Pealtvaataja efekt

Allikas: Vikipeedia

Pealtvaataja efekt ehk kõrvaltvaataja efekt on nähtus, kus juhul kui kriitilises situatsioonis leidub passiivseid pealtvaatajaid, väheneb tõenäosus, et üksikisik pakuks oma abi.

Nähtusele leidub reaalsest elust palju näiteid. Üks neist on 1964. aastal New Yorgis aset leidnud juhtum, kus Kitty Genovese tapeti mitmete tema naabrite silme all. Üks tänapäevasemaid näiteid pärineb aastast 2009, kui Saksamaal tapsid kaks 18-aastast noorukit rongijaamas Dominik Brunneri, kes oli läinud appi nende poolt rünnatud lastele. Juhtumil oli mitmeid pealtnägijaid, kuid keegi ei sekkunud. Nii praktilises kui ka teoreetilises mõttes on pealtvaataja efekt mänginud meie abistava käitumise mõistmise juures olulist roli. (Fischer jt, 2011)

Klassikaline pealtvaataja-efekti uurimisparadigma[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüüpiline pealtvaataja-efekti uurimus näeb välja järgmine: osalejad töötavad väidetavalt olulise ülesande kallal (näiteks küsimustiku täitmine, uurimuse läbiviija ootamine) kas üksinda või koos veel mõne osalejaga (passiivsed pealtvaatajad). Äkitselt on nad lavastatud hädaolukorra tunnistajateks (näiteks, eksperimenteerija saab vigastada, kedagi rünnatakse, midagi varastatakse). Osalejate reaktsioon registreeritakse, tavaliselt vastavalt nende sekkumise tõenäosusele ning ajale mis neil sekkumiseks kulus. Seejärel võrreldakse mitme pealtvaatajaga olukorra tulemusi ühe pealtvaatajaga olukorra tulemustega. Sellisel moel on leitud pealtvaataja-efekti mitmetes valdkondades. (Fischer jt, 2011)

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Fischer, P., Krueger, J., Greitemeyer, T., Vogrincic, C., Kastenmüller, A., Frey, D., Heene, M., Wicher, M., Kainbacher, M. (2011), „The Bystander-Effect: A Meta-Analytic Review on Bystander Intervention in Dangerous and Non-Dangerous Emergencie“, Psychological Bulletin 2011, Vol. 137, No, 4, 517-537