Pierre-Paul Prud'hon

Pierre-Paul Prud’hon (4. aprill 1758 Cluny – 16. veebruar 1823 Pariis) oli prantsuse maalikunstnik ja joonistaja, kes oli eelkõige tuntud oma portreede, allegooriliste maalide ja suure visandite kogu poolest. Teda peetakse üheks suurimaks joonistajaks Prantsusmaal, kelle stiil voolas klassitsismist romantismini.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Hiljem oma perekonnanime Prud’honiks muutnud ning Peter Paul Rubensi järgi keskmiseks nimeks Paul võtnud Pierre Prudon sündis kiviraiduri peres kümnenda ja viimase lapsena. Tema vanemad Christophe ja Françoise Prudon surid, kui tulevane kunstnik oli alles laps.^[1]

16-aastaselt astus Prud’hon maaliharidust saama Dijoni Akadeemiasse. 1778. aastal naasis kunstnik Clunysse ja abiellus Jeanne Paugnet’ga; neil sündis poeg Jean. Viimasest sai hiljem samuti kunstnik. Nende abielu oli aga armastuseta ning juba 1780. aastal suundus Prud’hon ühes teiste Burgundia kunstnikega õppima ja töötama Pariisi, jättes abikaasa koos kahe lapsega Clunysse.^[1] ^[2] 1783. aastal läks Prud’hon Dijoni, kus võitis 1784. aasta Burgundia Akadeemia Prix de Rome'i ning samal aastal kasutas ka auhinnaga saadud võimalust suunduda õppima Rooma.^[1]

Roomas veetis Prud’hon rohkem kui 4 aastat, tema imetlus renessansiaegsete suurmeistrite vastu kasvas ning seal sõbrunes ta ka ühe suurima klassitsismi esindaja skulptor Antonio Canovaga. Sellest perioodist sai alguse ka Prud’honi tõeline isiklik stiil.^[3] Itaalias õppides ja töötades joonistas ta lakkamatult klassitsistlikke skulptuure. Samuti suurenes seal kunstniku imetlus renessansiaegsete vanameistrite Raffaeli, Leonardo ja Correggio vastu.^[1]^[4] Leonardolt õppis Prud’hon õrna varjutamist ning Correggio inspireeris teda järgima õrnemat ja veetlevamat hellenistlikku suunda klassitsismis, mis eriti avaldub kunstniku töödes naiste kujutamisel. Itaalias olles lõpetas ta oma maali Burgundiale pealkirjaga "Ülistus Burgundia valitsusele".^[2] ^[4]

Pärast õpinguid Itaalias sõitis Prud’hon 1788. aastal Pariisi ning elas seal mõnda aega vaesuses teenides elatist peamiselt portreede maalimisega ja tehes joonistustöid graveerijatele. 1793. aastal esitas kunstnik Salongile maali "Armastuse ja Sõpruse liit". Kontrastina toona Prantsusmaal valitsevale poliitiliselt keerulisele ja raskele ajale paistis maal silma oma erootilisuse, pehmuse ja õrnusega nii teemades kui ka tehnikas.^[1] ^[2]

Pariisis sai alguse tema koostöö graveerija Jacques-Louis Copiaga.^[2]

Prud’hon oli Maximilien Robespierre'i toetaja ning seoses jakobiinide võimu kukutamisega tuli kunstnikul 1794. aastal Pariisist lahkuda ja otsida varju Franche-Comté külast. Seal veetis ta kaks aastat maalides ja illustreerides.^[4] Neil maapao aastatel lõi ta 1796. aastal teose "Pereportree Madame Anthonyst oma lastega" ja oli illustraator Diderot’ kirjastusele.^[1]

Pärast direktooriumi võimuletulekut tagasi Pariisi tulnuna tegeles Prud’hon 1796–1801 aastatel lisaks maalimisele ja joonistamisele ka interjööride disainimise ja dekoreerimisega ^[1] ^[2] luues Hôtel de Lanois’sse Pariisis aastatel 1796–1799 allegoorilisi seinamaale. See omakorda tõi talle suured honorarid.^[1]

1803. aastal, mil Prud’honi abikaasa saadeti vaimuhaiglasse, võttis kunstnik endale esimese õpilase Marie-Françoise-Constance Mayer La Martinière’i ehk Constance Mayeri, kellest hiljem sai tema kaaslane nii töös kui eraelus.^[1]

Oma sõbra Nicolas Frochot' kaudu jäi Prud’hon lõpuks silma ka keiser Napoleonile.^[2] ^[3] 1804. aastast sai Prud’honist keisri õukonna portretist, tema üks kuulsamaid teoseid sellest perioodist on "Keisrinna Josephine’i portree" (1805). Prud’honi staatust õukonnas tõstis ka see, et kunstnik oli Napoleoni teise abikaasa keisrinna Marie Louise'i joonistamisõpetaja.^[2] Ta oli mõlema keisrinna favoriit.

Napoleoni troonist loobumisega 1814. aastal ja keisrinna Marie Louise'i põgenemisega Pariisist kaotas kunstnik töökoha keisrinna joonistusõpetajana. Kunstniku järgnevate aastate teosed näitasid märke väsimusest, samuti hülgas Prud'hon paljud oma projektid. 1816. aastal võeti Prud’hon vastu École des Beaux-Artsi, kuid kunstisuunad olid muutumas ning pärast Prantsuse revolutsiooni oli huvi allegooriliste maalide vastu oluliselt vähenenud.

Oma viimased eluaastad veetis Prud’hon üksinduses. Neurootilise Prud’honi tervise halvenemist kiirendas tõenäoliselt tema elukaaslase Constance Mayeri enesetapp 1821. aastal.^[2] ^[3] ^[5] Sellele järgnenud aastal lõpetas Prud’hon Mayeri poolelioleva töö "Õnnetu perekond" ning seda eelkõige selleks, et maksta naise hauakivi eest.^[2]

Prud’hon suri 1823. aastal Pariisis.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Pierre-Paul Prud’hon töötas ajal, mil Prantsusmaa elas läbi mitmeid suuri muudatusi nii poliitilises kui ka kunstielus. Tema teoseid iseloomustab eklektiline lähenemine, kunstnik kasutab nii klassitsistlikke, rokokoolikke kui ka lõpuks romantistlikke võtteid. ^[1] Oma kaasaegsetega võrreldes keskendub Prud’hon oma teostes pigem naiselikkusele ja õrnusele, vastupidi näiteks Jacques-Louis Davidi maskuliinsusele. Viimase lähikond ei pidanud Prud’honist lugu, võrreldes teda negatiivselt rokokoo meistri François Boucher'ga.^[3] Prud’hon oli nimelt üks väheseid kunstnikke, kes Davidi suunda ei järginud.

Oma loomingu romantistlike joontega tekitas Prud’hon imetlust näiteks Eugène Delacroix's.

Prud’hon tegeles peamiselt allegooriliste teoste maalimisega. Samuti on hinnatud tema aktijoonistused.

1805. aastal maalis kunstnik kuulsa teose "Keisrinna Josephine'i portree". Keisrinna Josephine poseeris selle maali jaoks Prud’honile ligi 15 korda, kunstnik visandas teda kriitidega. Prud’honi maalid keisrinnast peegeldavad intiimsust ja romantilisust ning keisrinna on kommenteerinud neid portreid temast "pigem sõbra kui kunstniku" töödena.^[4]

Samuti vastutas kunstnik tähtsamate pidude ja tseremooniate (näiteks Napoleoni abielu teise keisrinna Marie Louise'iga aastal 1810) dekoratsioonide, kui ka keisrinna tualettlaua kujunduse eest.

1808. aastal autasustati Prud’honi teenete eest kunstis Auleegioni ordeniga.^[2]

1811. aastal sündis Napoleoni ja Marie Louise'i poeg Napoléon François Charles Joseph, kelle jaoks disainis kunstnik hälli ning kelle auks maalis Prud’hon teose "Rooma kuningas".^[2]

Oma sõbra Nicolas Frochot' soovil maalis Prud’hon ühe oma kuulsama ja hinnatuma teose "Õiglus ja jumalik kättemaks kuritegu jälitamas", mis tekitas oma jõulise kujutisega Kuriteost kui mõrvarist tugevaid emotsioone. Seda esitles kunstnik Salongis 1808. aastal koos maaliga "Zephyros kandmas Psychet", mis on erinevalt esimesest õrnem.^[1]

Kui Prud’honi elukaaslane Contance Mayer 1821. aastal enesetapu sooritas, väljendas Prud’hon oma leina, maalides teose "Ristilöömine" (1822).^[2]

Perioodil 1814–1817 töötas Prud’hon teose "Andromache ja Astyanax" kallal eesmärgiga müüa see hiljem keisrinna Marie Louise'ile. Töö jäi pooleli ning pärast kunstniku surma lõpetas selle aastatel 1823–1824 Prud’honi sõber ja õpilane Charles Pompée Le Boulanger de Boisfrémont’.^[5]^[6]

Kõige enam hinnatakse Prud'honi loodud joonistusi ja visandeid inimkehadest (eelkõige aktijoonistusi). Need enamasti kas hallil või sinisel paberil teosed on joonistatud valge ja musta kriidiga ning väljendavad pildil olevate tegelaste sisemist sügavust, melanhooliat ja õrnust.^[4]

Inimeste teadmised kunstniku kasutatud värvipigmentide iseloomust olid varasemal ajal suhteliselt kehvad ning ka bituumeni kasutamise tõttu on paljud Prud’honi maalid praegu halvas seisukorras. Joonistused on seevastu väga hästi säilinud.^[3]