Peeter Ramul
Peeter Ramul (7. september 1881 Lelle vald, Pärnumaa – 27. aprill 1931 Tallinn) oli eesti muusikateadlane, pianist ja pedagoog.[1]
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Peeter Ramul oli talupidaja poeg.[1]
Lõpetas 1901 Tartus gümnaasiumi ja klaveri erialal Rudolf Grivingi muusikakooli, 1906 Moskva Ülikooli õigusteaduskonna ja 1911 klaveri erialal Moskva konservatooriumi (Aleksandr Goedicke klassis). Oli 1911–1913 Moskvas Nikolai Instituudi klaveriõpetaja ning 1913–1920 Tambovis Naiste Instituudi muusikainspektor ja ühtlasi riikliku muusikakooli klaveriõpetaja. 1920–1931 Tallinna Konservatooriumi klaveri ja muusikaajaloo õppejõud (aastast 1925 professor).[1]
Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]
Uurimisvaldkonnad: muusikaajalugu, -pedagoogika ja -esteetika, pianism ja rahvamuusika. Kuulus mitmesse rahvusvahelisse muusikaseltsi (Neue Bachgesellschaft, Deutsche Musikgesellschaft). Kirjutanud teoseid klaverile (2 sonaati, variatsioone), esinenud soolopianistina.[1]
Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]
- Die psycho-physischen Grundlagen der modernen Klaviertechnik. Leipzig, 1923 (vene (1923) ja inglise (1931) keeles)
- Üldise muusika-ajaloo põhialused. Tallinn, 1930.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- EE 8, 23
- EE 14, 404
- Eesti muusika biograafiline leksikon. Tallinn, 1990, 297
- Zile, Ülle. Peeter Ramul 100. // SV (1981), 11. IX.
- Eesti teaduse biograafiline leksikon. 3. köide: N–Sap TTEÜ, avaldatud elektrooniliselt 2013
Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.