Piimapukk
Piimapukk on tee ääres asuv astmetega pukk, millele 1960.–1980. aastail asetati maamajapidamistes piimanõud, kust piimaauto piima kogus.[1] Piimapukid on olnud kasutusel Eestis, Soomes, Rootsis, Lätis, Norras, Islandil[2] ja Taanis.[3]
Piimapukid Eestis[muuda | muuda lähteteksti]
1950. aastail Eestis piimapukke polnud, lehmapidajad viisid oma piima ise kogumispunktidesse.[2] Piimapukid hakkasid Eesti maastikku ilmestama 1960. aastate lõpus[1][3] (teistel andmetel 1970. aastate algul[2]), mil oli maaperedes kombeks pidada üht-kaht lehma. Eralehmade piima kogusid maal kuni 200 kilomeetri pikkusi ringsõite tegevad piimaautod. Suvel koguti piima iga päev, talvel üle päeva. Et piim nõudes ei jäätuks, keerati nõude ümber kasukad ja kampsunid.[3]
Ajapikku piimapukkide ehitus muutus. Algselt oli tegemist astmeteta puust pukiga, piimaautot juhtiva piimamehega kaasa sõitval laborandil oli oma kolme pulgaga redel kaasas. Hiljem hakati piimapukkidele lisama treppe, mis kergendasid piimanõude ülesvinnamist.[1] Pärnumaal hakati tegema varjualustega pukke, Viljandimaal vintsiga ja mõnikord isegi mootoriga pukke. 1980. aastail valmistati pukke ka metallist. Olulised detailid olid ka refleksklaas puki märkamiseks pimedal ajal ja piimaraamatute kastike.[2]
1990. aastate algusest hakkasid piimapukid kaduma, kuna piimatootmise ja sanitaarnõuete muutumise tõttu ei kogutud enam üksikute lehmade piima, tänapäeval on aga talunikel piimajahutid.[1] Samas aitas mõnel pool piimapukkide säilimisele kaasa, et need täitsid muidki funktsioone: piimapukkide juures peatusid kauplusautod ja kohalikud bussid, neile kinnitati kuulutusi ning ka postkaste. Puki juures kohtuti ja vahetati uudiseid.[2]
-
Piimapukk Vardi–Nurme teel -
Piimapukk Kernu–Kohila teel -
Piimapukk Pärnumaal Suurejõe kandis -
Lambaküla ehk Veelikse piimapukk Viljandimaal
Piimapukid kui kultuuripärand[muuda | muuda lähteteksti]
26. augustil 2011 avati Kiidi turismitalus Võrumaal toimunud sõirapäeva käigus pidulikult uus piimapukk, mille ehitasid talus vabatahtlikena töötanud noored Lätist, Türgist, Venemaalt, Iisraelist ja Prantsusmaalt. Pukilt pidas esimese kõne põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder[4], kes tegi ettepaneku piimapukid muinsuskaitse alla võtta: "Piimapukid iseloomustavad Eestis maaelu ja põllumajanduse ühte ajajärku ning need on olnud muuhulgas maastikuarhitektuuri üks osa."[5]
Piimapukkide uurimist on naljatamisi nimetatud pukoloogiaks.[3]
Piimapuki järgi sai nime Piimapuki bussipeatus Aruvalla–Jägala teel Harjumaal.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 "Piimapukk" Teeaeg, Eesti Maanteemuuseum, 30.04.2010 (vaadatud 28. augustil 2011)
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 [Annika Haas & Helen Sooväli "Piimapuki-lood" Fotobrigaad/Eesti Ekspress, 11.10.2001 (vaadatud 28. augustil 2011)
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 Allar Viivik ""Hüvasti, Eestimaa viimane piimapukk!"" Õhtuleht, 12. juuli 2003 (vaadatud 28. augustil 2011)
- ↑ "Kiidil tuleb sõirapäev ja avatakse piimapukk" Kylauudis.ee, 18. august 2011 (vaadatud 28. augustil 2011)
- ↑ "Seeder soovitab piimapukid muinsuskaitse alla võtta"
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Piimapukid |
- "Piimapukk" Teeaeg, Eesti Maanteemuuseum, 30.04.2010
- Allar Viivik ""Hüvasti, Eestimaa viimane piimapukk!"" Õhtuleht, 12. juuli 2003
- Annika Haas & Helen Sooväli "Piimapuki-lood" Fotobrigaad/Eesti Ekspress, 11.10.2001
- Vesta Reest 14 "Ühe piimapuki elu" Luup (97), 12. juuli 1999