Peitel
Peitel (Lõuna-Eestis ka purask, puumeisel) on sirge või õõnsa teraga tööriist, mida kasutatakse puidu sisse aukude ja soonte tegemiseks.[1]
Baltimaades on peitel tuntud I aastatuhande algupoolest.[2]
Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]
Vanemad peitlid olid faasimata, kahelt poolt õhukeseks taotud teraga. Peitleid kasutati põhiliselt tappseotiste väljaraiumiseks[2]. Majaehitusel kasutatud puusepapeitel oli putkega, mis takistas pea lõhkumist tagumisel, sellise peitli nimi oligi purask. Kirstude tegemisel lükkasid kirstumeistrid kaunistussooni puusse õõnespeitliga. Treipeitlit kasutasid külatreialid. Uurdepeitlitega puhastati lauanõude põhjauurdeid. Peitlite hulka arvati ka suur õõnsa tera ja putkesse käiva varrega tarutuur, millega õõnestati pakktarusid. Neid kasutati ka ummikute õõnestamisel.[1]
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Peitli eelkäija on terava servaga lame luutükk, mida kiviajal kasutati tänapäeva kasutusega sarnastel eesmärkidel. Egiptlased kasutasid vasest ja pronksist peitleid puu ja (pehme)kivi töötlemiseks. Esimene teadaolev peitel pärineb aastast 8000[3] eKr.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Eesti etnograafia sõnaraamat. 1996. Koostanud Arvi Ränk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Lk 140
- ↑ 2,0 2,1 Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 206
- ↑ Foto ja selgitus: "Chisel". Encyclopaedia Britannica. 15. november 2011. Vaadatud 03.03.2020.