Pietro Perugino

Pietro Perugino
	Autoportree 1497-1500
Sünninimi	Pietro di Cristoforo Vannucci
Sündinud	u 1448; Città della Pieve, Umbria, Itaalia
Surnud	1523 (74–75 aasta vanuses); Fontignano, Umbria, Itaalia
Rahvus	itaallane
Haridus	Andrea del Verrocchio õpilane
Tegevusala	maalimine
Kunstivool	renessanss
Tuntud teoseid	"Võtmete andmine Peetrusele"

Pietro Perugino ehk Perugino (u 1448 Città della Pieve, Itaalia – 1523 Fontignano, Itaalia) oli Itaalia renessansi maalikunstnik.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Perugino sündis Umbria pealinna Perugia lähedal Città della Pieves. Ta on üldtuntud oma sünnikoha järgi Perugino nime all; kunstniku sünninimi oli Pietro di Cristoforo Vannucci, kusjuures di Cristoforo on patronüüm ehk isanimi, sest tema isa oli Cristoforo Vannucci. Isa oli üks Perugia rikkamaid inimesi, kuigi Giorgio Vasari, kes kirjutas Perugino nagu paljude teistegi renessansiaegsete kunstnike eluloo, on väitnud vastupidist. Perugino sünniaasta ei ole teada, aga selle järgi, kui mitu aastat Perugino Vasari andmetel elas, jääb tema sünniaeg vahemikku 1446–1452. Tänapäeval usutakse, et ta oli sündinud pigem selle ajavahemiku alguses kui lõpus.

Esimesed õpipoisiaastad veetis tõenäoliselt Perugias. Sel ajal tegutsesid Perugias kunstnikud Bartolomeo Caporali ja Fiorenzo di Lorenzo ning kõige tõenäolisemalt õppis Perugino nendest emma-kumma juures. Kunstnikutee alguses elas ta pikemalt Firenzes, kus sai mõjutusi Pietro della Francescalt, eriti aga Verrocchiolt. Millal ta esimest korda Firenzesse jõudis, on teadmata. Pakutud on nii lapsepõlveaastaid kui 1466 või 1470, samuti nii hilist aega kui 1479. Vasari järgi oli ta õpipoiss Verrocchio töökojas koos Leonardo da Vinci, Domenico Ghirlandaio, Lorenzo di Credi, Filippino Lippi ja teistega. Perspektiivi võis ta õppida Piero della Francescalt. 1472. aastaks pidi ta olema õpipoisiaja läbinud, sest ta võeti vastu Luuka gildi liikmeks.

Umbes 1480. aastal jõudis Perugino Rooma, kus töötas Sixtuse kabeli freskode maalimise juures. Lisaks säilinud teostele maalis Perugino ka kolm freskot altariseinale, need aga hävitati 1535. aastal, et teha ruumi Michelangelo "Viimsele kohtupäevale".

Perugio oli üks esimesi, kes harrastas õlimaali. Tema varaste tööde hulka kuulusid mõned suured freskod, mis hävisid 1529–1530 Firenze piiramise ajal.

1486. aastal lahkus Perugino Roomast ja töötas kuni 1499. aastani peamiselt Firenzes. Seda aega peetakse Perugino õitsenguperioodiks. Siis valmisid ka tema muidu leebest stiilist erinev jõuline pietà-maal (1495) ja Santa Maria Maddalena dei Pazzi kiriku freskod (1496). Sel ajal tegi ta ühe reisi Rooma ja mitu Perugiasse. Tal oli kaks töökoda, üks Firenzes ja teine Perugias, ja ta sai hulgaliselt tellimusi.

1487. aastal mõisteti kaks Perugiast pärit kunstnikku, Perugino ja Aulista di Angelo, nende endi ülestunnistuse põhjal süüdi ühe isiku, kelle nimi kohtu dokumentidest ei selgu, varitsemises keppidega. Perugino tunnistas, et tahtis selle isiku läbi peksta, aga di Angelo tunnistas, et tahtis ta maha lüüa. Peruginole mõisteti 10 floriini trahvi, aga teisele mõisteti eluaegne pagendus.

Vasari kirjutas, et Peruginol oli väga vähe usku ja ta kahtles avalikult hinge surematuses. Kuid 1494. aastal maalis Perugino autoportree (asub tänapäeval Uffizi galeriis), mille juurde on kirjutatud "Timete Deum" ('kartke Jumalat'), mis avalikult uskmatu kohta on imelik.

1501. aastal sai Perugino Perugia prioriks.

1504. aastast töötas ta Firenzes vaid ajuti. Tema teostes hakkas ilmnema teatud langus, mis väljendus liigses sentimentaalsuses ja pehmuses. Michelangelo nimetas teda näkku vusserdajaks (goffo nell arte). Perugino kaebas ta laimamise eest kohtusse, aga ei saanud seal õigust.

Viimased freskod maalis Perogino 1521. aastal Trevi Madonna delle Lacrime kirikus ja 1522. aastal Castello di Fortignano kirikus; kumbagi neist teostest pole enam omal kohal. Olles ikka veel Fontignanos, suri ta 1523. aastal katku. Sarnaselt paljude teiste katkuohvritega maeti ta kiirustades ja märgistamata hauda, mille täpne asukoht ei ole teada.

Perugino suri suure varanduse omanikuna ja temast jäi järele kolm poega.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Perugino kuulus Umbria koolkonda. Tema piltidele on iseloomulik pehmus ja rahu, lüüriline meeleolu, selge sümmeetriline ülesehitus ja joonistuse rütmilisus. Ta viljeles samavõrra edukalt nii freskot kui tahvelmaali, olles üks esimesi õlimaali harrastajatest Itaalias.

1499 palus Perugia rahavahetajate ehk pankurite gild Peruginol kaunistada gildi vastuvõtusaali (Sala delle Udienze del Collegio del Cambio). Arvatavasti valmis see teos järgmisel aastal. See maal paikneb võlvi all ning sellel on kujutatud 7 planeeti ja sodiaagimärgid. Seintel on kujutatud Jeesuse sünd ja ülestõusmine, samuti Jumal-isa, neli põhivoorust õiglus, enesevalitsemine, mõõdukus ja julgus, tarkust sümboliseeriv Cato Vanem ning hulk prohvetite, selgeltnägijate ja klassikalisi väärtusi sümboliseerivate isikute elusuurusi kujusid. Pilastri keskele paigutas ta enese rinnakuju. Tõenäoliselt Perugino ise üksnes kavandas kõik selle ja juhtis töid, aga tegeliku maalimistöö tegid ära teised, sealhulgas Raffael.

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Sixtuse kabeli freskod (1481–1482), sh "Võtmete andmine Peetrusele" (Consegna delle chiavi a Pietro); "Kristuse ristimine" ja "Mooses Egiptuses"
"Maarja Magdaleena" (u 1490, Firenze, Palazzo Pitti)
"Francesco delle Opere portree" (1494, Firenze, Uffizi galerii)
Firenze Santa Maria Maddalena dei Pazzi kiriku freskod (1496) sh "Kristuse ristilöömine"
"Pietà" (1493–1494, Firenze, Uffizi galerii)
"Don Biagio Milanesi portree" (1500, Firenze, Uffizi galerii)
"Madonna lapsega" (1500, Washington, National Gallery of Art)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Peruginole pühendatud veebisait inglise ja itaalia keeles
Perugino pildigalerii