Pikaokkaline mänd

Allikas: Vikipeedia
Pikaokkaline mänd
Pinus palustris Kisatchie NF.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Paljasseemnetaimed Pinophyta
Klass: Okaspuud Pinopsida
Selts: Okaspuulaadsed Pinales
Sugukond: Männilised Pinaceae
Perekond: Mänd Pinus
Liik: Pikaokkaline mänd
Ladinakeelne nimetus
Pinus palustris
Miller (1768)
Pinus palustris range map.png
Sünonüümid
  • Pinus australis F. Michx. (1810)
  • Pinus australis var. excelsa (Booth ex J. Forbes) Carrière (1855)
  • Pinus longifolia Salisb. (1796)
  • Pinus palustris var. excelsa Booth ex J. Forbes (1839)[2]

Pikaokkaline mänd (Pinus palustris) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu.

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Noored käbid ja okkad
Tüve koor
Rohupuhmastikku meenutav noor seemik
Esimese aasta taim

Pikaokkalise männi eluiga on kuni 500 aastat. Puu kasvab kuni 47 m kõrguseks. Tüve läbimõõt on kuni 1,2 m. Korp on oranžikaspruun ja vanematel puudel sügavrõmeline.[3]

Juurestik on hästi arenenud, peajuur võib liivases pinnases ulatuda 4,8 m sügavusele.[4]

Pungad on munakujulised, hõbevalged, 3–4 cm pikkused. Noored võrsed on jämedad (läbimõõt kuni 2 cm), oranžikaspruunid, vananedes muutuvad tumepruuniks. Pikaokkalise männi okkad on männiliste sugukonna liikidest kõige pikemad, 20–45 cm pikkused, kolmekaupa kimbus (harva ka kahekaupa), veidi kõverdunud, kollakasrohelised, poolterava kuni terava tipuga, püsivad võrsetel 2 aastat.[3]

Isasõisikud on silinderja kujuga, 30–80 mm pikad, purpurjad. Käbid on sümmeetrilised, 15–25 cm pikkused, tuhmpruunid. Seemned on kahvatupruunid, tumedate vöötidega, umbes 10 mm pikkused, 30–40 mm pikkuse tiivakesega.[3] Seemned on suurimad USA kaguosas kasvavate mändide seas, 1000 seemne mass on 64,9–151,5 g.[5]

Levikuala ja ökoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pikaokkalise männi levila asub USA kaguosa rannikupiirkonnas, kus ta kasvab 0–700 m kõrgusel merepinnast. Tüüpilisteks kasvukohtadeks on liivased kõrgendikud, liivamäed ja tasandikumetsad.[3]

Kliima[muuda | redigeeri lähteteksti]

Levila kliima on soe ja sademeterohke, aasta keskmine sademete hulk on vahemikus 1090...1750 mm.[6] Kõige sademetevaesem aastaaeg on sügis, samuti pole haruldased kuivaperioodid suvel.[5] Külmakraade talub puu talvel kuni –7...–12 °C.[7] Aasta keskmine õhutemperatuur on vahemikus 17...23 °C, suvekuude keskmised maksimumtemperatuurid tõusevad kuni 28...34 °C, talvekuude õhu keskmised miinimumtemperatuurid langevad kuni 2...8 °C.[8]

Kasvupinnas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kasvupinnasteks võivad olla nii veega küllastunud kui ka kuivad ja kivised mullad. Mullad on moodustunud peamiselt meresetetest, ning need varieeruvad sügavatest ja hästi vett läbilaskvatest liivmuldadest kuni raskete savimuldadeni. Kõige levinumad on happelised, väheviljakad, madala orgaanilise aine sisaldusega liivmullad. Lähtekivimitest on esindatud graniit, kvartsiit, kildad, fülliit, liivakivi, lubjakivi ja dolomiit.

Kaasliigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pikaokkaline mänd moodustab aeg-ajalt puhtpuistuid, kuid kasvab enamasti hajusalt segametsades, kus esinevad järgmised puud:[5]

Populatsiooni kahanemise põhjused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Väga suurel territooriumil laiunud pikaokkalise männi levikuala on viimase paarisaja aasta jooksul oluliselt vähenenud. 2004. aastal läbiviidud metsade inspekteerimisel saadi vanade ja elujõuliste metsade kogupindalaks 5095 ha. Populatsiooni kahanemisel on kolm peamist põhjust:

  • 18.–19. sajandi intensiivsed lageraied, millest mahajäänud oksarisu oli kütuseks suure intensiivsusega põlengutele, kus hukkusid nii noored seemikud kui ka vanad seemnepuud;
  • metsapõlengute piiramine – väiksema intensiivsusega põlengud soodustavad pikaokkalise männi levikut;
  • metsade rekultiveerimisel eelistati teisi männiliike – Elliotti mändi ja tõrvikumändi.[3]

Paljunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Isasõisik
Pikaokkalise männi noorendik

Pikaokkaline mänd on ühekojaline okaspuu ning paljuneb seemnete abil. Tules kannatada saanud nooremad puud võivad ajada ka juurevõsu. Käbikandvus algab keskmiselt 30 aasta vanustel puudel. Tolmlemine toimub levila lõunaosas veebrari lõpus, põhjaosas aprilli alguses. Viljastumine toimub järgmisel kevadel, mille järel käbide kasv kiireneb oluliselt. Käbid valmivad tolmlemisele järgneva aasta septembris-oktoobris. Seemned varisevad oktoobri lõpust kuni novembri lõpuni, 71% nendest kandub tuulega kuni 20 m kaugusele puust. Idandid ilmuvad 1–2 nädalat peale seemnete langemist maapinnale. Head seemneaastad esinevad 3–4 aasta järel.[6]

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pikaokkalise männi puit on väga kvaliteetne ja hinnatud ehitusmaterjal, mida ajaloo jooksul on väga intensiivselt kasutatud. Tänaseks on enamus põlismetsadest maha raiutud. Enne eurooplaste saabumist 24–35 miljonil hektaril laiunud metsadest on tänapäevaks järgi jäänud 2–4 miljonit hektarit, millest enamuse moodustavad nooremapoolsed ja halvas seisukorras olevad metsad.[6] Puitu kasutatakse nii rasketes kui ka kergetes puitkonstruktsioonides ning sellest valmistatakse ümarpalke, prusse, poste, vaiu, maste, põrandalaudu, voodrilaudu, raudteeliipreid, konteinereid, mööblit, sildu, paate jm.[8] Vaigust saadakse kampolit.

Puidu tähtsamad füüsikalis-mehaanilised omadused[9][10]
Omadus Väärtus Ühik
Tihedus, õhukuiv puit* 661 kg/m3
Erikaal, õhukuiv puit* 0,59 -
Elastsusmoodul, värske puit / õhukuiv puit* 11 000 / 13 700 MPa
Paindetugevus, värske puit / õhukuiv puit* 59,0 / 100,0 MPa
Survetugevus, (õhukuiv puit*) pikikiudu / ristikiudu 58,4 / 6,6 MPa
Nihketugevus, värske puit / õhukuiv puit* 7,2 / 10,4 MPa
Ruumala kahanemine kuivamisel, ahjukuiv puit** 12,2  %
* – niiskusesisaldus 12%; ** – niiskusesisaldus 0%.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Farjon, A (2013). "Pinus palustris." IUCNi punase nimistu ohustatud liigid. IUCN 2013.
  2. Conifer database: "Pinus palustris".. Catalogue of Life: 2010 Annual Checklist, Kasutatud 28.06.2010. (inglise)
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 "Pinus palustris". www.conifers.org, Kasutatud 28.06.2010. (inglise)
  4. J. Canadell, R. B. Jackson, J. B. Ehleringer, H. A. Mooney, O. E. Sala and E.-D. Schulze. Maximum rooting depth of vegetation types at the global scale, Springer Berlin / Heidelberg, 1996. ISSN 0029-8549 (Print) 1432-1939 (Online).
  5. 5,0 5,1 5,2 "Longleaf Pine". www.na.fs.fed.us, Kasutatud 25.11.2010. (inglise)
  6. 6,0 6,1 6,2 "Pinus palustris". www.fs.fed.us, Kasutatud 28.06.2010. (inglise)
  7. Francine J. Bigras ja Stephen J. Colombo. "Conifer Cold Hardiness", Holland: Kluwer Academic Pulishers, 2001. ISBN 0-7923-6636-0.
  8. 8,0 8,1 Compiled from the Forestry Compendium, CAB International. "Pines of Silvicultural Importance", CABI Publishing, 2002. ISBN 085199539X.
  9. Samuel V. Glass, Samuel L. Zelinka. "Wood Handbook, Chapter 04: Moisture Relations and Physical Properties of Wood". www.fpl.fs.fed.us, 2010. Forest Products Laboratory. (PDF) Kasutatud 25.11.2010. (inglise)
  10. David E. Kretschmann. "Wood Handbook, Chapter 05: Mechanical Properties of Wood". www.fpl.fs.fed.us, 2010. Forest Products Laboratory. (PDF) Kasutatud 25.11.2010. (inglise)

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]