Peet Lepik

Peet Lepik (sündinud 23. veebruaril 1935 Tallinnas) on eesti semiootik ja kultuuriteoreetik.

Elukäik

Peet Lepik sündis Eesti Põllutööministeeriumi ametnike perekonnas.

Lõpetas 1953 Tallinna 10. Keskkooli ning asus samal aastal õppima režissuuri Moskvas VGIK-is. 1957 osales ta kollektiivses arupärimises, mis vaidlustas 1956. aasta Ungari sündmusi kritiseerinud üliõpilaste eksmatrikuleerimise. Seetõttu heideti ta instituudist välja.

1957. aasta sügisest jätkas ta õpinguid Tartu Ülikoolis eesti keele ja kirjanduse erialal ning lõpetas stuudiumi folkloorile spetsialiseerununa 1962.

Nelja-aastane õpetajastaaž (Tallinna 19. Keskkoolis ja 46. Keskkoolis) vaheldus lühikese televisiooni- ja ametnikutööga (Eesti NSV Kõrgema ja Keskerihariduse Komitees).

Sügisel 1966 kandideeris edukalt Moskva Riikliku Ülikooli filosoofiateaduskonna esteetika kateedri aspirantuuri kultuurisotsioloogia erialal. Kandidaaditöö pidi kujunema osaks kogu Eesti elanikkonda hõlmavast kollektiivsest uurimusest "Teie ja kultuur", mille alusel kavatseti välja selgitada eestlase kunstimaitse ja -eelistused. Väitekiri jäi aga kaitsmata kahel põhjusel. Esiteks oli ankeet, mille alusel elanikkonda küsitleti, koostatud täiesti ebaprofessionaalselt. (Peet Lepik tegi ise hiljem vastava analüüsi ja tuvastas paljude ankeediküsimuste mitme-, koguni seitsmetähenduslikkuse…) Teiseks sattus ta Moskvas põhjalikult lugema Tartu-Moskva semiootikakoolkonna töid, mis ta tähelepanu pöördumatult sidusid.

Tallinnas ei olnud tal võimalik oma semiootikahuvile leida rakendust ja nii võttis ta 1970 vastu nooremteaduri (hiljem vanemteaduri) koha Haridusministeeriumi Pedagoogika Teadusliku Uurimise Instituudis (PTUI-s), kus ta kakskümmend aastat (internatsionalistliku) kasvatuse uurimist simuleerides või oma huvisid Haridusministeeriumi pealesunnitud teemanimetuste varju peites luges süstemaatiliselt Tartu Ülikooli semiootikapublikatsioone ja süvenes (kaheksa aasta jooksul) põhjalikult tadžiki-pärsia klassikalise kultuuri problemaatikasse. See töö päädis ulatuslike vahetekstidega varustatud 480-leheküljelise pärsia kultuuriantropoloogia koostamisega, mis tekstide originaalkeeltest tõlkimise mahukuse tõttu on siiani avaldamata.

Lisaks sellele koostas ta õppematerjali tadžiki-pärsia islamikultuuri sünnist ning suhetest euroopa kultuuriga (8 autoripoognat). Hiljem valis ta õppematerjali illustreerimiseks välja ka sarja tekste (3 autoripoognat), mille originaalkeeltest tõlkisid Haljand Udam, Ly Seppel ja Andres Ehin ning Udami reaaluste järgi Paul-Eerik Rummo. Kõik need materjalid on trükis avaldamata.

Avaldamata on ka kultuurisemiootikasse sissejuhatav õppematerjal gümnaasiumidele (Kuidas mõista kultuuri?; 8 autoripoognat), millega ta 1992 võitis Haridusministeeriumi kultuurialase õppekirjanduse konkursi. 20-aastasest PTUI-s töötamise perioodist riiulile jäänud teistest käsikirjadest on mahukamad M. S. Kagani esteetikakontseptsiooni kriitika kantiaanlikelt positsioonidelt (2,7 autoripoognat; autori kommentaar: tollal ei saanud avaldada, nüüd pole seda enam kellelegi vaja); tänaseks on tarbetuks saanud ka marksistliku ateismi kriitika (2 autoripoognat), mille kirjastus omal ajal tagasi andis. Kokkuvõtteks peab siiski möönma, et PTUI perioodil läbi töötatud kultuuriajalooline ja -teoreetiline kirjandus on jätkuvalt olnud aluseks tema kõikidele teaduslikele pürgimustele tänini välja.

Teadusliku töö kõrvalt on Lepik tegelnud ka tõlkimisega vene keelest (Olga Perovskaja, Maksim Gorki, Leonid Sobolev, Nikolai Nikolski jt) ja inglise keelest (Harold Pinter) eesti keelde ning ka eesti keelest vene keelde.

Töötas 1990–1992 Toompeal Riigikantselei hariduskonsultandina ning töötab 1992. aastast Tallinna Pedagoogikaülikoolis.

Pärast lühiajalist (1992–1993) vanemteaduri ametit Kasvatusteaduste Instituudi arengu-uuringute laboratooriumis kaitses TPÜ kultuuriteaduskonna nõukogu ees magistritööd Tadžiki-pärsia islamikultuuri kujunemise eeldused: Õppematerjal kultuuriloo kursuseks. Astus aastateks 1993–1996 ja 1997–1999 kultuuriteaduskonna doktorantuuri. Määrati 1996 kultuuriteooria õppetooli juhatajaks. Tema doktoritöö on keskendunud kultuuriuniversaalide uurimisele, täpsemini: kultuuri kui intellekti semiootiliste skeemide analüüsile.

Loeb Tallinna Pedagoogikaülikooli kultuuri- ja keeleteaduskondade üliõpilastele loenguid semiootika alustest, kultuurisemiootikast, kultuuriuniversaalidest, pärsia islamikultuuri tekkest ja islamikultuuri tähendusest Euroopale.

Peet Lepiku juhendamisel on oma magistritöö hindele cum laude kaitsnud Hasso Krull (Jacques Lacani psühhoanalüütilise teooria võtmemõisteid: Tõlke probleemid ja "rakendus", 1988) ja Erik Juzykain (Marilaste infokeskkonna mõningaid aspekte, 2000) ning hindele optime approbatur Eike Värk (Eesti kutselise nukuteatri ajaloost, 1999).

Aastatel 1992–1994 oli Peet Lepik Eesti Akadeemilise Pedagoogika Seltsi esimehe asetäitja ja Seltsi Tallinna osakonna esimees. 1995. aastast on ta Euroopa Kultuurifondi Eesti Rahvuskomitee liige ja 1999. aastast Estonia Seltsi juhatuse liige. Samuti on ta Eesti Semiootikaseltsi asutajaliige.

Tema doktoritöö keskendub antikultuuri fenomenile nõukogude kultuuris. Sellel teemal on ilmunud mitmeid artikleid võõrkeelsetes semiootikaajakirjades, aga ka Akadeemias (nr 4, 2000). 2001 ilmus Peet Lepiku koostatud Uurimusi müüdist ja maagiast, milles leidub ka ta enda ettekanne "Müüdi ja maagia semiootiline spetsiifika".

Peet Lepik kaitses 17. detsembril 2007 Tartu Ülikoolis doktoritöö "Universaalidest Juri Lotmani semiootika kontekstis" (juhendaja Peeter Torop, oponent Vilmos Voigt). Töö on ilmunud raamatuna sarjas "Tartu Semiotics Library".

Teoseid

• Lepik, Peet 2019. Universaalid ja islam. (Eesti mõttelugu 146.) Tartu: Ilmamaa.

Tõlked

• Olga Perovskaja. Lapsed ja loomad, Tallinn 1958
• Leonid Sobolev. Kapitaalremont, Tallinn 1973
• Nikolai Nikolski. Maailmahukk ja sotsiaalne murrang varakristluse vaadetes, Tallinn 1993

Tunnustus

• 2019 Semiootiline Jälg

Kirjandus

• Kull, Kalevi; Velmezova, Ekaterina 2018. Semiootikast ja semiootika ajaloost Peet Lepikuga. Acta Semiotica Estica 15: 176–193.
• Üllar Peterson. Suurtest kuulutajatest ainus, kes paistab silma erakordse julmusega. Sirp, 17. aprill 2020, arvustus kogumikule "Universaalid ja islam"