Pauline Bonaparte

Pauline Bonaparte (20. oktoober 1780 Ajaccio – 9. juuni 1825 Firenze), neiupõlvenimega Maria Paola Buonaparte (hiljem Marie-Pauline Bonaparte; abielus Leclerc ja Borghese), Guastalla hertsoginna, oli Napoleon I õde.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Pauline oli perekonna 6. laps. Isa suri 1785. Pauline ei saanud formaalset haridust ja pärast isa surma elas perekond vaesuses. Alles Napoleoni tõus Prantsusmaa juhtkonda aitas perekonna vaesusest välja.

Pauline abiellus 14. juunil 1797 Charles Leclerciga. Sellest abielust sündis 20. aprillil 1798 poeg. Leclerc oli kindral, kelle Napoleon saatis maha suruma Haitil toimunud ülestõusu Prantsusmaa võimu vastu. Ülestõusu oli põhjustanud Napoleoni otsus taastada Haitil orjus. Selleks nimetas Napoleon Leclerci Haiti kindralkuberneriks. Prantsuse laevastik sõitis ülestõusu maha suruma ja Pauline sõitis koos pojaga kaasa. Leclerci laevastikus oli 74 laeva ja kindralkuberneri perekond hõivas kogu lipulaeva "l'Océan". Laevastik asus Brestist teele 14. detsembril 1801 ja jõudis Haitile 54 päeva pärast. Leclerci sõjakäik ebaõnnestus mitte sõjaliste lüüasaamiste tõttu, sest relvastuselt olid Prantsuse väed ülestõusnutest tugevalt üle, vaid kollapalaviku tõttu, millesse suri Prantsuse sõdureid tuhandete kaupa. 1. novembril 1802 suri kollatõppe ka Charles Leclerc ja järelejäänud väed sõitsid tagasi koos Pauline'i ja tema pojaga, kes olid samuti raskelt haiged. Nad jõudsid Prantsusmaale 1. jaanuaril 1803.

28. augustil 1803 abiellus Pauline Camillo Borghesega, kelle Napoleon nimetas Guastalla vürstiks ja hertsogiks. Napoleon lootis, et see abielu vähendab itaallaste vaenulikkust Prantsusmaa vastu. Varsti müüsid Borghesed hertsogitiitli 6 miljoni frangi eest Parmale, säilitades üksnes vürstitiitli. Nad elasid Roomas.

Pauline Bonaparte tekitas skandaali sellega, et poseeris Antonio Canovale marmorskulptuuri jaoks poolaktina.

Mõneks ajaks langes Pauline Napoleoni juures ebasoosingusse, sest ei saanud läbi tema abikaasa, Austria keisri Franz II tütre Marie Luisega, aga kui Napoleoni õnn pöördus, näitas Pauline end talle truumana kõigist teistest õdedest-vendadest. Pärast Napoleoni kukutamist müüs Pauline kõik oma väärtpaberid, kolis Elbale ja kasutas oma raha Napoleoni olukorra parandamiseks. Ta oli Napoleoni õdedest-vendadest ainus, kes teda Elbal külastas.

Pärast Waterloo lahingut kolis Pauline Rooma paavsti Pius VII kaitse alla, kes oli ükskord tema venna vang olnud. Seda tegid ka tema ema Letizia ja teisedki pereliikmed. Kuid Camillo Borghese kolis Firenzesse, püüdis end igati Bonaparte'idest eraldada ja elas järgmised 10 aastat oma armukesega. Ometi ei kaotanud Pauline lootust teda tagasi saada ja veel mõned kuud enne oma surma palus ta paavstil Borgheset mõjutada enda juurde tagasi tulema.

Pauline Bonaparte suri 1825 44-aastaselt tuberkuloosi. Tema esimesest abielust sündis poeg Dermide Leclerc (1798–1806). Teisest abielust lapsi ei sündinud ja seetõttu kadus Guastalla hertsogi tiitel pärast hertsogi surma 1832.

Pauline Bonaparte on maetud Santa Maria Maggiore basiilikasse.