Pharose tuletorn

  Teksti allikas: vt arutelu

3D arvutimudel Pharose tuletorni arvatavast välimusest.

Aleksandria tuletorn (vanakreeka keeles ὁ Φάρος τῆς Ἀλεξανδρείας), tuntud ka kui Pharose tuletorn, oli maailma esimene teadaolev tuletorn, mis asus Ptolemaiose kuningriigis Pharose saarel, Aleksandria sadamasuus ja mis valmis aastal 279 eKr. Tuletorni kõrgus varieerub 393 ja 450 jala (120 ja 140 meetrit) vahel, see oli üks kõrgemaid inimeste ehitatud struktuure planeedil mitmeid sajandeid ja see on üks seitsmest maailmaimest.

Majaka kirjeldus

Aleksandria õpetlaste arvukate leiutiste ja ehitiste hulka kuulub Aleksandria tuletorn. 285 aastal eKr. ehitati Pharose saare ja mandri vahele umbes kilomeetri pikkune tamm, ning kuus aastat hiljem ehitati saarele kolmekorruseline majakas. Antiikautorid arvavad, et see oli 100-120 meetri kõrgune. Täpset kõrgust ei ole suudetud välja selgitada, omal ajal hinnati seda vaid silma järgi. Siiski on peaaegu kindel, et majaka tulease oli enam kui 180 meetri kõrgusel merepinnast. Vana Kreeka kirjameeste andmetel oli tuletorni aluseks 160-190 meetriste külgedega ruut. Selle peal asus suur 70-80 meetri kõrgune ja üle 30 meetrise küljepikkusega torn. See kitsenes tipu suunas aegamööda ja lõppes sakmetega nagu kindlustorn. Iga külg oli suunatud erinevasse ilmakaarde.

Tuletorni teine korrus oli kaetud marmorplaatidega. See oli kaheksatahuline ja selle küljed osutasid suundadesse, kust puhusid kõige tugevamad tuuled. Kolmandal korrusel asus tuli ning seda kattis poleeritud graniitsammastele toetuv kuppel, mille sees oli seitsme meetri kõrgune Poseidoni pronkskuju. Kütuse viisid üles tuleasemele eeslid. Nad jooksid mööda keerdkäiku. Valgust suurendati ja suunati kumerate metallpeeglitega ning tänu sellisele omaaegsele tipptehnoloogilisele lahendusele oli majakatuli nähtav ka kümnete kilomeetrite kaugusel Pharose saarest.

Tuletorniga seotud legendid

Inimesed on jutustanud Pharose tuletorni kohta palju legende. Araablased rääkisid, et kui nõguspeegel seada nii, et päikesekiired kokku koondusid, sai põlema süüdata isegi merel sõitva laeva. Arvati ka, et majaka teisel korrusel on mehaanilised pronkskujud. Üks neist olevat kogu aeg osutanud käega päikese suunas ning päikeseloojangul käe langetanud. Teise kuju kohta räägib legend, et see olevat löönud täistunde kogu ööpäeva jooksul ning kolmas andnud häiresignaali, kui merelt oli paistmas vaenulikud laevad.

Legendid on väheste ajalooliste dokumentide kõrval aidanud ajaloolastel taastada kujutist tuletornist ja mõista selle tähtsust antiikse maailmalinna Aleksandria väravana.

Tuletorni arhitekt

Pikka aega tundus peaaegu võimatu tuletorni arhitekti nime teada saamine, ehitustööde lõppedes käskis vaarao marmorplaadile tuletorni jalamil raiuda sõnad: VAARAO PTOLEMAIOS - MERESÕITJAID KAITSVATELE JUMALATELE. Korraldus täideti ja vaarao jäi tehtuga igati rahule. Alles aastate möödudes raidkirja pealispind pragunes ja pudenes maha. Nagu selgus, oli plaadi pealispind tehtud marmoripuruga kaetud lubjakrohvist ning selle alt tulid välja sõnad: SOSTRATOS KNIDOSEST DEXIPHANESE POEG - MERESÕITJAID KAITSVATELE JUMALATELE. Seega jäädvustas kavalusega oma nime ajalukku ka too vägev arhitekt, kes tuletorni ehitamist juhtis.

Tuletorni lammutamine

Aleksandria kõrval kasvas tollal teiseks tähtsaks kaubanduskeskuseks ja sadamalinnaks Konstantinoopol. Aleksandria üheks eeliseks oli tuntud ja võimas tuletorn ning ilmselt ka pisut soodsam geograafiline asend omaaegsel kaubateel Euroopast Indiasse. See ei meeldinud Konstantinoopoli keisrile. Viimane saatiski salaülesandega oma saadiku kaliif Ali Validi (valitses aastatel 707 - 715) õukonda. Saadik hakkas seal variisikute kaudu levitama kuulujutte, et Pharose tuletorni alla on peidetud tohutu vaaraode varandus. Loomulikult jõudis see varsti ka kaliifi kõrvu. Ta jäi kaua enesele kindlaks ega lasknud alustada oletatava varanduse otsimist. Lõpuks ei suutnud ta siiski enam vastu seista uudishimule ja käskis majaka lahti võtta. Kui pool majakat oli lammutatud, hakkas kaliif oletama pettust. Ta käskis küll torni taastada, kuid selle tööga tollased matemaatikat mittetundvad ehitajad enam hakkama ei saanud. Nõnda jäi majakas pooleldi lammutatuna ning pea kasutuna seisma veel sajanditeks omaaegse ehituskunsti suursaavutuse ja Aleksandria hiilguse mälestusmärgina.

Majaka lõplik häving

Poolenisti püsis majakas XIV sajandi lõpuni, kuni 1326. aastal toimunud tugevas maavärinas lõplikult purunes. XV sajandil rajas sultan Kait Bei tuletorni kohale kindluse. 1962. aastal aga leidsid sukeldujad kindluse lähedalt merest marmorsambad ja Isise skulptuuri. Hilisemad uuringud on kinnitanud, et leitud detailid on pärit Pharose tuletornist. Uurimistööde käigus saadi ka teada, et osad tumedast kivist trepiastmed kindluses olid tegelikult tehtud hoopis valgest marmorist ja ilmselt pärit tuletornist.

Maavärinad

• Esimene maavärin toimus 956. aastal
• Teine maavärin toimus 1303. aastal
• Kolmas maavärin, mis hävitas tuletorni lõplikult, toimus 1323. aastal

Tuletorni varemete asukoha geograafilised koordinaadid on 31° 12′ 51″ N, 29° 53′ 06″ E.

Välislingid

• Treasures of the Sunken City, NOVA Online
• Underwater archaeological investigations of the ancient Pharos
• The Alexandria Museum Project, UNESCO

Kasutatud kirjandus

• Jüri Kinggi "7 maailmaimet".