Paul Lilleleht

Allikas: Vikipeedia
Paul Lilleleht
Sündinud 5. veebruar 1893
Jäärja vald, Liivimaa kubermang
Surnud 11. august 1955
Bratsk, Irkutski oblast, NSV Liit
Teenistus Venemaa Keiserlik armee
Eesti sõjavägi
Auaste kolonelleitnant
Juhtinud 6. Eesti Piirikaitserügement
Sõjad/lahingud Esimene maailmasõda
Eesti Vabadussõda
Suvesõda
Teine maailmasõda
Autasud Vabadusrist II/2

Paul-August Lilleleht VR II/3 (kuni aastani 1935 Paul-August Lilienblatt (5. veebruar 1893 Jäärja vald, Liivimaa kubermang11. august 1955 Bratsk, Irkutski oblast, NSV Liit) oli Eesti sõjaväelane (kolonelleitnant).

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Paul-August Lilleleht sündis Jäärja vallas Pärnumaal. Ta õppis Valga reaalkoolis ning sai reaalkooli juures algkooliõpetaja kutse.

Esimese maailmasõja ajal ta mobiliseeriti ning 15. veebruaril 1916 lõpetas ta Peterhofi lipnikekooli, teenis 175. ja 158. tagavarapolgus ja 35. Siberi kütipolgus nooremohvitseri ja rooduülemana. 1917. aastal ülendati ta leitnandiks.

Vabadussõjas teenis Paul Lilienblatt 2. Eesti Polgus, seejärel Pärnu kaitsepataljonis. 1919. aasta oktoobris ülendati ta alamkapteniks ja sõjas ülesnäidatud vapruse eest autasustati teda Vabadusristi II liigi 3. järguga.

1920. aastal vabastati ta tegevteenistusest ja arvati reservi, teenete eest Vabadussõjas anti talle tasuta talukoht. Seejärel oli ta Pärnu-Jaagupi kihelkonnakooli õpetaja.

1926. aastal kutsuti Paul Lilleleht tagasi tegevteenistusse ning ta teenis Kaitseliidu Pärnumaa Vändra malevkonna pealiku ja Pärnumaa maleva instruktorina, lõpetas 1931. aastal eksternina ohvitseride kursused.

1935. ülendati Paul Lilleleht majoriks.

1938. aastal lõpetas ta Kõrgema Sõjakooli ja töötas seejärel aastatel 1938–1940 Kaitseliidu Peastaabi laskeosakonna (õppeosakonna) pealikuna.

Teine maailmasõda[muuda | muuda lähteteksti]

Suvesõda[muuda | muuda lähteteksti]

Paul Lilleleht paistis 1941. aastal Suvesõja alguses silma, juhtides Kilingi-Nõmmes vastupanu Pärnust saadetud SARKi hävituspataljoni karistusaktsioonile. 4. juulil toimus Liivamäe lahing, Kilingi-Nõmmest 2 km Pärnu poole. Pärnu poolt lähenesid kaks autobussi ja kuus veoautot hävituspataljoni meestega. Vastane jättis lahinguväljale 68 surnut ja 16 haavatut. Kaitsjate poolel langesid Karl Kuningas ja Heinrich Teder. Haavata sai kaheksa meest, nende hulgas ka Paul Lilleleht. Vaenlane põgenes Pärnu suunas tagasi. Järgmisel päeval saadeti Pärnust umbes 10 masinaga punaarmee tankiüksus ja see vallutas Kilingi-Nõmme tagasi, mõned Liivamäe lahingus haavatasaanud mehed saadi kätte ja nad mõrvati, haavatud Paul Lillelehel õnnestus siiski haiglast põgeneda. Aga see pööre oli siiski ajutine, sõja edenedes võtsid relvastatud eesti mehed ümberkaudsetes piirkondades siiski kontrolli jälle enda kätte. Selleks ajaks, kui Läti poolt jõudsid Eestisse juba saksa väed, võis Paul Lilleleht teatada sakslastele, et Kilingi-Nõmme ja lähemad vallad on enam-vähem "kommunistenfrei" – võim on üle võetud.

Paul Lilleleht oli 1941. aasta suvel metsavendade, kaitseliitlaste ja eesti armee järelejäänud sõjameeste mitteformaalne liider selles Lõuna-Eesti piirkonnas.

1941. aasta sügisest oli Paul Lilleleht Omakaitse Pärnumaa maleva ülem.

1943. aasta 17. juunil anti major Lillelehele Saksa Sõjateenete Risti (saksa keeles Kriegsverdienstkreuz) 2. klass langevarjurite salga ümberpiiramise ja hävitamise eest.

1944. aastal määrati Paul Lilleleht veebruaris 1944 formeeritud 3. Eesti Piirikaitserügemendi ülema abiks.

6. Piirikaitserügemendi ülem[muuda | muuda lähteteksti]

6. Eesti Piirikaitserügement formeeriti Pärnus ja Kilingi-Nõmmes, selle ülemaks määrati Paul Lilleleht. Rügement saadeti algul Peipsi äärde rannakaitsele Võõpsu rajooni. Juuli algul viidi rügement Pihkva rindele. Paar nädalat hiljem viidi 6. Piirikaitserügement Narva rindele, Permisküla alla. Permisküla saar asub Narva jõe keskel, paarkümmend kilomeetrit Peipsi järvest põhja suunas.

Schweres Wurfgerät 40/41

Rügemendi II pataljon asus kaitsele Narva jões asunud Permisküla saarele. 11. augustil vallutasid Punaarmee üksused saare ja saarelt pääses ainult kolm meest. Sakslased kasutasid seal lõigus ka rakettrelva "Schweres Wurfgerät 40/41" (pildil), millega hävitati saare hõivanud Nõukogude sõdurid. Eesti sõdurite mälestuste järgi oli nii, et peale rakettidega laskmist oli saarel näha ainult põlenud tüve-tüükaid püsti, see oli kõik mis metsast järgi oli jäänud. Selle relva lõhkepead olid suuremad kui vene Katjušal, nii et arvatavasti hävitas see mitte ainult metsa, vaid ka vaenlase elavjõu.

Septembris ülendati kolonelleitnandiks. Narva rindelt taandudes andis Lilleleht oma rügemendile käsu valguda Alutaguse metsadesse ja alustada väiksemate gruppidena liikumist lääne suunas.

Peidus ja vangis[muuda | muuda lähteteksti]

Paul Lilleleht jõudis mööda metsi liikudes oktoobriks Pärnumaal Saarde valda ja leidis varju oma onupoja Johannes Lillelehele kuuluvas Männa talus. Sealt asus ta peagi ümber otse üle piiri Lätis asuvasse Väike-Olli tallu, mis kuulus tema tädipojale Villem Saarele. Talu asus suurematest teedest eemal. Tema varjumispaikadeks olid suvel küünid ja lakapealsed, talvel ööbis ta laudas või tallis lehma- või hobusesõimes, mõnikord ka toas. Suvel abistas ta pererahvast talutöödel. Konspiratsiooni eesmärgil kandis ta pikki juukseid ja naisteriideid.

Paul Lilleleht vahistati 28. veebruaril 1950 Lätis Tiirika talus. 25. novembril 1950 mõistis erinõupidamine Tallinnas ta 25 aastaks vangilaagrisse koos kodanikuõiguste kaotamisega viieks aastaks. Viibis vangilaagris Irkutski oblastis. Alatoitlusest ja raskest tööst tingituna haigestus ta düstroofiasse ja skorbuuti. 3. märtsil 1955 vabastas Irkutski oblastikohus ta karistuse kandmisest täieliku invaliidistumise tõttu. Ta saadeti Bratski laagrisse edasisaatmiseks asumisele Krasnojarski krais. Krasnojarski raudteejaamas keeldus Lilleleht koos teiste laagrist vabanenute ja asumisele määratutega rongile asumast. Ta toodi tagasi Bratski laagrisse ja paigutati vangilaagri haiglasse. Peagi viidi ta üle Bratski linnahaiglasse, kus suri 11. augustil 1955. Lilleleht on maetud Bratski linna kalmistule[1].

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Aino Lepp "Vabaduse hinnaks on elu" (Tallinn: Hotpress Kirjastus, 2008), lk. 17-22

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]