Parima seletuse järeldamine

Allikas: Vikipeedia

Parima seletuse järeldamine ehk parima seletuse tuletamine ehk abduktsioon (inglise keeles inference to the best explanation või abduction) on hüpoteeside õigustamiseks[1] kasutatav mittededuktiivse järeldamise viis, mis põhineb sellel, et järeldust peetakse eelduste parimaks seletuseks.

Parima seletuse järeldamine ja induktsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Olenevalt sellest, kuidas induktsiooni mõistetakse, paigutatakse parima seletuse järeldamine tavaliselt induktsiooni alla või jäetakse sealt välja. Gilbert Harman (1965) mõistis aga asja nii, et induktsioon on parima seletuse järeldamise erijuht. Nende vahekorrast kirjutab Ruth Weintraub (2013).[1]

Kui järeldamisel kasutatakse statistilisi andmeid, ei pea see olema induktiivne, vaid võib olla ka parima seletuse järeldamine. Parima seletuse järeldamine on näiteks see, kui ma olen vaadelnud palju halle elevante ja mitte ühtegi mittehalli elevanti ja järeldan, et kõik elevandid hallid, sest see on parim seletus. Mõlemad järeldamisviisid on avardavad, st lähevad kaugemale sellest, mis eeldustes sisaldub, ning on seetõttu mitteparatamatud, kuid erinevalt induktsioonist apelleerib parima seletuse järeldamine seletusele.[1]

Parima seletuse järeldamisel on induktsiooniga ühine see, et ta rikub monotoonsust, st eelduste lisamine võib teha võimatuks selle järeldamise, mida enne järeldati. Parima seletuse järeldamise puhul on asi selles, et see, mis on teadaolevate faktide parim seletus, ei pruugi seda enam olla, kui me oleme saanud teada rohkem fakte.[1]

Parima seletuse järeldamine tavaelus ja teaduses[muuda | muuda lähteteksti]

Enamiku filosoofide arvates kasutatakse parima seletuse järeldamist sageli nii tavaelus kui ka teaduses. Vaidluse all on selle täpne vorm ja normatiivne staatus.[1]

Mõnikord on parima seletuse järeldamine tavaelus nii rutiinne ja automaatne, et seda ei pruugita tähele panna. Näiteks väidavad Gilbert Harman (1965), Jonathan Adler[2], Elizabeth Fricker[3] ja Peter Lipton[4], et usaldus teiste inimeste tunnistuse vastu põhineb parima seletuse järeldamisel. Adleri järgi on selle parim seletus, et keegi midagi väidab, tavaliselt see, et ta usub seda vastutustundlikel põhjenditel ning tema kavatsus on, et ka mina seda usuksin; sellepärast ma olen tavaliselt ka õigustatud tema väidet uskuma. Paistab igatahes, et kui kellegi tunnistust usaldatakse, siis tavaliselt ei teadvustata, et järeldatakse parim seletus. Parima seletuse järeldamise arvele pannakse ka selle kindlakstegemine, mida kõneleja mingi lausungiga silmas peab. Pragmaatikud on ka arvanud, et kuulajad apelleerivad Paul Grice'i vestlusmaksiimidele (Grice'i maksiimidele), et leida kõneleja lausungi parim seletus, iga kord, kui lausungi semantiline sisu ei ole vestluse eesmärkide seisukohast piisavalt informatiivne, on liiga informatiivne või teemast väljas või ebausutav või muul moel veider või kohatu[5]. Paistab, et ka neil juhtudel toimub vajalik parima seletuse järeldamine tavaliselt teadvustamatult.[1]

Mõnede teadusfilosoofide arvates on abduktsioon teaduse metodoloogia nurgakivi[6][7][8][9][10][11]. Timothy Williamson (2007) peab parima seletuse järeldamist teaduse parimaks metodoloogiaks, Ernan McMullin (1992) "järeldamiseks, mis teeb teaduse".[1]

Näiteks leidsid John Couch Adams ja Urbain Leverrier, et 19. sajandi alguses avastatud Uraani orbiidi kõrvalekallete parim seletus on see, et leidub veel üks planeet (nüüd Neptuun). Joseph John Thompson leidis, et katoodkiirte parim seletus on see, et see on negatiivse elektrilaenguga osakeste voog.[1]

Väidetavalt kasutavad ka arstid diagnoosi panemisel parima seletuse järeldamist (Josephson, Josephson 1994: 9–12; Dragulinescu 2016).[1]

Parima seletuse järeldamine filosoofias[muuda | muuda lähteteksti]

Parima seletuse järeldamisel on tähtis koht ka filosoofias. Shalkowski 2010 ja Bigelow 2010 räägivad selle rakendamisest metafüüsikas. Sellel võib olla oma osa konditsionaalide semantikas[12] Timothy Williamson (2017) kasutab seda loogikafilosoofias.[1]

Epistemoloogias ja teadusfilosoofias kasutatakse parima seletuse järeldamist alamääratuseargumentide tõrjumiseks. Nendes argumentides järeldatakse hüpoteeside empiiriliset samaväärsusest, et tõendite põhjal ei saa ühtki neist eelistada, mistõttu ühtegi neist pole õigustatud uskuda.[13]. Seda tüüpi argument on näiteks René Descartesi argument globaalse skeptitsismi kasuks: hüpotees, et reaalsus on enam-vähem niisugune, nagu me tavaliselt arvame, on empiiriliselt samaväärne skeptiliste hüpoteesidega (meid eksitab kuri deemon; me oleme ajud tõrres; me oleme ühendatud üliarvutiga)[14]. Sarnaseid argumente on esitatud antirealismi kasuks: meil ei ole kunagi õigustatud valida empiiriliselt samaväärsete teooriate vahel selle kohta, mis on reaalsuse vaadeldava osa aluseks[15]. Vastused osutavad tavaliselt sellele, et empiirilisest samaväärsusest rääkides jäetakse tähelepanuta seletuslikud kaalutlused, mille tõttu me oleme õigustatud empiiriliselt samaväärsete hüpoteeside seast ühe välja valima. Bertrand Russell (The Problems of Philosophy) ja teised ütlevad Descartesi skeptitsismi kohta, et kuigi skeptilised hüpoteesid teevad samad ennustused nagu hüpotees, et reaalsus on enam-vähem niisugune, nagu me arvame, ei seleta need seda, mida nad ennustavad, sama hästi, sealhulgas on nad palju vähem lihtsad kui tavamaailma hüpotees[16]. Teadusfilosoofid on sarnasel moel põhjendanud, et me oleme õigustatud uskuma erirelatiivsusteooriasse, mitte Lorentzi eetriteooriasse, enamasti sellepärast, et erirelatiivsusteooria on ontoloogiliselt kitsim ega postuleeri eetri olemasolu[17].[1]

Parima seletuse järeldamise mõiste[muuda | muuda lähteteksti]

Parima seletuse põhiideena mainitakse sageli seda, et seletuslikel kaalutlustel on kinnitusteoreetiline tähtsus, või et seletuslik edu on tõesuse (mitte tingimata eksimatu) tunnus.[1]

Õpikutes kohtab sageli niisugust parima seletuse definitsiooni: tõenditest ja nende seletusekandidaatidest järeldatakse, et see seletusekandidaat, mis neid tõendeid kõige paremini seletab, on tõene. Seletusekandidaadi ja parima seletuse mõiste on lahtised. Sageli öeldakse, et viimane peab toetuma lihtsusele, üldisusele ja koherentsusele üldtunnustatud teooriatega, nii et parim seletus on see, mis on nende teooria vooruste balansis parim[18]. Ent ka need vooruste mõisted pole selged. Ronald Giere[19] ütleb koguni, et teooria voorustel puudub reaalne sisu ja nende roll teaduses on retooriline. (Siiski on lihtsuse mõistet täpsustanud Malcolm Forster ja Elliott Sober[20] ning Ming Li ja Paul Vitanyi[21] ning koherentsuse mõistet on täpsustanud Luc Bovens ja Stephan Hartmann[22] ning Erik J. Olsson[23]. Jonah N. Schupbach ja Jan Sprenger[24] on esitanud seletuse headuse tõenäosusteoreetilise teooria. Tania Lombrozo[25] on näidanud lihtsuse rolli seletuse headuse hinnangutes. Barbara Koslowski jt[26] on näidanud taustteadmistega koherentsuse rolli seletuse headuse hinnangutes.) Peale selle on vastu väidetud, et oarima seletuse tõesuse asemel tuleks järeldada selle tõenäolist tõesust, ligikaudset tõesust või tõenäolist ligikaudset tõesust. Õpikudefinitsiooni tõsisem raskus seisneb selles, et parima seletuse järeldamine ei ole kehtiv järeldamisreegel, kuigi ta võib olla usaldatav selles mõttes, et ta annab tõeste eelduste korral enamasti tõese järelduse. Sellise usaldatavuse tarvilik tingimus on see, et kui mingi hüpotees seletab (tõeseid) tõendeid kõige paremini, siis see hüpotees on enamasti tõene (või ligikaudu või tõenäoliselt või tõenäoliselt ligikaudu tõene. Aga see pole piisav tingimus, sest definitsioonis räägitakse ainult parimusest teatud hüpoteeside seas. Et see reegel oleks usaldatav, peab parim hüpotees vähemalt tavaliselt olema parim kõigi mõeldavate hüpoteeside seas, teiste sõnadega, absoluutselt parim hüpotees peab olema seletusekandidaatide seas. Muidu see oleks ainult parim halbade seas (the best of a bad lot)[27]. Pole mõistlik arvata, et see tingimus on tavaliselt täidetud. Muidu peaks eeldama, et meil on eelsoodumus absoluutselt parim seletus üles leida. Vaevalt oleks võimalik kõiki võimalikke seletusi arvesse võtta. Bas van Fraassen[28] märgib, et sellise eelsoodumuse olemasolu on aprioorselt üsna ebausutav. Võidakse vastu väita, et alati on võimalik lisada hüpotees, mis on olemasolevate hüpoteeside eituste konjuktsioon, nii ammendatakse kõik võimalikud hüpoteesid[29]. Ent niisugune hüpotees on üldiselt vaevalt informatiivne, üldiselt pole isegi selge, mis on selle empiirilised järelmid.[1]

Lootustandvam vastus halbade hüpoteeside argumendile algab tähelepanekust, et see argument rõhutab, et mingi hüpoteesi tõesus (või selle nõrgemad modifikatsioonid), mida väidetakse absoluutsena, järeldatakse selle hüpoteesi suhtelisest parimusest[30]. Selle vältimiseks on kaks üldist võimalust. Esiteks võib reegli nii ümber teha, et sellel oleks absoluutne eeldus. Näiteks võib Alan Musgrave'i[31] ja Peter Liptonit (1933) järgides nõuda, et hüpotees oleks ka rahuldav (Musgrave) või piisavalt hea (Lipton). See annab õpikudefinitsiooni esimese modifikatsiooni: tõenditest ja nende seletusekandidaatidest järeldatakse, et see seletusekandidaat, mis neid tõendeid kõige paremini seletab, on tõene, juhul kui see on seletusena rahuldav / piisavalt hea. Siin on tarvis ka rahuldavuse või piisava headuse kriteeriumi. Teiseks võib reegli nii ümber teha, et ka järeldus oleks suhteline. Ühe niisuguse lahenduse on välja pakkunud Theo Kuipers (Kuipers 1984, 1992, 2000). See annab õpikudefinitsiooni teise modifikatsiooni: tõenditest ja nende seletusekandidaatidest järeldatakse, et see seletusekandidaat, mis neid tõendeid kõige paremini seletab, on tõele kõige lähedasem. See reegel nõuab tõele läheduse teooriat; üks neist on Ilkka Niiniluoto tõesarnasuse teooria[32]. Need kaks parima seletuse järeldamise versiooni ei nõua mõtleja ebausutavat eelsoodumust. Kui on kindel, et sama head seletust pole olemas, töötavad need versioonid samamoodi nagu õpikuversioon (kui eeldada, et kui seletus ei ole rahuldav või piisavalt hea, siis ei olda ka kindel, et pole olemas sama head seletust).[1]

Millist neist reeglitest inimesed usaldavad? Või nad usaldavad mingit muud reeglit? Või vastavalt olukorrale kord üht, kord teist?[33] Tania Lombrozo] ja Nicholas Gwynne'i katsed[34] näitavad, et see, kui tõenäoliselt mingit omadust kantakse üle teistele asjade klassidele, sõltub mingil määral sellest, kas seda omadust midagi seletatakse osade ja protsesside kaudu või funktsioonide ja otstarvete kaudu[35]. Igor Douven ja Jonah Schupbach[36] tõendavad katseliselt, et uskumisastmete muutmisel kaldutakse seletuslikel kaalutlustel hälbima sellest, mida näeb ette bayesiaanlus. Douven[37] näitab, et neis katsetes osalejatel, kes seletuslikke kaalutlusi rohkem arvestasid, kaldusid olema täpsemad uskumisastmed[38]. Douven ja Patricia Mirabile (2018) leidsid tõendeid selle kohta, et vähemalt mõnes kontekstis usaldatakse midagi õpikuversiooni teise modifikatsiooni taolist. Rohkem katsetulemusi pole. Pole ka selge, millist parima järelduse versiooni tuleks usaldada. Õpikuversiooni kahjuks räägib halbade hüpoteeside argument. Teised argumendid parima seletuse järeldamise vastu ei sõltu sellest, millise versiooniga on tegu. Ka pooltargumendid ei tee versioonidel vahet. Nii et pole selge ei see, millist versiooni usaldatakse, ega ka see, millist versiooni tuleks või on lubatav usaldada.[1]

Parima seletuse järeldamise ratsionaalsus[muuda | muuda lähteteksti]

Katsed näitavad, et kui inimesed oskavad mõelda mingile võimalikule sündmusele seletuse, siis nad kalduvad selle sündmuse tõenäosust ülehindama[39]. Tania Lombrozo[40] (2007) näitas et mõnes olukorras kaldutakse lihtsamate seletuste tõenäolisust võrreldes keerukamate seletuste tõenosusega tunduvalt ülehindama. Nende uurimuste põhjal võib arvata, et seletuslike kaalutluste arvessevõtmine ei pruugi alati kasuks tulla.[1]

Peale halbade seletuste argumendi, mis on parima seletuse järeldamise õpikuversiooni puhul õigustatud, on Bas van Fraassenil kaks üldisemat argumenti parema seletuse järeldamise vastu.[1]

Esimene vastuväide eeldab, et seletuse mõistesse kuulub, et seletavam teooria on informatiivsem[41] Vastuväite järgi ei saa informatiivsem teooria olla tõenäolisemalt tõene, mistõttu katsed kirjeldada induktiivset või tõenduslikku toetust informatsiooni nõudvate omaduste (näiteks parema seletuse järeldamine) kaudu on vastuolulised või kahemõttelised[42]. See, et informatiivsem teooria ei saa olla tõenäolisemalt tõene, on van Fraasseni järgi kõige ilmsem juhul, kui üks teooria on teise laiend: laiendil on rohkem viise olla väär[43]. Ent on näiteks täiesti selgusetu, mis mõttes erirelatiivsusteoorial on rohkem võimalusi olla väär kui Lorentzi eetriteoorial, kui neil on samad ennustused. Kui van Fraassen väidaks, et erirelatiivsusteooria ei ole informatiivsem, siis ei saaks nõustuda eeldusega, et seletavam teooria on informatiivsem.[1]

Teine vastuväide[44] käib parima seletuse järeldamise tõenäosuslike versioonide kohta. Nimelt peavad tõenäosuslikud reeglid olema bayesiaanlikud, ning siis neid pole tarvis, või neist lahknevad, kuid siis need on David Lewisi dünaamilise Hollandi kihlveo argumendi põhjal[45] tõenäosuslikult mittekoherentsed, sest need võivad viia selleni, et finantsilist kaotust tagavat kihlvedude komplekti peetakse õiglaseks, ja niisuguse reegli järgimine pole van Fraasseni meelest ratsionaalne. Ent Patrick Maher[46] ja Brian Skyrms[47]. Võib-olla näiteks mõni parima seletuse järeldamise tõenäosuslik versioon on vähemalt meie maailmas Bayesi reeglist palju edukam selles mõttes, et ta jõuab kiiremini tõeni, st tõesele hüpoteesile suure tõenäosuse omistamiseni[48]. Nii et pole selge, kas tõenäosuslikult mittekoherentse reegli järgimine on tingimata irratsionaalne. Peale selle, Douven (1999) väidab, et küsimust, kas mingi tõenäosuslik reegel on koherentne, ei saa lahendada, võtmata arvesse, milliseid episteemilisi ja otsustusteoreetilisi reegleid veel järgitakse. Van Fraasseni vastuväitele vastavad veel Kvanvig[49], Gilbert Harman[50], Jarrett Leplin[51], Ilkka Niiniluoto (1999) ja Samir Okasha (2000).[1]

Richard Boyd[52] väidab, et parima seletuse järeldamine on usaldatav järeldamisreegel. Ta rõhutab kõigepealt, et teaduse metodoloogia, kuhu kuuluvad eksperimendi planeerimise, andmete hindamise, võistlevate hüpoteeside vahel valimise jne meetodid, on teooriasõltelised. Näiteks eksperimenti segavate tegurite kõrvaldamisel võetakse aluseks juba aktsepteeritud teooriad. Paistab, et see metodoloogia on usaldatav, sest ta on andnud muljeltavaldavalt täpseid teooriaid. Selle abil on leitud instrumentaalselt aina adekvaatsemaid teooriaid. Teaduse metodoloogiat seletab kõige paremini oletus, et teooriad, millele ta toetub, on vähemalt ligikaudu tõesed. Sellest ning asjaolust, et nende teooriateni jõuti peamiselt parima seletuse järeldamise teel, teeb Boyd järelduse, et parima seletuse järeldamine on usaldatav järeldamisreegel. Seda argumenti on süüdistatud tsirkulaarsuses, sest see põhineb eeldusel (et teaduse metodoloogia toetub ligikaudu tõestele taustteooriatele), mille usaldatavus põhineb parima seletuse järeldamisel, mille usaldatavus ongi kaalul[53]. Stathis Psillos[54] on sellele süüdistusele vastamisel võtnud appi Richard Braithwaite'i eristuse eeldusetsirkulaarsuse ja reeglitsirkulaarsuse vahel. Eeldusetsirkulaarse argumendi järeldus on selle eelduste seas. Reeglitsirkulaarse argumendi järeldus ütleb midagi mõne järeldamisreegli kohta, mida selles argumendis kasutatakse. Boydi argument on reeglitsirkulaarne, kuid mitte eeldusetsirkulaarne. Reeglitsirkulaarsetel argumentidel ei pruugi Psillose väitel olla vigast ringi, nimelt kui selle reegli kasutamine ei taga järeldust, et see reegel on usaldatav. Psillose väitel Boydi argumendi puhul just nii ongi. Isegi kui parima seletuse järeldamise reegli kasutamine Boydi argumendis võis viia järeldusele, et parima seletuse järeldamine ei ole usaldatav, võib võib argumendi reeglitsirkulaarsus ikkagi muret tekitada. Oletame, et mõni teaduskogukond toetub hoopis halvima seletuse järeldamise reeglile. Võib julgelt eeldada, et see viib enamasti väga ebaedukate teooriate omaksvõtmiseni. See kogukond võib siiski halvima seletuse järeldamist õigustada nii: "Teooriad kalduvad olema väga ebaedukad. Nendeni jõuti halvima seletuse järeldamise teel. See, et halvima seletuse järeldamine on usaldatav järeldamisreegel, st viib tõestelt eeldustelt enamasti tõestele järeldustele, on teooriate ebaedukuse halvim seletus. Järelikult halvima seletuse järeldamise teel võib järeldada, et halvima seletuse järeldamine on usaldatav reegel." Nii et reeglitsirkulaarsusel on veel midagi viga peale selle, mida Psillos ütleb. Ka Psillos ei ütle, et see, et reeglitsirkulaarne argument ei taga positiivset järeldust kõnealuse reegli kohta, ei ole argumendi kehtivuseks piisav. Teine tarvilik tingimus on see, et pole alust kahelda reegli usaldatavuses[55] Ja halvima seletuse järeldamises on palju alust kahelda. Jäävad siiski küsimused, miks peaks lisatingimust aktsepteerima ja kas tõesti pole alust parima seletuse järeldamises kahelda. Mõned parima seletuse järeldamised ju viivad ebatõdede aktsepteerimisele. Pole selge, kui palju neid ebatõdesid peaks olema, et oleks alust seda reeglit mitte usaldada. Ja isegi kui reeglitsirkulaarsus ei ole vigane ega muul moel problemaatiline, jääb küsimus, kuidas Boydi argument saab parima seletuse järeldamise kriitikut veenda, kui see tugineb parima seletuse järeldamisele. Psillos ütleb, et filosoofiline argument ei peagi oponenti veenma, mõnikord piisab sellest, et ta aitab positsiooni pooldajal uskuda selle õigsust[56].[1]

On ka katseid toetada parima seletuse järeldamist loendava induktsiooni teel: iga uus edukas parima seletuse järeldamise rakendamine lisab toetust hüpoteesile, et parima seletuse järeldamine on usaldatav järeldamisreegel.[57]

Parima seletuse järeldamine ja bayesiaanlik kinnitusteooria[muuda | muuda lähteteksti]

Parima seletuse järeldamine omistab seletusele kinnitusliku rolli: seletuslikud kaalutlused aitavad teha ühtesid hüpoteese usutavamaks kui teised. Bayesiaanlik kinnitusteooria ei kasuta üldse seletuse mõistet. Kas see tähendab, et parima seletuse järeldamine on bayesiaanlusega vastuolus?[1]

Mõned autorid on väitnud, et parima seletuse järeldamine on hoopis bayesiaanluse hädavajalik täiendus[58]. Liptoni järgi peab bayesiaan olema eksplanatsionist (parima seletuse järeldamise pooldaja). Mida see tähendab? Et rakendada Bayesi reeglit ja määrata hüpoteesi tõenäosust pärast tõendite teadasaamist, peab bayesiaanlik toimija määrama hüpoteesi tingliku tõenäosuse tõendite tingimusel. Selleks on tal tarvis omistada hüpoteesile ja tõenditele tingimatu tõenäosus (nende aprioorsed tõenäosused) ning tõendite tõenäosus hüpoteesi tingimustel. Kuidas seda teha? Liptoni järgi siin tulebki appi parima seletuse järeldamine. Tema ettepanekul peaksid bayesiaanid määrama aprioorsed tõenäosused ja vajaduse korral tinglikud tõenäosused seletuslikel kaalutlustel. Aga bayesiaanluses pole tähtis, mis kaalutlustel aprioorsed tõenäosused (ja mõnikord tinglikud tõenäosused) määratakse. Siis Liptoni ettepanek tähendab lihtsalt, et parimale seletusele tuleb määrata suurim tõenäosus. Jonathan Weisbergil (2009) on konkreetsem ettepanek. Objektiivsetel bayesiaanidel on ükskõiksuse printsiip, mille järgi tuleb võistlevatele hüpoteesidele omistada sama aprioorne tõenäosus, kui pole alust teha teisiti. Sel kujul võib see printsiip viia vastuoludeni. Asi on selles, et loogilist ruumi võib erinevalt usutaval kombel jaotada, nii et ka ükskõiksuse printsiipi järgides saadakse erinevad tõenäosuste omistused. Weisbergi järgi saab seletuslikel kaalutlustel eelistada ühtesid loogilise ruumi jaotusi teistele. Kui sõelal on mitu jaotust, siis tuleb rakendada igale jaotusele ükskõiksuse printsiipi. Kui nüüd aprioorsed tõenäosused on omistatud mitmel moel, siis tuleb võtta nende kaalutud keskmised, kusjuures kaalud leitakse seletuslikel kaalutlustel. Nii saadakse üks kindel aprioorne tõenäosusfunktsioon. Ent pole ikkagi selge, kuidas kaalud määrata. Samuti ei pruugi ka seletuslikke kaalutlusi arvestades sõelale jääda hallatavat jaotuste hulka, ja isegi kui jääb, siis võivad ikkagi paljud jaotused, mida tuleks arvesse võtta, kõrvale jääda.[1]

Teine ettepanek on, et seletuslikud kaalutlused aitavad kas või umbeski määrata aprioorseid ja tinglikke tõenäosusi, mille määramiseks pole muidu üldse mingit alust [59]. Bayesiaanid võivad vastu väita, et bayesiaanlikku protseduuri tuleb järgida siis ja ainult siis, kui kas tõenäosusi saab määrata piisavalt täpselt ja objektiivselt või tinglikke tõenäosusi saab määrata piisavalt täpselt ja objektiivselt ning võib oodata, et aprioorsed tõenäosused täpsustuvad uute tõendite valgusel, või võib oodata, et nii aprioorsed kui ka tinglikud tõenäosused täpsustuvad. Teistel juhtudel bayesiaanlikke protseduure lihtsalt ei saa rakendada, nii et ka parima seletuse järeldamisega pole midagi peale hakata. Ja neil juhtudel, kus need protseduurid on rakendatavad, konvergeeruvad tõenäosused niiikuinii tõeseks. (Ka Jonathan Weisberg (2009: 3.2) esitab sarnased kaalutlused.)[1]

Stathis Psillos (2000, 2004) paneb ette, et abduktsiooni teel leitakse usutavad kandidaadid testimiseks, testimine ise aga oleks bayesiaanlik.[1]

Igor Douven paneb ette niisuguse võimaluse. Parima seletuse järeldamist tuleks kasutada siis, kui jutt on uskumustest (uskumusastmete epistemoloogia), ja Bayesi reeglit siis, kui jutt on uskumisastmetest (uskumisastmete epistemoloogia).[60] Bayesiaanid võivad öelda, et ka uskumuste epistemoloogia peab lõppkokkuvõttes olema bayesiaanlikult õigustatav. Ent see eeldab uskumuste ja uskumisastmete epistemoloogia vahelisi sildprintsiipe, ja pole selge, kas need on olemas.[1]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 1,16 1,17 1,18 1,19 1,20 1,21 1,22 1,23 1,24 Igor Douven. Abduction, Stanfordi filosoofiaentsüklopeedia 2017.
  2. ↑ Jonathan E. Adler. Testimony, Trust, Knowing. – Journal of Philosophy, 1994, 91, lk 264–275.
  3. ↑ Elizabeth Fricker. Against Gullibility. – B. K. Matilal, A. Chakrabarti (toim). Knowing from Words, Dordrecht: Kluwer 1994, lk 125–161.
  4. ↑ Peter Lipton. The Epistemology of Testimony. – Studies in History and Philosophy of Science, 1998, 29, lk 1–31.
  5. ↑ Kent Bach, Robert M. Harnish. Linguistic Communication and Speech Acts, Cambridge MA: MIT Press 1979: 92–93; Marcelo Dascal. Conversational Relevance. – A. Margalit (toim). Meaning and Use, Dordrecht: Reidel, lk 153–174; Jerry Hobbs 2004.
  6. ↑ Richard Boyd. Scientific Realism and Naturalistic Epistemology. – P. Asquith, R. Giere (toim). PSA 1980 (kd II), East Lansing MI: Philosophy of Science Association, lk 613–662.
  7. ↑ Richard Boyd. The Current Status of Scientific Realism. – J. Leplin (toim). Scientific Realism, Berkeley CA: University of California Press, lk 41–82.
  8. ↑ Rom Harré. Varieties of Realism, Oxford: Blackwell 1986.
  9. ↑ Rom Harré. Realism and Ontology. – Philosophia Naturalis, 1988, lk 25, lk 386–398.
  10. ↑ Lipton 1991.
  11. ↑ Stathis Psillos. Scientific Realism: How Science Tracks Truth, London: Routledge 1999.
  12. ↑ K. Krzyżanowska, S. Wenmackers, Igor Douven. Rethinking Gibbard’s Riverboat Argument. – Studia Logica, 2014, 102, lk 771–792; Igor Douven. The Epistemology of Indicative Conditionals, Cambridge: Cambridge University Press 2016.
  13. ↑ Igor Douven. Underdetermination. – S. Psillos, M. Curd (toim). The Routledge Companion to the Philosophy of Science, London: Routledge 2008, lk 292–301; K. Stanford. Underdetermination of Scientific Theory. Stanfordi filosoofiaentsklopeedia, 2009.
  14. ↑ J. Folina. Realism, Skepticism, and the Brain in a Vat. – S. Goldberg (toim). The Brain in a Vat, Cambridge: Cambridge University Press, lk 155–173, 2016.
  15. ↑ Bas van Fraassen. The Scientific Image.
  16. ↑ Gilbert Harman. Thought, Princeton NJ: Princeton University Press 1873, ptk 8, 11; Alvin Goldman. Empirical Knowledge, Berkeley CA: University of California Press 1988. lk 205; P. Moser. Knowledge and Evidence, Cambridge: Cambridge University Press 1989; Vogel 1990, 2005; R. Pargetter. The Scientific Inference to Other Minds. – Australasian Journal of Philosophy, 1984, 62, lk 158–163.
  17. ↑ M. Janssen. Reconsidering a Scientific Revolution: The Case of Einstein versus Lorentz. – Physics in Perspective, 2002, 4: 421–446, 2002.
  18. ↑ Thagard 1978, McMullin 1996.
  19. ↑ W. Callebaut (toim). Taking the Naturalistic Turn, Chicago IL: University of Chicago Press 1993, lk 232.
  20. ↑ Malcolm Forster, Elliott Sober. How to Tell when Simpler, More Unified, or Less Ad Hoc, Theories will Provide More Accurate Predictions. – British Journal for the Philosophy of Science, 1994, 45, lk 1–36; Elliott Sober. Ockham's Razor: A User's Manual, Cambridge: Cambridge University Press 2015.
  21. ↑ Ming Li ja Paul Vitanyi. An Introduction to Kolmogorov Complexity and its Applications, New York: Springer 1997.
  22. ↑ Luc Bovens, Stephan Hartmann. Solving the Riddle of Coherence. – Mind, 2003, 112, lk 601–633.
  23. ↑ Erik J. Olsson. Against Coherence: Truth, Probability, and Justification, Oxford University Press 2005.
  24. ↑ Jonah N. Schupbach ja Jan Sprenger. The Logic of Explanatory Power. – Philosophy of Science, 2011, 78, lk 105–127.
  25. ↑ Tania Lombrozo, Simplicity and Probability in Causal Explanation. – Cognitive Psychology, 2007, 55, lk 232–257.
  26. ↑ Barbara Koslowski, Josepg Marasia, Melanie Chelenza, Randi Dublin. Information becomes evidence when an explanation can incorporate it into a causal framework. – Cognitive Development, 2008, 23: 472–487.
  27. ↑ Bas van Fraassen. Laws and Symmetry, Oxford: Oxford University Press 1989, lk 143.
  28. ↑ Samas, lk 144.
  29. ↑ Peter Lipton (1993) teeb sarnase ettepaneku. J. Schupbachil (2014) on teistsugune ettepanek. Olukorda arutab F. Dellsén (2017).
  30. ↑ T. Kuipers. From Instrumentalism to Constructive Realism, Dordrecht: Kluwer 2000.
  31. ↑ Alan Musgrave. The Ultimate Argument for Scientific Realism. – R. Nola (toim). Relativism and Realism in Science, Dordrecht: Kluwer 1988, lk 229–252.
  32. ↑ Ilkka Niiniluoto. Verisimilitude: The Third Period. – British Journal for the Philosophy of Science, 1998, 49, lk 1–29.
  33. ↑ Douven 2017.
  34. ↑ Tania Lombrozo, Nicholas Z. Gwynne. Explanation and Inference: Mechanistic and Functional Explanations Guide Property Generalization. – Frontiers in Human Neuroscience, 2014, 8.
  35. ↑ Vaata ka: S. Sloman. “When Explanations Compete: The Role of Explanatory Coherence on Judgments of Likelihood. – Cognition, 1994, 52, lk 1–21; J. Williams, Tania Lombrozo. The Role of Explanation in Discovery and Generalization: Evidence from Category Learning. – Cognitive Science, [[]2010], 34, lk 776–806.
  36. ↑ Igor Douven, Jonah Schupbach. The Role of Explanatory Considerations in Updating. – Cognition, 2015, 142, lk 299–311; Probabilistic Alternatives to Bayesianism: The Case of Explanationism. – Frontiers in Psychology, 2015, 6, lk 459.
  37. ↑ Igor Douven. Explanation, Updating, and Accuracy. – Journal of Cognitive Psychology, 2016, 28, lk 1004–1012.
  38. ↑ Vaata ka: Lombrozo 2012; Tania Lombrozo. Explanatory Preferences Shape Learning and Inference. – Trends in Cognitive Sciences, 2016, 20, lk 748–759.
  39. ↑ D. J. Koehler. Explanation, Imagination, and Confidence in Judgment. – Psychological Bulletin, 1991, 110, lk 499–519; S. Brem, L. J. Rips. Explanation and Evidence in Informal Argument. – Cognitive Science, 2000, 24, lk 573–604.
  40. ↑ Tania Lombrozo. Simplicity and Probability in Causal Explanation. – Cognitive Psychology, 2007, lk 232–257.
  41. ↑ Bas van Fraassen. Glymour on Evidence and Explanation. – J. Earman (toim). Testing Scientific Theories, Minneapolis: University of Minnesota Press 1983, lk 165–176, paragrahv 2.
  42. ↑ Laws and Symmetry, lk 192.
  43. ↑ Bas van Fraassen. Empiricism in the Philosophy of Science. – P. Churchland, C. Hooker (toim). Images of Science, Chicago IL: University of Chicago Press, 1085, lk 245–308.
  44. ↑ Laws and Symmetry, ptk 6.
  45. ↑ P. Teller. Conditionalization and Observation. – Synthese, 1973, 26, lk 218–258.
  46. ↑ Patrick Maher. Diachronic Rationality. – Philosophy of Science, 1992, 59, 120–141.
  47. ↑ B. Skyrms. A Mistake in Dynamic Coherence Arguments? – Philosophy of Science, 1993, 60, lk 320–328.
  48. ↑ Douven 2013; Igor Douven. The Ecological Rationality of Explanatory Reasoning. – Studies in History and Philosophy of Science, 2020, 79, lk 1–14; Douven, Wenmackers 2017; Climenhaga 2017.
  49. ↑ J. Kvanvig. A Critique of van Fraassen's Voluntaristic Epistemology. – Synthese, 1994, 98, lk 325–348.
  50. ↑ Gilbert Harman. Pragmatism and Reasons for Belief. – C. Kulp (toim). Realism/Antirealism and Epistemology, Totowa NJ: Rowman and Littlefield 1997, lk 123–147.
  51. ↑ Jarrett Leplin. A Novel Defense of Scientific Realism, Oxford: Oxford University Press 1997
  52. ↑ Richard Boyd. Scientific Realism and Naturalistic Epistemology. – P. Asquith, Ronald Giere (toim), PSA 1980, (kd II), East Lansing MI: Philosophy of Science Association 1981, lk 613–662; The Current Status of Scientific Realism. – Jarrett Leplin (toim). Scientific Realism, Berkeley CA: University of California Press 1984, lk 41–82; Lex Orandi est Lex Credendi, – P. Churchland, C. Hooker (toim). Images of Science, Chicago IL: University of Chicago Press 1985, lk 3–34.
  53. ↑ Larry Laudan. A Confutation of Convergent Realism. – Philosophy of Science, 1981, 48, lk 19–49; Arthur Fine. The Natural Ontological Attitude. – Jarrett Leplin (toim). Scientific Realism, Berkeley CA: University of California Press 1984, lk 83–107.
  54. ↑ Stathis Psillos. Scientific Realism: How Science Tracks Truth, London: Routledge 1999, ptk 4.
  55. ↑ Psillos. Scientific Realism: How Science Tracks Truth, lk 85.
  56. ↑ Samas, lk 99.
  57. ↑ Rom Harré. Varieties of Realism, Oxford: Blackwell 1986; Rom Harré. Realism and Ontology. – Philosophia Naturalis, 1988, 25, lk 386–398; A. Bird. Philosophy of Science, London: UCL Press 1998, lk 160; P. Kitcher. Real Realism: The Galilean Strategy. – Philosophical Review, 2001, 110. lk 151–197; Douven 2002.
  58. ↑ Peter Lipton. Inference to the Best Explanation, 2. trükk, 2004, ptk 7; Samir Okasha 2000; T. McGrew. Confirmation, Heuristics, and Explanatory Reasoning. – British Journal for the Philosophy of Science, 2003, 54, lk 553–567; Weisberg 2009; T. Poston. Reason and Explanation, Basingstoke: Palgrave Macmillan 2014, ptk 7; W. Roche, Elliott Sober 2013, 2014; K. McCain, T. Poston. Why Explanatoriness is Evidentially Relevant. – Thought, 2014, lk 145–153.
  59. ↑ Samir Okasha 2000; T. McGrew. Confirmation, Heuristics, and Explanatory Reasoning. – British Journal for the Philosophy of Science, 2003, 54, lk 553–567; Peter Lipton, 2004, ptk 7; Dellsén 2018.
  60. ↑ Eristuse uskumuste ja uskumisastmete epistemoloogia vahel teeb R. Foley. The Epistemology of Belief and the Epistemology of Degrees of Belief. – American Philosophical Quarterly, 1992, 29, lk 111–124.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Gilbert Harman. The Inference to the Best Explanation. – Philosophical Review, 1965, 74, lk 88–95. Vt Gilbert Harman#Parima seletuse järeldamine.
  • Peter Achinstein. Inference to Scientific Laws. – R. H. Stuewer (toim). Historical and Philosophical Perspectives of Science, Minneapolis 1970 (Minnesota Studies in the Philosophy of Science V), lk 87–104. Vt Peter Achinstein#Seaduste järeldamine.
  • Paul Thagard. The Best Explanation: Criteria for Theory Choice. – Journal of Philosophy, 1978, 75, lk 76–92. Vt Paul Thagard#Parim seletus: teooriavaliku kriteeriumid.
  • Theo Kuipers. Approaching the Truth with the Rule of Success. – Philosophia Naturalis, 1984, 21, lk 244–253.
  • J. Vogel. Cartesian Skepticism and Inference to the Best Explanation. – Journal of Philosophy, 1990, 87, lk 658–666.
  • Ilkka Niiniluoto. Defending Abduction. – Philosophy of Science, 1990, 66, lk S436–S451.
  • Peter Lipton. Inference to the Best Explanation, London: Routledge 1991. 2. trükk 2004.
  • Ernan McMullin. The Inference that Makes Science, Milwaukee WI: Marquette University Press 1992.
  • Theo Kuipers. Naive and Refined Truth Approximation. – Synthese, 1992, 93, lk 299–341.
  • Peter Lipton. Is the Best Good Enough? – Proceedings of the Aristotelian Society, 1993, 93, lk 89–104.
  • J. R. Josephson, S. G. Josephson (toim). Abductive Inference, Cambridge: Cambridge University Press 1994.
  • Timothy Day, Harold Kincaid. Putting Inference to the Best Explanation in Its Place. – Synthese, 1994, 98, lk 271–295.
  • Eric Barnes. Inference to the Loveliest Explanation. – Synthese, 1995, 103, lk 251–277.
  • Igor Douven. Inference to the Best Explanation Made Coherent. – Philosophy of Science, 1999, 66, lk S424–S435.
  • Stathis Psillos. Abduction: Between Conceptual Richness and Computational Complexity. – A. K. Kakas, P. Flach (toim). Abduction and Induction: Essays on their Relation and Integration, Dordrecht: Kluwer 2000, lk 59–74.
  • S. Okasha. Van Fraassen's Critique of Inference to the Best Explanation. – Studies in History and Philosophy of Science, 2000, 31, lk 691–710.
  • Theo Kuipers. From Instrumentalism to Constructive Realism, Dordrecht: Kluwer 2000.
  • Peter Lipton. Is Explanation a Guide to Inference? – Giora Hon, Sam S. Rakover (toim). Explanation: Theoretical Approaches and Application, Dordrecht, Netherlands: Kluwer Academic Publishers, 2001, lk 93–120.
  • Igor Douven. Testing Inference to the Best Explanation. – Synthese, 2002, 130, lk 355–377.
  • Jerry R. Hobbs. Abduction in Natural Language Understanding. – Laurence R. Horn, Gregory Ward (toim). The Handbook of Pragmatics, Oxford: Blackwell 2004, lk 724–741.
  • J. R. Hobbs. Abduction in Natural Language Understanding. – L. Horn, G. Ward (toim). The Handbook of Pragmatics, Oxford: Blackwell 2004, lk 724–774.
  • Stathis Psillos. Inference to the Best Explanation and Bayesianism. – F. Stadler (toim). Induction and Deduction in the Sciences, Dordrecht: Kluwer 2004, lk 83–91.
  • J. Vogel. The Refutation of Skepticism. – M. Steup, E. Sosa (toim). Contemporary Debates in Epistemology, Oxford: Blackwell Publishing 2005, lk 72–84.
  • G. Schurz. Patterns of Abduction. – Synthese, 2008, 164, lk 201–234.
  • Timothy Williamson. Semantic Paradoxes and Abductive Methodology. – B. Armour-Garb (toim). Reflections on the Liar, Oxford: Oxford University Press 2007, lk 325–346.
  • J. Weisberg. Locating IBE in the Bayesian Framework. – Synthese, 2009, 167, lk 125–143.
  • John Bigelow. Quine, Mereology, and Inference to the Best Explanation. – Logique et Analyse, 2010, 212, lk 465–482.
  • S. Shalkowski. IBE, GMR, and Metaphysical Projects. – B. Hale, A. Hoffmann (toim). Modality: Metaphysics, Logic, and Epistemology, Oxford: Oxford University Press 2010, lk 169–187.
  • D. Campos. On the Distinction Between Peirce's Abduction and Lipton's Inference to the Best Explanation. – Synthese, 2011, 180, lk 419–442.
  • T. Lombrozo. Explanation and Abductive Inference. – K. Holyoak, R. Morrison (toim.). Oxford Handbook of Thinking and Reasoning, Oxford: Oxford University Press 2012, lk 260–276.
  • Ruth Weintraub. Induction and Inference to the Best Explanation. – Philosophical Studies, 2013, 166, lk 203–216.
  • W. Roche, E. Sober. Explanatoriness is Evidentially Irrelevant, or Inference to the Best Explanation Meets Bayesian Confirmation Theory. – Analysis, 2013, 73, lk 659–668.
  • Igor Douven. Inference to the Best Explanation, Dutch Books, and Inaccuracy Minimisation. – Philosophical Quarterly, 2013, 63, lk 428–444.
  • W. Roche, E. Sober. Explanatoriness and Evidence: A Reply to McCain and Poston. – Thought, 2014, 3, lk 193–199.
  • J. Schupbach. Is the Bad Lot Objection Just Misguided? – Erkenntnis, 2014, 79, lk 55–64.
  • W. McAuliffe. How Did Abduction Get Confused with Inference to the Best Explanation? – Transactions of the Charles S. Peirce Society, 2015, 51, lk 300–319.
  • Stefan Dragulinescu. Inference to the Best Explanation and Mechanisms in Medicine. – Theoretical Medicine and Bioethics, 2016, 37(3), lk 211–232.
  • Timothy Williamson. Semantic Paradoxes and Abductive Methodology. – B. Armour-Garb (toim). Reflections on the Liar, Oxford: Oxford University Press, lk 325–346.
  • Igor Douven, S. Wenmackers. Inference to the Best Explanation versus Bayes's Rule in a Social Setting. – British Journal for the Philosophy of Science, 2017, 68, lk 535–570.
  • Nevin Climenhaga. Inference to the Best Explanation Made Incoherent. – Journal of Philosophy, 2017, 114 (5), lk 251–273.
  • T. Poston, K. McCain (toim). Best Explanations: New Essays on Inference to the Best Explanation, Oxford: Oxford University Press 2017.
    • Igor Douven. What Is Inference to the Best Explanation? And Why Should We Care?, lk 4–22.
  • F. Dellsén. Reactionary Responses to the Bad Lot Objection. – Studies in History and Philosophy of Science, 2017, 61, lk 32–40.
  • Igor Douven, P. Mirabile. Best, Second-best, and Good-enough Explanations: How They Matter to Reasoning. – Journal of Experimental Psychology: Language, Memory, and Cognition, 2018, 44, lk 1792–1813.
  • F. Dellsén. The Heuristic Conception of Inference to the Best Explanation. – Philosophical Studies, 2018, 175, lk 1745–1766.
  • Igor Douven. The Art of Abduction, The MIT Press 2022.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Parima_seletuse_järeldamine&oldid=6387768"