Paul Lilleleht

Allikas: Vikipeedia
Paul Lilleleht
Paul Lilleleht.JPG
Nimi Paul Lilleleht
Sündinud 5. veebruar 1893
Jäärja vald, Liivimaa kubermang
Surnud 11. august 1955
Bratsk NSV Liit
Teenistused Venemaa Keiserlik armee
Eesti sõjavägi
Auaste kolonelleitnant
Juhitud üksused 6. Eesti Piirikaitserügement
Sõjad/lahingud Esimene maailmasõda
Eesti Vabadussõda
Suvesõda
Teine maailmasõda
Autasud Vabadusrist II/2

Paul-August Lilleleht VR II/3 (kuni aastani 1935 Paul-August Lilienblatt (5. veebruar 1893 Jäärja vald, Liivimaa kubermang11. august 1955 Bratsk, NSV Liit) oli Eesti sõjaväelane (major), Teise maailmasõja ajal kolonelleitnant.


Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paul-August Lilleleht sündis Jäärja vallas Pärnumaal. Ta õppis Valga reaalkoolis ning sai reaalkooli juures algkooliõpetaja kutse.

Esimese maailmasõja ajal ta mobiliseeriti ning 15. veebruaril 1916 lõpetas ta Peterhofi lipnikekooli, teenis 175. ja 158. tagavarapolgus ja 35. Siberi kütipolgus nooremohvitseri ja rooduülemana. 1917. aasta ülendati ta leitnandiks.

Vabadussõjas teenis Paul Lilienblatt 2. Eesti Polgus, seejärel Pärnu kaitsepataljonis. 1919. aasta oktoobris ülendati ta alamkapteniks ja sõjas üles näidatud vapruse eest autasustati teda Vabadusristi II liigi 3. järguga.

1920. aastal vabastati ta tegevteenistusest ja arvati reservi, teenete eest Vabadussõjas kingiti talle tasuta talukoht. Seejärel oli ta Pärnu-Jaagupi kihelkonnakooli õpetaja.

1926. aastal kutsuti ta tagasi tegevteenistusse ning Paul Lilleleht teenis Kaitseliidu Pärnumaa Vändra malevkonna pealiku ja Pärnumaa maleva instruktorina, lõpetas 1931. aastal eksternina ohvitseride kursused.

1935. ülendati Paul Lilleleht majoriks.

1938. aastal lõpetas ta Kõrgema Sõjakooli ja töötas seejärel aastatel 1938-1940 Kaitseliidu Peastaabi laskeosakonna (õppeosakonna) pealikuna.

Teine maailmasõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suvesõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paul Lilleleht paistis 1941. aastal Suvesõja alguses silma, juhtides Kilingi-Nõmmes vastupanu Pärnust saadetud SARKi hävituspataljoni karistusaktsioonile. 4. juulil toimus Liivamäe lahing, Kilingi-Nõmmest 2 km Pärnu poole. Pärnu poolt lähenesid kaks autobussi ja kuus veoautot hävituspataljoni meestega. Vastane jättis lahinguväljale 68 surnut ja 16 haavatut. Kaitsjate poolel langesid Karl Kuningas ja Heinrich Teder. Haavata sai kaheksa meest, nende hulgas ka Paul Lilleleht. Vaenlane põgenes Pärnu suunas tagasi. Järgmisel päeval saadeti Pärnust umbes 10 masinaga punaarmee tankiüksus ja see vallutas Kilingi-Nõmme tagasi, mõned Liivamäe lahingus haavatasaanud mehed saadi kätte ja nad mõrvati, haavatud Paul Lillelehel õnnestus siiski haiglast põgeneda. Aga see pööre oli siiski ajutine, sõja edenedes võtsid relvastatud eesti mehed ümberkaudsetes piirkondades siiski kontrolli jälle enda kätte. Selleks ajaks, kui Läti poolt jõudsid Eestisse juba saksa väed, võis Paul Lilleleht teatada sakslastele, et Kilingi-Nõmme ja lähemad vallad on enam-vähem "kommunistenfrei" - võim on üle võetud.

Paul Lilleleht oli 1941. aasta suvel metsavendade, kaitseliitlaste ja eesti armee järelejäänud sõjameeste mitteformaalne liider selles Lõuna-Eesti piirkonnas.

1941. aasta sügisest oli Paul Lilleleht Omakaitse Pärnumaa maleva ülem.

1943. aasta 17. juunil annetati major Lillelehele Saksa sõjateeneteristi (Kriegsverdienstkreuz) 2. klass langevarjurite salga ümberpiiramise ja hävitamise eest.

1944. aastal määrati Paul Lilleleht veebruaris 1944. aastal formeeritud 3. Eesti Piirikaitserügemendi ülema abiks.

6. Piirikaitserügemendi ülem[muuda | redigeeri lähteteksti]

6. Eesti Piirikaitserügement formeeriti Pärnus ja Kilingi-Nõmmel. Rügement saadeti algul Peipsi äärde rannakaitsele Võõpsu rajooni. Juuli alul viidi rügement Pihkva rindele. Paar nädalat hiljem viidi 6. Piirikaitserügement Narva rindele, Permisküla alla. Permisküla saar asub Narva jõe keskel, umbes paarkümmend kilomeetrit Peipsi järvest põhja suunas.

Rügemendi II pataljon asus kaitsele Narva jões asunud Permisküla saarele. 11. augustil vallutasid Punaarmee üksused saare ja saarelt pääses ainult kolm meest.

Eesti-poolselt Narva jõe kaldalt tehti ka vasturünnakuid ja sakslased kasutasid rakettrelvi - Schweres Wurfgerät 40/41, [1] millega öösel tulistati saarel olevaid Punaarmee üksusi. Need raketid olid venelaste "katjušade" rakettidest suuremad, oli selliseid, mis olid kinnitatud soomusmasina külge, selliseid, mis olid kaherattalisel platvormil, ("Nebelwerfer 41" - mida sai auto järel transportida nagu kahurit), aga ka selliseid mis olid eraldi ühikud, 4 raketti komplektis; need toodi kohale ja seati laskepositsioonidele eestipoolsetest kaeviku-liinidest tahapoole.

Nad olid 4-kaupa puuraamide sees,(oli olemas ka metallist laske-raamidega variant) milles neid ka transporditi; need raamid asetati laskepositsioonile umbes 45 kraadise laskenurgaga, esiotsa all asuvate tugede abil. Kasutati elektrilisi sütikuid. Raketid saadeti öösel Permisküla saare pihta. Need relvad tegid saarel olevas metsas tublit hävitust, hommikul oli metsa asemel näha suitsevaid poolikuid puutüvesid ja tüükaid. Palju seal vastaspoole sõdureid hukka sai, on omaette küsimus. Eks mõned võib-olla jäid ellu ka. Rügemendi vastutusalal juhtus ka olukord, et ühes kohas olid venelased suutnud siiski ka üle Narva jõe tulla ja nende tagasilöömiseks oli päris vihane lahing.

Peale Punaarmee vägede läbimurret lõunas Tartu suunal, anti saksa vägedele Narva rindel taandumiskäsk, nii oli ka 6. Piirikaitserügement sunnitud taanduma idarindelt ja taganema Avinurme kaudu Kesk-Eesti suunas.

Paul Lilleleht vahistati 28. veebruaril 1950. aastal ja suri 11. augustil 1955. aastal Bratski vangilaagris.

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]