2006. International Union for Conservation of Nature and Natural Resources. Kasutatud 25.12.2011. (Inglise keel)
  2. 2,0 2,1 2,2 Bass, A.J., J.D. D'Aubrey & N. Kistnasamy. 1973. Sharks of the east coast of southern Africa. 1. The genus Carcharhinus (Carcharhinidae). Invest. Rep. Oceanogr. Res. Inst., Durban, no. 33, 168 lehekülge.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 Baum, J.K. and Myers, R.A. 2004. Shifting baselines and the decline of pelagic sharks in the Gulf of Mexico. Ecology Letters. 7(3): 135–45.
  4. 4,0 4,1 4,2 Integrated Taxonomic Information System: Carcharhinus longimanus. ITIS. Kasutatud 27.12.2011. (Inglise keel)
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 5,6 5,7 Cathleen Bester. OCEANIC WHITETIP SHARK. Florida Museum of Natural History. Kasutatud 31.12.2011. (Inglise keel)
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 6,6 6,7 6,8 Leonard J. V. Compagno 1984, Sharks of the World: An annotated and illustrated catalogue of shark species known to date. Food and Agriculture Organization of the United Nations. lk. 484–86, 555–61, 588.
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 Ed. Ranier Froese ja Daniel Pauly. Carcharhinus longimanus. 15.11.2011. http://www.fishbase.org. Kasutatud 31.12.2011. (Inglise keel)
  8. Mikael Lundvall. Carcharhinus longimanus. Fish Watcher Record, 09.06.2005. Fish Watchers. Kasutatud 31.12.2011. (Inglise keel)
  9. Jeremy Stafford-Deitsch, 1988. Shark: A Photographer's Story. Sierra Club Books.
  10. Peter Benchley, 2002. Shark Trouble. Random House.
  11. Online Etymology Dictionary Kasutatud 31.12.2011
  12. RF Marx, 1990. The History of Underwater Exploration. Courier Dover Publications. lk. 3.
  13. Jacques-Yves Cousteau ja Philippe Cousteau, 1970. The Shark: Splendid Savage of the Sea. Doubleday & Company, Inc.
  14. 14,0 14,1 Martin, R. Aidan. Elasmo Research. (Oceanic Whitetip Shark (Carcharhinus longimanus)). ReefQuest. Kasutatud 31.12.2011. (Inglise keel)
  15. ISAF Statistics on Attacking Species of Shark. (Carcharhinus longimanus). 19.01.2011. Florida Museum of Natural History. Kasutatud 31.12.2011. (Inglise keel)
  16. Doug Stanton, 2003. In Harm's Way: The Sinking of the USS Indianapolis and the Extraordinary Story of Its Survivors (1st Owl Books ed. ed.). New York: H. Holt. ISBN 9780805073669.
  17. 17,0 17,1 Inna-Katrin Hein. Hai ründas Sharm El Sheikhis turiste. [Postimees], 02.12.2010. Kasutatud 31.12.2011. (Eesti keel)
  18. Hendrik Vosman. Egiptuses ujujaid rünnanud hai püüti kinni. [Postimees], 02.12.2010. Kasutatud 31.12.2011. (Eesti keel)
  19. Explore Our History 2000-2001: Oceanic Whitetip Shark. Kasutatud: 9. august 2013.
  20. "Sharks Under Glass" (2005) Discovery Channel'i dokumentaalfilm.
  21. Thomas H. Lineaweaver III and Richard H. Backus, 1969. The Natural History of Sharks. Lippincourt
  22. Protection of the oceanic whitetip shark. Kasutatud: 9. august 2013.
  23. Kate Wilkinson. Endangered whitetip sharks to be protected. http://beehive.govt.nz, 27. september 2012. Uus-Meremaa valitsus. Kasutatud 09. august 2013. (Inglise keel)
  24. Matt McGrath. 'Historic' day for shark protection. BBC News, 11. märts 2013. Kasutatud 09. august 2013. (Inglise keel)

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]