Paul Grice

Allikas: Vikipeedia

Herbert Paul Grice [graiss] (ta kasutas põhiliselt autorinime Paul Grice, mõne korra ka nimekuju H. P. Grice; 13. märts 1913 Birmingham28. august 1988 Berkeley, California) oli Briti filosoof, kes töötas pikka aega USA-s.

Ta on tuntud eelkõige uudsete ideede poolest keelefilosoofias (tähenduse loomus, Grice'i maksiimid, implikatuurid). Peale selle on ta andnud panuse metafüüsikasse, eetikasse ning Aristotelese ja Kanti uurimisse.

Suuresti tänu Grice'ile on 1970ndate ja 1980ndate jooksul tähenduse loomuse küsimuses tähelepanu nihkunud keeleliselt representatsioonilt mentaalsele representatsioonile. Grice'i ideed on mõjutanud ka keeleteadust, tehisintellekti ja üldse tunnetusteadust.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paul Grice'i vanemad olid Herbert ja Mabel Grice (sündinud Felton). Isal oli ettevõte, mis tegeles väikeste metalldetailide tootmisega. Pärast Esimest maailmasõda äri enam hästi ei läinud ning ta hakkas tšellomängijaks. Ema õpetas kodus peale oma kahe poja raha eest ka teisi õpilasi.

Grice õppis Bristolis Clifton College'is ning seejärel Oxfordi Ülikoolis Corpus Christi College'is, kus ta sai bakalaureusekraadi klassikalises filoloogias ja antiikajaloos (1933; first-class honours) ning humanitaarteadustes (1935; first-class honours). Teistel andmetel sai ta kraadi (first-class honours) 1936, olles õppinud nelja-aastases õppekavas "Greats", mis hõlmab nii klassikalist filoloogiat ja antiikajalugu kui ka humanitaarteadusi ja filosoofiat.

Ta õpetas aasta aega erakoolis (Rossalli Kool) Lancashire'is abiõpetajana (Assistant Master) klassikalisi keeli. Seejärel oli ta Oxfordis Merton College'is magistrant ning 1939–1967 Oxfordi Ülikooli õppejõud. Ta oli St John's College'is lektor, juhendaja, kolledži liige (1939. aastast) ning ülikoolilektor. Teise maailmasõja ajal teenis ta ligi viis aastat (alates 1939. aastast) mereväes). Algul oli ta tegevteenistuses Atlandi ookeani põhjaosas, alates 1942. aastast Admiraliteedi juures mereväeluures.

Pärast sõda mõjutasid teda Oxfordis John Langshaw Austini ideed ja temast sai tavakeelefilosoof. Hiljem loobus ta osaliselt tavakeelefilosoofia põhimõtetest.

Tuntud filosoofina pidas ta 1967 Harvardis William Jamesi loengud. 1967. aasta sügisel sai temast California Ülikooli (Berkeley) professor, (1975. aastal täisprofessor). Seal õpetas ta 1986. aastani, kuigi läks juba 1979 ametlikult pensionile.

Aastal 1979 pidas ta Suurbritannias John Locke'i loengud teemal "The Conception of Value" (Väärtuse kontseptsioon).

Ta oli külalisõppejõud Harvardi ülikoolis, Brandeisi ülikoolis, Stanfordi ülikoolis, Cornelli ülikoolis ja Seattle'is Washingtoni ülikoolis.

Elu lõpuni pidas ta kodus arutelusid, luges ülikoolis loenguid ning toimetas oma artiklite kogu "Studies in the Way of Words".

Suur osa Grice'i loomingust jäi tema eluajal avaldamata; ometi avaldas see loengute ja käsikirjade kaudu suurt mõju. Tema 1967. aastal Harvardis peetud William Jamesi loengud ringlesid käsikirjadena, kuni need avaldati tema postuumses artiklite kogumikus.

Analüütilisuse ja sünteetilisuse eristuse kaitsmine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vastuseks Willard Van Orman Quine'i artiklile "Empirismi kaks dogmat", milles ta ründab eristust analüütilisuse ja sünteetilisuse vahel, avaldasid Paul Grice ja tema õpilane Peter Strawson artikli "In Defence of a Dogma".

Nad möönsid, et analüütilisuse ja sünteetilisuse vahel ei pruugi olla selget piiri ning seda vahet ei ole alati mõtet teha, kuid leidsid, et see erinevus on kindlasti reaalselt olemas ning asjaolu, et seda ei saa mittetsirkulaarselt (kasutamata näiteks paratamatuse, loogilise tõe või sünonüümsuse mõistet) välja tuua, ei näita selle olematust.

Nad kasutasid järgmisi näitelauseid:

  1. Minu naabri kolmeaastane laps saab aru Russelli tüüpide teooriast.
  2. Minu naabri kolmeaastane laps on täiskasvanud.

Esimese lause (näide sünteetilisest lausest) tähendus on selge, ning on selge, kuidas saaks põhimõtteliselt veenda kedagi selle tõesuses. Teise lause puhul (näide analüütilisest lausest) kas jõutaks järeldusele, et tuttavaid sõnu on kasutatud mingite uute mõistete väljendamiseks, või tunnistataks lause tähendusetuks.

Tähendus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Grice'i järgi on lausetähendus ja sõnatähendus analüüsitavad lausujatähenduse kaudu. Viimane omakorda on analüüsitav lausuja kavatsuste kaudu. Selle idee toob ta esimest korda välja artiklis "Tähendus" (1957).

Grice eristab loomulikku tähendust ja mitteloomulikku tähendust (see erinevus avaldub sõna "tähendama" kahes tähenduses).

Loomuliku tähendusega on tegemist näiteks lauses "Need tähnid tähendavad leetreid". Jutt on põhjuse ja tagajärje suhtest või korrelatsioonist, mis võimaldab ühel nähtusel olla tõendiks teise kohta. "x" tähendab "y" tähendab umbes, et x on y-i sümptom. Kui tähnidega lapsel ei peaks leetreid olema, siis tähnid leetreid ei tähenda.

Mitteloomulik tähendus on seotud keele ja suhtlemisega. Selle alla kuuluvad sõnatähendus (blue tähendab 'sinine') ja kõnelejatähendus (Grice'il lausujatähendus; "ma ütlesin, et mul kurk kuivab, ja see tähendas, et sa mulle vett tooks"). Selles mõttes tähendab "x" tähendab "y" umbes, et x väljendab y-i. Kui see nii on, siis (erinevalt loomulikust tähendusest) tavaliselt keegi peab x-iga (või x-i all) silmas y-i. Samas ei tähenda see, et y peaks tingimata tõsi olema või tõeks saama (kuigi ma ütlesin, et kurk kuivab, ei pruugi sa mulle tegelikult vett tuua).

Grice analüüsib mitteloomulikku tähendust algul lausujatähendusena. Lausudes propositsiooni p, tahab lausuja L kutsuda kuulajal esile uskumust, et p. Grice'i järgi peab lausuja L lausudes x silmas, et p siis ja ainult siis, kui ta lausub x kavatsusega, et 1) kuulaja usuks, et p, 2) et kuulaja saaks aru, et L kavatseb, et kuulaja usuks, et p, ja 3) et see arusaamine oleks osa põhjendist, mille pärast kuulaja usub, et p.

Lausungid ei pea olema sõnalised, vaid võivad olla ka žestid, sõnatud häälitsused või muud teod. Mõne propositsiooni uskumise asemel võib lausuja kavatsus sisaldada mingi teo tegemist kuulaja poolt.

Ülaltoodud kolmeosalise ehitusega kavatsusi nimetab Grice T-kavatsusteks (M-intention).

Lausetähendus on taandatav lausujatähendusele järgmiselt. Lause tähendab, et p, siis ja ainult siis, kui seda lauset standardsetel juhtudel kasutatakse pidades silmas, et p. Seega tuleneb konventsioonil põhinev keeleline tähendus teatud vaimuseisunditest.

Artiklis "Utterer's Meaning, Sentence Meaning, and Word Meaning" (1968) täpsustab Grice lausujatähenduse teooriat. Ta asendab kavatsetava tagajärje, et kuulaja usub midagi, kavatsetava tagajärjega, et kuulaja arvaks, et lausuja usub midagi, ja kavatsetava tagajärje, et kuulaja teeks midagi, kavatsetava tagajärjega, et kuulaja kavatseks midagi teha.

Tähendused erinevad modaalsuse poolest. Grice kasutab modaalsusemärke, sealhulgas väitemärki ├ ja käsumärki !, mis lisatakse modaalsuseta lauseradikaalile. Neid tähiseid kasutades võib eelöeldu formuleerida järgmiselt:

  • L peab, lausudes x, silmas, et ├(p), siis ja ainult siis, kui leidub selline K, et L lausub x T-kavatsusega, et K usuks, et L usub, et p.
  • L peab, lausudes x, silmas, et !(p), siis ja ainult siis, kui leidub selline K, et L lausub x T-kavatsusega, et 1) K usuks, et L kavatseb saavutada, et p saaks tõeseks, ja 2) K kavatseks teha nii, et p saaks tõeseks, ja selle kavatsuse põhjendiks oleks osalt L kavatsus.

Analoogised tingimused saab formuleerida teiste modaalsuste korral.

Ka keelelise tähenduse teooriat pidi Grice täpsustama. Kõigepealt võttis ta kasutusele "protseduuride repertuaari" mõiste. Ta lähtus ideest, et keelekasutajatel on lausete kasutamise standardsed protseduurid ning lause tähendab teatud lausujate rühmas p siis ja ainult siis, kui sellel rühmal on protseduur, mis seisneb selle lause kasutamises T-kavatsusega, et p. See aga ei seleta, kuidas on võimalik mõista lõpmata palju erinevaid lauseid ja kuidas lause tähendus sõltub selle osade tähendusest. Sellepärast hakkas Grice rääkima sõnadega seotud "baasprotseduuridest" ja lausetega seotud "resultantprotseduuridest".

Grice'i keelelise tähenduse teooriat on edasi arendanud Jonathan Francis Bennett, Brian Loar ja Stephen Schiffer.

Koostööprintsiip, Grice'i maksiimid ja implikatuurid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kõnelejatähendus ei pruugi keelelise tähendusega kokku langeda. Näiteks lause "Kurk kuivab" tähendab keeleliselt ainult teatud asjade seisu; selle kõnelejatähendus aga võib olla, et kõnelejale juua toodaks.

Artiklis "Logic and Conversation" lähtub Grice sellise tähenduste lahknemise faktist. Ta seletab seda koostööprintsiibi ehk kooperatiivsusprintsiibiga: kuulaja eeldab, et kõneleja ütleb kõige kasulikuma asja, mis ta suudab, ning teeb seda kõige abivalmimal moel, rääkides nii tõele vastavat, informatiivset, asjakohast ja arusaadavat juttu kui võimalik. Koostööprintsiip kõlab nii: tee oma panus vestlusesse selliseks, nagu lausungi hetkel nõuab vestluse eesmärk või suund.

Eeldusel, et järgitakse koostööprintsiipi, on kuulajal võimalik aru saada, mida kõneleja tegelikult öelda tahab: kuulaja välistab võimaluse, et kõneleja pole abivalmis ja tõlgendab tema juttu vastavalt sellele: kui lausungi tavalise tähenduse korral ilmselt oleks tegu koostööprintsiibi rikkumisega, siis on kõneleja nähtavasti tahtnud midagi muud mõista anda.

Täpsemalt eristab Grice (Kanti kategooriate süsteemile vihjates) nelja tüüpi maksiime. Kvantiteedimaksiimide kohaselt peab panus vestlusse olema nii informatiivne kui võimalik, kuid mitte informatiivsem kui vajalik. Kvaliteedimaksiimid tulenevad supermaksiimist: "Püüa teha nii, et sinu panus oleks tõene". Suhtemaksiimid piirduvad ühega: "Ole asjakohane". Moodusemaksiimide supermaksiim on: "Ole arusaadav".

Seda seletab Grice implikatuuri (konventsionaalne implikatuur ja vestlusimplikatuur) mõiste abil. Üldistatud vestluse implikatuuriga on tegemist juhul, kui väljend "implikeerib" või "implikateerib" (implicates; tähtis on eristus loogilisest implikatsioonist, implitseerimisest) tavapäraselt midagi. Näiteks "ma murdsin jala" implikateerib, et ma murdsin oma jala ning "mul on kaks venda" implikateerib, et mul on ainult kaks venda. Kui kõneleja oleks jätnud ütlemata, et ta murdis kellegi teise jala või et tal on peale kahe venna veel vendi, poleks ta teinud küllalt minu abistamiseks.

Teistel juhtudel (partikulariseeritud vestlusimplikatuuri) korral implikateerib öeldu midagi ainult teatud kontekstis. Näiteks "Tal on ilus käekiri" üliõpilase kohta öelduna implikateerib, et tegu on halva üliõpilasega ainult juhul, kui see on ainus lause iseloomustuses.

Konventsionaalse implikatuuri korral ei tulene kõnelejatähenduse ja lausetähenduse erinevus erinevusest propositsioonides, näiteks "Ta on vaene, aga aus": see lause on tõene parajasti siis, kui on tõene "Ta on vaene ja aus", ometi juhib see lause tähelepanu vaesuse ja aususe vahelisele kontrastile.

Grice toob näitena kõneluse:

A: Mul on bensiin otsakorral.

B: Nurga taga peatänaval on bensiinijaam.

B lausest ei järeldu loogiliselt, et bensiinijaam on lahti. Ent mooduse- ja kvaliteedimaksiimist lähtudes järeldab A, et B-l on põhjust uskuda, et bensiinijaam on lahti, sest muidu poleks B repliik asjakohane ega tõesusele püüdlev. B repliik implikateerib, et bensiinijaam on lahti.

Vestlusimplikatuure (erinevalt loogilistest järeldustest ja semantilistest eeldustest) saab tühistada. Näiteks ülaltoodud näites oleks B võinud lisada "aga ma ei tea, kas see on lahti."

Kõnelejatähenduse ja keelelise tähenduse eristamine võimaldas Grice'il välja tulla tavakeelefilosoofiale omasest tähenduse ja tarvituse samastamisest, mis viis näiteks väiteni, et uskumisest järeldub mitteteadmine (Grice järgi uskumisest kõnelemine üksnes implikateerib mitteteadmist). Grice "modifitseeritud Occami printsiibi" järgi ei tohi tähendusi vajaduseta rohkendada. Selle asemel tuleb vahet teha tähenduse ja kasutuse, semantika ja pragmaatika vahel.

Eriti tuntud on Grice'i väide, et kindlas kõneviisis tingimuslausetes tähendab "kui ... siis" materiaalset implikatsiooni. Tähenduse näivat erinevust seletab ta implikatuuriga, mis selliste lausetega enamasti kaasas käib. Nimelt, kui kõneleja teab, et A on väär, siis ta ei tohiks öelda AB, sest lihtsam on A-d eitada; kui ta teab, et B on tõene, peaks ta eelistama öelda, et B; ja kui ta teab, et A on väär ja B on tõene, siis ta peaks eitama A-d ja väitma B-d, sest nii on lihtsam. Seega on tingimuslause sobiv ainult juhul, kui kõneleja ei tea A ega B tõeväärtust, kuid tal on alust arvata, et kui A on tõene, siis ka B on tõene.

Arutlemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Loengutes "Aspects of Reason" eitab Grice, et arutlemine tingimata seisneb üksteisest järelduvate (või arvatavalt järelduvate) propositsioonide ahela mõttelises või keelelises läbikäimises. Enamasti on arutlemine erütemaatiline, st ei sisalda kõiki arutluse samme. Arutlemisel on oluline kavatsus, et oleks olemas kehtiv arutlus, mis vastavale järeldusele viiks, ning sellel kavatsusel peab olema sobiv roll selle põhjustamisel, et arutleja oma järeldusele jõuab.

Kui oma arutlust täpsustatakse, siis üldjuhul konstrueeritakse varem puudunud sammud.

Grice'i meelest toimuvad lausumisel ja lausumisest arusaamisel sellised erütemaatilised arutlused. Artiklis "Meaning Revisited" ütleb ta, et isegi kavatsused, millest räägib tähenduse definitsioon, üldjuhul puuduvad ning nendele viidatakse üksnes siis, kui õigustatakse lausungitest tulenevaid uskumusi (konstrueeritakse arutlusi).

Rahvapsühholoogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Filosoofiline psühholoogia peab säilitama rahvapsühholoogia, sest ainult viimase põhjal on võimalik öelda, kuidas me peaksime mõtlema ja toimima. Rahvapsühholoogia hinnangud on iseennast õigustavad.

Ontoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Grice ei näe põhjust loobuda hästi "töötavatest" entiteetidest, kuigi neil pole selgeid identsuskriteeriume või nad on muidu "imelikud". Nende hulka kuuluvad propositsioonid, soovid ja uskumused, samuti näiteks hing või puhtvaimsed sündmused või omadused.

Eetika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ratsionaalsuse rakendamine eesmärkide vabaks valikuks ja vabaks püüdluseks nende eesmärkide poole on mittesuhteline (unrelativized) hüve. Mittesuhteline väärtus on see, millel oleks säärane väärtus "nõuetekohaselt volitatud" (duly accredited) kohtuniku silmis; viimast võib samastada hea inimesega, kes tegutseb vabaduse tingimustes. Tervemõistusliku psühholoogia (rahvapsühholoogia) kohaselt me rakendame ratsionaalsust eesmärkide vabaks valikuks ja vabaks püüdluseks nende eesmärkide poole. See arusaam õigustab iseennast: meil ei saa olla endast teistsugust koherentset arusaama. Tervemõistuslikule psühholoogiale toetuv nõuetekohaselt volitatud kohtunik peaks ratsionaalsuse rakendamist eesmärkide vabaks valikuks ja vabaks püüdluseks nende eesmärkide poole mittesuhteliseks väärtuseks. Sellepärast see seda ongi.

Taju[muuda | redigeeri lähteteksti]

Artiklis "The Causal Theory of Perception" (1961) analüüsib Grice taju mõistet. Ta leiab, et väide, et X tajub materiaalset eset M, tähendab, et X-il on meelteanne, mille põhjus (tajumisele vastaval moel) oli M.

Võiks vastu väita, et rääkida meelteandmetest (või paistmisest, tundumisest) või põhjusest on mõtet ainult juhul, kui neis kaheldakse, ning sellepärast ei saa tajust rääkimine tähendada meelteandmetest rääkimist. Grice'i järgi aga on kahtlus ainult implikateeritav ja selle saab tühistada.

Grice'i ideede kriitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tähendus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kõnelejatähendus on Grice'il seotud enesekohase kavatsusega, mitte üksteise kohta käivate kavatsuste jadaga. Ka Grice ise ei teinud nende võimaluste vahel selget vahet. Kriitikud on tema töödest välja lugenud kavatsuste jada, mis viib lõputu regressini, sest iga kavatsuse peab kuulaja ära tundma, selleks on aga tarvis järjekordset kavatsust. Dan Sperber ja Deirdre Wilson on Grice'i kritiseerides välja tulnud alternatiivse nn relevantsusteooriaga.

Keelelise tähenduse taandamist kõnelejatähendusele ei ole laialt aktsepteeritud, sest see eeldab, et keel ei ole oma olemuselt mõtlemise vahend, vaid üksnes mõtete edasiandmise vahend.

Teoseid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Raamatud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Artikleid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Grice abiellus sõja ajal Katheline Watsoniga. Neil sündisid 1940ndatel poeg Tim Grice ja tütar Karen McNicoll.

Ta elas koos abikaasaga vanas Hispaania stiilis majas Berkeley Hillsis.

Grice mängis väga hästi kriketit, klaverit ning malet.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Peter Strawson. Intention and convention in speech acts. – Philosophical Review, 73, 1964, lk 439–460.
  • P. Ziff. On H. P. Grice's Account of Meaning. – Analysis, 28, 1967, lk 1–8.
  • R. Grandy, R. Warner (toim). Philosophical Grounds of Rationality: Intentions, Categories, Ends, Oxford University Press 1986.
  • A. Avramides. Meaning and Mind: An Examination of a Gricean Account of Language, MIT Press: 1989.
  • J. Baker. The metaphysical construction of value. – Journal of Philosophy, 10, 1989, lk 505–513.
  • R. E. Grandy. On Grice on language. – Journal of Philosophy, 10, 1989, lk 514–525.
  • R. Stalnaker. On Grandy on Grice. – Journal of Philosophy, 10, 1989, lk 525–528.
  • R. Warner. Reply to Baker and Grandy. – Journal of Philosophy, 10, 1989, lk 528–529.
  • S. Neale. "Paul Grice and the philosophy of language". – Linguistics and Philosophy, 15, 1992, lk 509–559 (kokkuvõte Grice'i panusest keelefilosoofiasse).
  • Georg Meggle (toim). Handlung, Kommunikation, Bedeutung, Suhrkamp 1993 (Grice'i artiklite tõlkeid koos teiste filosoofide artiklitega).
  • Eckard Rolf. Sagen und Meinen. Paul Grices Theorie der Konversations-Implikaturen, Westdeutscher Verlag: 1994.
  • M. Davies. The Philosophy of Language. – N. Bunin, E. Tsui-James (toim). The Blackwells Companion to Philosophy, Blackwell: 1996.
  • Wayne Davis. Implicature: Intention, Convention, and Principle in the Failure of Gricean Theory, Cambridge University Press: 1998.
  • G. Cosenza (toim), Paul Grice's Heritage, Brepols: 2001.
  • S. Soames. Language use and the logic of conversation. – Philosophical Analysis in the Twentieth Century, kd 2: The Age of Meaning, Princeton University Press: 2003, lk 197–218.
  • J. D. Atlas. Logic, Meaning and Conversation: Semantical Underdeterminancy, Implicature, and their Interface, Oxford University Press: 2005.
  • Siobhan Chapman. Paul Grice: Philosopher and Linguist, Palgrave Macmillan: 2005.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]