Pallada (soomusristleja)

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib Bajan-kalassi soomusristlejast; teiste samanimeliste laevade kohta vaata täpsustuslehte Pallada.

Pallada Tallinnas (Revalis) 1911. aastal
Pallada Tallinnas (Revalis) 1911. aastal
Teenistuskäik (Venemaa Keisririik) Naval Ensign of Russia.svg
Nimi: Soomusristleja Pallada
Броненосный крейсер «Паллада»
Ehitaja: Admiraliteedi laevatehas
Kiil maha pandud: august 1905
Vette lastud: 10. november 1906
Üle antud: 21. veebruar 1911
Saatus: Uputatud U-26 poolt 11. oktoober (vkj 29. september) 1914
Laeva üldandmed
Klass ja tüüp: Bajan-klassi soomusristleja
Veeväljasurve: 7874 t
Pikkus: 137,0 m
Laius: 17,5 m
Süvis: 6,5 m
Sõsarlaevad: Bajan (I), Admiral Makarov ja Bajan (II)
Peamasinad: 2 auruturbiini koguvõimsusega 17 125 hj
Kiirus: 20,9 sõlm (39 km/h)
Sõidukaugus: 3900 meremiili
Meeskond: 568 (uppumise ajal 597) meest
Relvastus: Suurtükid:
2x203 mm
8x 152 mm
20x75 mm
4x47 mm
Torpeedoaparaadid:
2x457 mm
Soomustus: Kruppi soomus
Soomusvöö veepiiril: 90–175 mm,
Tekk: 50 mm,
Suurtükitornid: 132 mm,
Kasematid: 60 mm,
Komandosild: 136 mm
Soomustus: Kruppi soomus
Soomusvöö veepiiril: 90–175 mm,
Tekk: 50 mm,
Suurtükitornid: 132 mm,
Kasematid: 60 mm,
Komandosild: 136 mm

Pallada (vene keeles Паллада) oli viimane neljast Venemaa Keisririigile ehitatud Bajan-klassi soomusristlejast. Laev kuulus Esimese maailmasõja alguses Balti laevastikku ja uppus Saksa allveelaeva U-26 lastud torpeedo tabamuse tõttu 11. oktoobril (vkj 29. septembril) 1914. See oli esimene sõjalaev, mille Vene keisririik Esimeses maailmasõjas kaotas ja ühtlasi oli tegemist ohvriterohkeima laevahukuga Soome lahes, kuni Estonia uppumiseni 1994. aastal.[1]

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pallada (parempoolne) koos sõsarlaevadega Bajan (II) ja Admiral Makarov.

Pallada oli 137 meetrit pikk, suurim laius oli 17,5 meetrit, süvis 6,5 meetrit ja veeväljasurve 7874 tonni. Laeva meeskonda kuulus 568 ohvitseri ja madrust. Laev oli nime saanud varasema soomusristleja Pallada järgi, mis langes Vene-Jaapani sõjas Jaapani kätte.[2] Mõlemad laevad olid nime saanud Kreeka jumalanna Pallas Athena järgi.[3]

Laeval oli kaks auruturbiini, mis pidid andma 16 500 hobujõudu (12 304 kW) ning maksimumkiiruse 20,9 sõlme (39 km/h), kuid merekatsetel saavutati 19 320 hobujõudu (14 410 kW) ja maksimusmkiiruseks 22,55 sõlme (41,76 km/h). Turbiinidele vajaliku auru tootsid 26 Belleville boilerit, mille tarbeks mahtus laeva 1118 tonni sütt.[2]

Pallada pearelvadeks olid kaks 203 millimeetrist 45 kaliibrist suurtükki, kumbki eraldi soomustatud tornis laeva vööris ja ahtris. Kaheksa 152 millimeetrist suurtükki paiknes kasemattides laeva külgedel.[4] Torpeedopaatide vastu oli laeval 20 75 millimeetrist suurtükki, millest kaheksa paiknes kasemattides laeva külgedel ja pealisehitises. Ülejäänud paiknesid 152 millimeetriste suurtükkide kohal pööratavatel alustel ja olid varustatud kaitsekilbiga. Palladal oli veel 4 47 millimeetrist Hotchkissi kahurit ja kaks 457 millimeetrist torpeedoaparaati, mis paiknesid kummalgi küljel allpool veepiiri.[5]

Kogu laeva soomustamiseks kasutati Kruppi terast. Veepiiril masinate kohal oli soomusvöö paksus 190 millimeetrit, vööris ja ahtris kahanes see 90 millimeetrini. Veepealsete külgede ja kasemattide kohalt oli soomusvöö 60 millimeetri paksune. Tekki soomus oli 50 millimeetrit: suurtükipatareidi kohal koosnes see ühest 50 millimeetrisest plaadist, mujal 30 ja 10 millimeetristest plaatidest. Suurtükitornide soomus oli 132 millimeetrit ja komandotorni soomus 136 millimeetrit.[6]

Teenistus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pallada ehitati Admiraliteedi laevatehases, Peterburis. Ehitus algas 24. juunil 1905,[7] kuigi formaalselt toimus kiilu maha panemine alles augustis. Laev lasti vette 10. novembril 1906 ja valmis 1911. aasta veebruaris.[8] Kogu teenistusaja kuulus Pallada Balti laevastikku.[3]

Vähem kui kuu peale sõja algust, 25. augustil 1914, suundus Saksa laevastikukoondis, mis koosnes kergeristlejatest Magdeburg ja Augsburg ning torpeedopaatidest V 26 ja V 186 Soome lahe suhu. Eesmärgiks oli otsida valves olevaid Vene ristlejaid ja nende vastu torpeedorünnak korraldada.[9] Valveristlejaid Pallada ja Bogatõr aga udu tõttu merel ei olnud. Pimedas ja udus jooksis Magdeburg 26. augustil Osmussaare lähedal madalikule. Magdeburg ennast enam vabaks päästa ei suutnud ja V 26 katsed teda lahti tõmmata ebaõnnestusid samuti. Kergeristleja otsustati õhku lasta ja V 26 hakkas meeskonda evakueerima.[10]

Hommiku saabudes tulid Osmussaare juurde sakslasi otsima Vene laevad: kell 07.25 hakkasid Paldiski lahelt liikuma Pallada ja Bogatõr ning kell 07.00 hävitajad Rjanõi ja Leitnant Burakov Tallinnast. Kommunikatsioonivea tõttu ei teadnud kumbki paar teistest Vene laevadest piirkonnas midagi ja udus kohtudes peeti üksteist sakslasteks. Leitnant Burakovilt tulistati Bogatõri pihta torpeedo, millest viimasel õnnestus kõrvale põigata ja Pallada tulistas Leitnant Burakovi pihta oma 203 millimeetristest suurtükkidest, kuid ei tabanud. Venelaste õnneks varsti udu hajus ja omad laevad tunti ära. Lisaks ilmusid udu hajudes silmapiiril nähtavale ka Magdeburg ja selle juures askeldav V 26.[10]

Vene ristlejad avasid V 26-e pihta tule ja see asus kohe põgenema. Torpeedopaat sai kaks tabamust. Üks tappis ohvitseride ühiskajutis 15 meest ja teine pühkis ahtrist kaheksa meest üle parda. Lisaks tuli üks auruturbiin purustuste tõttu seisma jätta ja see aeglustas V-26-e liikumist, kuid Vene laevad ei hakanud seda jälitama ja torpeedopaat pääses põgenema. Sakslastel oli õnnestunud Magdeburgi vööriosa õhkida, kuid ülejäänud laeva hävitada ei suudetud. Samuti ei hävitanud nad koodiraamatuid, mis langesid laeva läbiotsinud venelaste kätte. Koodiraamatute koopia anti ka inglastele ja neil oli sellest palju abi sakslaste raadioside jälgimisel. Venelaste kätte langes ka 56 sõjavangi, sealhulgas Magdeburgi komandör fregatikapten Habenicht.[11]

Koos soomusristlejaga Rurik otsiti 27. augusti öösel edutult vastase laevu Bornholmi ja Danzigi (Gdańsk) vaheliselt alalt. Kõigest paar kuud hiljem Pallada uputati.[12]

Uputamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Postkaart soomusristleja Pallada uputamisest Saksa allveelaeva U-26 poolt.

Saksa allveelaev U-26 oli 11. oktoobri hommikul kell 4 alustanud sõitu Hanko neeme suunas, kust lootis leida Vene laevu. Seitsme tunni pärast kohtutigi Russarö tuletornist 10 miili lõunas kahe soomusristlejaga Pallada ja Bajan, mis sõitsid 600–800 meetrise vahega teineteise järel. Allveelaev ületas soomusristlejate kursijoone, pööras mõnevõrra ja lasi ahtriaparaadist välja ühe torpeedo. Ideaalselt positsioonilt lastud torpeedo tabas kell 11.10 Palladat otse keskele, kus paiknes laeva laskemoonaruum. Laskemoon plahvatas ning üles kerkis võimas vee ja suitsusammas. Suitsu hajudes oli laev kadunud ja veepinnal hulpisid vaid rusud.[13][11]

Hukkumispaigal käisid pääsenuid otsimas hävitaja Rezvõi, kaks traalerit ja hiljem ka hävitaja Novik. Veepinnalt leiti puutükke, korgiga täidetud päästeveste ja koisid ning ikoon Nerukotvornõi Obraz Spasitelja. Ühtegi meest meri elusalt ega surnult välja ei andnud. Hukkus eri andmetel 584 või 597 meest, kellest vähemalt kuus olid Eestist pärit. Hukkus ka laeva komandör 1. järgu kapten Sergei Magnus.[11] Tollal kehtinud sõjatsensuuri tõttu Venemaal täpset hukkunutte arvu ei avaldatud. Surmakuulutuste ja teada olevate nimede järgi võis Eestist pärit olnud hukkunuid olla rohkemgi, täpsemaid andmeid võib leiduda Vene mereväe arhiivis Peterburis.[14]

Vrakk[muuda | redigeeri lähteteksti]

Soome ajalehes Helsingin Sanomat ilmus 6. oktoobril 2012. aastal artikkel, kus teatati Pallada vraki avastamisest Hanko lähedal. Vraki leidsid soome sukeldujad juba 2000. aastal, kuid hoidsid leiu 12 aastat saladuses.[15]

Laev lebab 60 meetri[14] sügavusel merepõhjas kolme tükina, kõik põhi ülespidi. Kuigi laev sai uppumise ajal tõsiselt kannatada ja on praeguseks setetega kaetud, on mitmed detailid senini selgelt eristatavad. Teiste seas ka suur puidust kahepealine Vene kotkas. Üks suurtükitorn 203 millimeetrise suurtükiga lebab merepõhjas ahtrisektsiooni kõrval.[16]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Soome lahest leiti baltlasi merehauda viinud suur Vene sõjalaev. forte.delfi.ee, 6. oktoober 2012. Kasutatud 30. detsember 2012.
  2. 2,0 2,1 McLaughlin 1999, lk 75
  3. 3,0 3,1 McLaughlin 1999, lk 78
  4. Watts 1990, lk 100
  5. McLaughlin 1999, lk 68, 75
  6. McLaughlin 1999, lk 68
  7. McLaughlin 1999, lk 73
  8. Watts 1990, lk 99
  9. Õun 2003, 66
  10. 10,0 10,1 Õun 2003, 67–68
  11. 11,0 11,1 11,2 Õun 2003, 69
  12. Halperin 1994, lk 36–37, 184–185
  13. Vello Mäss. Lippude lehvides mere põhja. Vabahärra von Berckheimi vägiteod ja hukk Soome lahel. Horisont 4/2010, 16. august 2010. Kasutatud 30. detsember. 2012.
  14. 14,0 14,1 Merilin Kruuse. Soome vetest leitud sõjalaev Pallada viis Neptuni riiki vähemalt kuus eestlast. delfi.ee, 29. oktoober 2012. Kasutatud 30.12.2012.
  15. Unto Hämäläinen, Heli Saavalainen. Meritutkijat pitävät Pallada-löytöä merkittävänä. Helsingin Sanomat, 6. oktoober 2012. Kasutatud 30. detsember 2012. (Soome keel)
  16. "Kuvakooste Badewanne-sukellusryhmän löytämästä panssarilaiva Palladan hylystä" Helsingin Sanomat, 6. oktoober 2012

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Paul S. Halperin, (1994). A Naval History of World War I. Annapolis, Maryland: Naval Institute Press. ISBN 1-55750-352-4.
  • Stephen McLaughlin, (1999). From Ruirik to Ruirik: Russia's Armoured Cruisers. In Preston, Antony. Warship 1999–2000. London: Conway Maritime Press. ISBN 0-85177-724-4.
  • Anthony J. Watts, (1990). The Imperial Russian Navy. London: Arms and Armour. ISBN 0-85368-912-1.
  • Mati Õun Laevahukud, Tallinn 2003 ISBN 9985-9455-0-6

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]