Personaalraamat
Personaalraamat on majapidamiste või perekondade kaupa koostatud Eestis evangeelse luteri kiriku koguduse liikmete nimekiri. Kirikukoguduste personaalraamatud pärinevad valdavalt 18. ja 19. sajandist.[1]
Luteri koguduste personaalraamatud, mis üldistavalt öeldes katavad suurema osa Eesti elanikkonnast 19. sajandi keskpaigast kuni 1940. aastani, on ühed peamised suguvõsade uurimises kasutatavad allikad. Need allikad ei kata siiski õigeusklikke (kuigi segaperede puhul võib nendegi kohta sealt üksikuid andmeid leida) ja väiksemate konfessioonide esindajad.[2]
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
17. ja 18. sajand[muuda | muuda lähteteksti]
Luteri kogudustes hakati personaalraamatuid (ehk koguduse liikmete nimekirju või registreid) pidama erinevatel aegadel ja vanimad neist pärinevad Lõuna-Eestist. Sageli ei kasutatud varasemate raamatute kohta nime personaalraamat ning seetõttu on keeruline öelda, millised on täpselt vanimad säilinud personaalraamatud – näiteks on juba aastast 1683 teada Torma koguduse Lohusuu piirkonnas elanud liikmete nimekiri.[2]
Samas algavad Suure-Jaani koguduse personaalraamatud aastatest 1716/1738 (tegemist on küll vanimate personaalraamatutega, kuid mitte päris täielike või järjest peetud raamatutega). Sageli aga on pigem tegemist ühe ajahetke koguduse liikmete loeteluga, mida pole hiljem täiendatud. Põhja-Eestist on samas teada Paide koguduse liikmete nimekiri aastast 1704, Juuru koguduse oma aastast 1736 ja 1790. aastatest juba ka Ambla, Lüganuse ja Kadrina koguduse liikmete nimekirju.[2]
Kolga-Jaani kogudus ja Otepää kogudus on haruldased näited sellest, kuidas personaalraamatuid on peetud järjepidevalt vastavalt aastast 1748 ja 1749 kuni 1940. aastani. Reeglina see nii ei olnud ning vähegi sarnaseid näiteid leiabki vaid Lõuna-Eestist (Urvaste koguduses aastast 1752, Põlva koguduses aastast 1757 ning Kambja koguduses aastast 1760).[2]
19. sajand[muuda | muuda lähteteksti]
Alles 1834. aastal kehtima hakanud kirikuseadusega nõuti personaalraamatute (ehk koguduse liikmete nimekirjade) pidamist kõikides kogudustes. Paljudes kogudustes hakkavadki personaalraamatud seetõttu just sellest aastast ning need koostati tihti ka kas 1834. aasta hingeloendi või Põhja-Eesti puhul ka 1835. aastast pärineva perekonnanimede panemise raamatu põhjal.[2]
Mitme koguduse puhul on aga personaalraamatute algus veelgi hilisem – näiteks algavad säilinud personaalraamatud Jämaja koguduse puhul alles 1889. ning Palamuse koguduse puhul 1890. aastal (osa allikaid on tulekahjude, sõdade jt tegurite tõttu hävinenud).[2]
20. sajand[muuda | muuda lähteteksti]
Alates sellest kui kirik 1926. aastal riigist lahutati, kaotasid paljud sideme kirikuga ja seetõttu ei ole personaalraamatud ajast peale seda enam kõigi inimeste osas täielikud (kõiki lapsi enam ei ristitud, abielusid registreeriti ilmalikult).[2]
Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]
Aastaid (sageli aastakümneid) kasutuses olnud raamatutest leiab andmed perekondade kaupa ning enamasti on seal kirjas inimese nimi ja andmed tema sündimise (vahel ka ristimise), leeritamise, abiellumise, kogudusest lahkumise/kogudusega liitumise ja surma kohta. Aeg-ajalt sisaldavad raamatud ka täiendavaid andmeid: sealhulgas elukoht, sotsiaalne staatus, väga erinevad märkused inimese elukommete või käekäigu kohta.[1]
Esialgu peeti maakogudustes raamatuid enamasti talude kaupa, hiljem aga mõisate või külade kaupa. Mõnel juhul on viimaseid personaalraamatuid peetud nii, et kogu kihelkonna elanikud on tähestiku järjekorras ühes osas koos.
Personaalraamatud mujal[muuda | muuda lähteteksti]
Personaalraamatuid on koostatud ka Läti aladel ning neid raamatuid on võimalik kasutada Läti Riikliku Ajalooarhiivi veebikeskkonnas Raduraksti.[3]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Saaga; Mis on personaalraamatud?. Vaadatud 09.01.2015.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 Luteri koguduste personaalraamatute nimeregister. Vaadatud 09.01.2015.
- ↑ Raduraksti - Project. Vaadatud 09.01.2015.