Paleoeskimod

Allikas: Vikipeedia

Paleoeskimod olid rahvad, kes asustasid Arktika piirkonda Tšukotkast (näiteks Tšortov Ovrag)[1] üle Põhja-Ameerika kuni Gröönimaa enne tänapäeva eskimoid (inuitid ja jupikid) ning neile lähedasi arheoloogilisi kultuure. Nad ei olnud tänapäeva eskimote esivanemad ega keelesugulased.

Nende kõige varasemad kultuurid (varajased paleoeskimod) kujunesid 2500. aastaks eKr, ja nende viimane kultuur, Dorseti kultuur, kadus 1500. aastaks pKr.

Paleoeskimod said alguse Beringiast umbes 2500–2000 eKr[2][3][4]. Varsti levisid nad Põhja-Kanadasse, Arktika saarestikku ja ja Gröönimaale. Seal kujunes mitu kultuuri, millele on ühised väikesed kivist tööriistad, mille seas olid ka luust oda otsa kinnitatavad mikrolõiketerad.

Paleoeskimod ei olnud Arktika oludega nii hästi adapteerunud nagu neoeskimod.

Paleoeskimote tehnika oli hilisemate kultuuridega võrreldes algeline[5].

Paleoeskimot levisid Beringiast või Siberi kirdenurgast ja Wrangeli saartest kuni Peary maani Gröönimaa põhjaosas[5].

Sajandite jooksul võtsid paleoeskimod kasutusele kildast ja luust tööriistad, keraamika, paremad harpuunid ja traanilambid. Mõned uued leiutised tulid mõneks ajaks kasutusele, unustati mitmeks sajandiks ja ilmusid siis jälle.

Hilisemad paleoeskimot kasutasid jääkingi ja päikeseprille[6].

Paleoeskimote kultuuridest on säilinud kivihunnikutest ümbritsetud majaasemeid ning kivist, luust ja puust esemeid.

Kõik paleoeskimote kultuurid olid küttide ja kalastajate kultuurid. Mere- ja maismaaloomade osatähtsus oli kultuuriti erinev, sõltudes saadaolevatest jahiloomadest ja tehnikast. Maismaal kütiti tavaliselt karibuid, lumejäneseid jms imetajaid ning linde. Rannikul püüti kala ning kütiti harpuunide ja odade abil mereimetajaid. Inimesed elasid tavaliselt telkides, kuid mõnikord olid onnid pooleldi maa alla kaevatud. Tüüpiline talvelaager oli pikk nahkonn, kus pered elasid kõrvuti. Talvelaagris võis elada kümneid, isegi sadu inimesu. Suvelaagrid olid väikesed ja kosnesid nahkonnidest, kus elas üks või mõni pere[7][8][6].

Paleoeskimote seas olid:

Dorseti kultuur oli viimane suurem paleoeskimote kultuur Arktikas enne seda, kui praegusest Alaskast ida poolt rändasid 2. aastatuhande esimesel poolel pKr sisse Thule kultuuri kandjad, tänapäeva inuittide esivanemad.[9]

Paleoeskimod olid peamiselt kiviaegsed kütid ja kalastajad, kes elasid väikeste rühmadena mitmel pool Arktikas.

Paleoeskimote eelsed leiud Arktikast[muuda | redigeeri lähteteksti]

Beringia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Wisconsini jäätumise ajal oli suurem osa praegusest eskimote alast kaetud liustikega ning kindlasti asustamata. Mackenzie mägede ja Richardsoni mägede jää annab tunnistust sellest, et ajavahemikul 30 kuni 15 tuhat aastat tagasi oli jää tõttu võimatu jalgsi Siberist praeguse Kanada alale jõuda.[10] Ent Siberi kirdeosa ja Beringia maismaasild olid tänu Vaikse ookeani soojadele hoovustele ja oma kuivale kliimale jäävabad. Nõnda oli Alaska idaosa Siberiga ühenduses ning oli sellega ökoloogiliselt samalaadne.

Kuigi inimesed olid umbes 27 tuhat aastat tagasi kliima külmenemise tõttu Siberi kirdeosast taandunud[10], võisid jäävaheajad võimaldada piirkonna taasasustamist. Näiteks Bluefishi koobastest on leitud esemeid, mis pärinevad ajavahemikust 25 000 kuni 13 500 aastat tagasi; kõige vanemad neist on luust tööriistast: üks karibu sääreluust, dateeritud 24 800 aasta vanuseks[11] ning kaks mammutiluust, dateeritud 23 500 aasta vanuseks[12]; need daatumid võisid kokku langeda Paudorfi jäävaheajaga.

Ajavahemikust 14 500 kuni 13 500 aastat tagasi on teada inimasustus Tanana jõe orus Alaskal ja Indigirka jõgikonnas Siberis[10]; see daatum võib kokku langeda Bøllingi jäävaheajaga.[10]

Alaskalt (Mesa Site, Iteriak Creek, Dry Creek) on leitud jälgi paleoindiaanlastest, mis on dateeritud vähemalt 11 500 aasta vanuseks[13] Oletatakse, et tegu on Hilisdrüüases pühvlijahil põhja poole tunginud paleoindiaanlastega[10].

Jäätumisjärgne aeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mitme leiukoha põhjal võib rääkida Põhja-Arktika kultuuri levikust. Serranía Brooksi leiukoha vanuseks hinnatakse 10 kuni 8 tuhat aastat[14]. Samasse kultuuri kuuluvad leiud Graveyard Pointist, Krusensterni neeme palissaadidelt ja Onion Portage'ist[13]. Neid leide on seostatud atapaskidega[15].

Anangula saarelt (üks Foxi saartest) on leitud mikrolõiketerasid, mikrotuumasid ja teisi artefakte, mis on dateeritud ajavanemikku 7700 kuni 8500 aastat ning on samasugused nagu Aleuutide pikaajalisel kultuuril[14]. Seetõttu on neid seostatud aleuutidega ja eskimo-aleuudi keeltega[16].

Arktiline mikroliitiline traditsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paleoeskimote algkodu on Aasias. Põhja-Siberi, Alaska ja Kanada aladel oli juba ammu liikunud kütte, kuid tegu oli paleosiberlaste ja indiaanlastega, sealhulgas naa-dene keelte kõnelejatega. Oletatakse, et paleoeskimote esivanemad elasid umbes 3000 eKr Amuuri jõe ääres[7].

Denbigh' kultuur on esimene paleoeskimote kultuur. Selle nimi on pandud Louis Giddingsi poolt 1964 Denbigh' neemelt Norton Soundilt leitud kompleksi järgi[17], mis on dateeritud 5500 aasta vanuseks[18]. Hiljem on sama kultuuri leiukohti leitud Arktika tundrast, Brooksi mägedest, Kuzitrinist, Sewardi poolsaarelt[19], rannikult, mis on talvel jääga kaetud ja kus ei kasva puid, Alaska Beringi mere rannikult, Kanada põhjarannikult ja saartelt ning Gröönimaalt[20] Selle kultuuri leiukohti on ka Siberis[21]. Iseloomulikud on peened fragmendid ja väikesed tööriistad (mikrolõiketerad, mikroliidid), mistõttu räägitakse arktilisest "mikroliitilisest" kultuurist, mis Denbigh' kultuurist alguse sai.[20]. Kütiti väikeulukeid, sealhulgas karibuid, ning linde ja püüti kala. Kasutati harpuune, nuge, kalaodasid ja nooleotsi. Mereloomade püügil polnud suurt tähtsust.[22].

Mõne uurija arvates lõppes Denbigh' kultuur pisut varem kui 3000 aastat tagasi[23], teised pikendavad seda nimetust hilisematele kultuuridele[24]. Kõik on siiski ühel meelel Beringi väina piirkonna järgmiste kultuurifaaside järgmises nimekirjas:

  1. Umbes 1300 eKr ilmus vana vaalapüüdjate kultuur Krusensterni neeme piirkonnas; nende põhiline elatusallikas oli hülge- ja vaalapüük.[23]
  2. Umbes 1000 eKr ilmus Chorise kultuur, mis jätkas Arktika mikroliitilist kultuuri. Leiud annavad tunnistust vahetussuhetest Suure tasandiku, Vaikse ookeani ranniku (õlilampide kasutamine) ja Siberi (keraamika) põliselanikega. Kasutati iseloomulikke poolmaaaluseid maju, mis levisid Arktikas, ning kütiti mereloomi, linde ja karibuid.[23]
  3. Umbes 500 eKr kujunes välja Nortoni kultuur, mis levis Alaska rannikul kuni Mackenzie jõe suudmeni. Seda kultuuri mõjutas tugevalt Siberi mikroliitiline kultuur. Iseloomulik on tahutud kivi asendumine lihvitud kiviga, mis oli juba ilmunud Alaskal alates 2000. aastast eKr. Kütiti mereloomi ja püüti lõhet..[23]
  4. 1. sajandi paiku tekkis vana Beringi mere kultuur ehk Okviki kultuur, mille avastas Diamond Jenness 1926 Little Diomede'i saarelt ning mida hiljem uuriti Saint Lawrence'i saarel Beringi meres. See kultuur on nähtavasti Aasia päritolu.[21] Leiukohtades on tavaliselt lihvitud savikilta, morsakihvast harpuuniotsi ning lihvitud morsakihvast kunstiesemeid.[20]. Tšukotkal Dežnjovi neemel Ualenis on selle kultuuri leiukoht 3. sajandist, kust leiti raudotsaga tööriist.[25].
  5. Umbes 500. aastast pärineb Punuki kultuur, mis on nime saanud Punuki saare järgi, kust see avastati. See kultuur oli levinud mõlemal pool Beringi väina.[20] Aasia poole teadaolevad leiukohad ulatuvad Kolõma jõe suudmeni. Iseloomulikud on harpuuniotsad, mis on kohandatud rändavate vaalade küttimiseks. Iseloomulikud olid paremad tehnoloogiad, mis ilmselt pärinesid Siberist. Leitud on muu hulgas Aasia päritolu raudesemeid, mis võisid olla saadud vahetuse teel.[23]
  6. Punuki kultuuriga samal ajal tekkis Alaska põhjarannikul Ipiutaki kultuur[20]. See avastati 1939 Point Hope'ist. Tahutud kivist tööriistad ja relvad meenutavad Siberi kultuure. Tunti rauast esemeid. Iseloomulikud on väga omapärased morsakihvast kujukesed ja viimistletud hauapanused. Mõned loomakujud ja religioossed praktikad sarnanevad Siberi pronksiaja omadega.[21]
Paleoeskimote loodus varajased kultuurid Independence I ja Independence II. Samal ajal oli Gröönimaal ka Saqqaqi kultuur.

Arktika mikroliitiline kultuur levis rände teel Kanada Arktikasse[23] ning sealt Gröönimaale, kus arheoloogia eristab järgmisi paleoeskimote kultuure:

  1. Saqqaqi kultuur (2500–800 ekr)[26]. Leiukohad on Gröönimaa edelaosas. Elati väikestes telkides ning kütiti linde ja hülgeid ning teisi mereloomi.[27] Kujunes suuri vahemaid hõlmav vahetusvõrgustik[26]. Gröönimaa lääneosast leitud 4000 aasta vanuste Saqqaqi kultuuri kandja külmunud jäänuste DNA järjestus näitab, et see inimene ei olnud praeguste inuittide eellane ning ta võis olla Tšukotka sirenikkide sugulane[28].
  2. Independence I oli kultuur Põhja-Gröönimaal ajavahemikus 2400–1300 eKr. Püüti kala ja kütiti peamiselt muskusveist, samuti hülgeid, linde ja jääkarusid. Mõned esemed paistavad olevat tehtud morsakihvadest[29]
  3. Independence II oli kultuur Gröönimaa kirdeosas ja Vara-Dorseti kultuur Gröönimaa lääneosas ajavahemikus 900–300 eKr. Kütiti põhiliselt hülgeid ja mõnikord linde, morski, karibuid ja jääkarusid. Koguti luid, kihvu, sarvi ning karusnahku ja nahka rõivaste valmistamisekd. Lampe ja muid esemeid tahuti talgist ning mitmesuguseid kive kasutati kahe teraga lõiketerade, kaabitsate ja väikeste lihakirveste valmistamiseks[30].
  4. Dorseti kultuur ehk Hilis-Dorseti kultuur levis alates 400. aastast Hudsoni lahe kaudu Baffini saarele, Labradorile, Newfoundlandile ning Gröönimaa lääne- ja kirdeossa. Talvine poolmaaalune ühine elamu oli suurem kui eelnevates kultuurides. Sinna mahtus 20 kuni 35 inimest ja neid rajati kaks kuni kuus tükki koos, nii et ühes talvises peatuspaigas võis elada kuni 200 inimest. Kütiti põhiliselt hülgeid, vähem morski. Paljud leiud näitavad, et Dorseti kultuuri ala kattis vahetusvõrgustik. Gröönimaa loodeosa meteoriidiraud jõudis vähemalt Cornwallise ja Bathursti saareni (mis oli tol ajal asustatud) ja Hudsoni laheni. Loodusliku vase tükke Coppermine'i jõe piirkonnast leidus Arktika idaosas. Vahetati nähtavasti ka mitmesuguseid kive[31]. Kui Islandilt tulnud norralased 982 Gröönimaale elama asusid, kohtusid nad Dorseti kultuuri kandjatega ning norralaste esemed liikusid vahetusvõrgustikus.

Neoeskimod[muuda | redigeeri lähteteksti]

Birnirki kultuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Umbes 800. aastal ilmus Birnirki kultuur. See oli maismaakultuur, peale mereloomade kütiti karibuid.[20] Selle avastas 1912 Barrow' neeme lähedalt. Arvatakse, et tegu on Thule kultuuri kandjate esivanemate kultuuriga[21]. See eksisteeris 1000. aastani ning asendus Thule kultuuri klassikalise eluviisiga.[20]

Thule kultuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Umbes 1000. aastal ilmus Alaskal Thule kultuur, mille kandjad olid inuittide esivanemad[32]. Nad liikusid kiiresti mööda Arktikat ida poole. Inuitid jõudsid Gröönimaale umbes 1300 ja Labradori poolsaarele umbes 1500, vahetades välja Dorseti kultuuri kogu alal puudepiirist põhja pool, välja arvatud Coatsi saar ja mõned naabersaared hudsoni lahes, kus Sadlermuit elasid 1903. aastani[33].

Geeniajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimene vanaaja inimene, kelle genoom sekveneeriti[muuda | redigeeri lähteteksti]

Veebruaris 2010 teatati, et esimest korda on sekveneeritud vanaaja inimese genoom. 4000 aasta juuksetükkide põhjal sekveneerisid Taani Rahvusmuuseum, Pekingi Genoomikainstituut jt teadusasutused, sealhulgas eesti teadlased, ligi 80% ühe paleoeskimo mehe genoomist. Mees leiti Gröönimaalt ning ta arvatakse olevat Saqqaqi kultuuri kandja.

Genoomi põhjal arvatakse, et umbes 5500 aastat tagasi toimus ränne Siberist Põhja-Ameerikasse, mis erineb varasematest indiaanlaste ja inuittide esivanemate sisserännetest. Umbes 4500 aastat tagasi olid selle rände teinute järglased jõudnud Gröönimaale. Mehel, kellele oli pandud nimeks Inuk, oli veregrupp A+. Geenide järgi otsustades oli ta kohastunud külmale ilmale, tal olid pruunid silmad, pruunikas nahk ja kiilanemiskalduvus. Sekveneeriti ka mitokondrigenoom.[34]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Sergey V. Gusev, Andrey V. Zagoroulko & Alexey V. Porotov. Sea mammal hunters of Chukotka, Bering Strait: Recent archaeological results and problems. – Peter Rowley-Convey (toim). Arctic Archaeology, (World Archaelogy, kd 3, nr 3), Routledge 1999, lk 354–369, Google'i raamat
  2. Atlas of Ancient America, Michael Coe Dean Snow and Elizabeth Benson, An Equinoix Book, Oxford 1986, Facts on File 1986, : Cultural Atlas Series, ISBN 0-8160-1199-0, ISBN 978-0-81601199-5, lk 33
  3. Ensimmäiset ihmiset, Ihmisen suku 1, ISBN 951-0-18779-8, WSOY 1993, ptk Arktiksen asuttajat, lk 220jj
  4. Palaeo-Eskimo Peoples, 1998, Ralph T. Pastore. Archaeology Unit & History Department, Memorial University of Newfoundland
  5. 5,0 5,1 Matti Lainema, Juha Nurminen: Ultima Thule, Pohjoiset löytöretket. WSOY 2001, ISBN 951-0-23925-9, lk 39.
  6. 6,0 6,1 Past Worlds, The Times Atlas of Archaelogy, Times Books 1988, ISBN 0-7230-0306-8, ptk Arctic cultures, lk 273, lk 272
  7. 7,0 7,1 Otavan suuri ensyklopedia, artikkel Eskimot.
  8. Spectrum, Eskimot.
  9. "The Prehistory of Greenland", Greenland Research Centre, National Museum of Denmark, vaadatud 14.4.2010.
  10. 10,0 10,1 10,2 10,3 10,4 Hoffecker, John F. & Scott A. Elias 2007. Human Ecology of Beringia. New York: Columbia University Press.
  11. Cinq-Mars, Jacques & Richard E. Morlan. Bluefish Caves and Old Crow Basin: A New Rapport. – Robson Bonnichsen ja Karen L. Turnmire (toim). Ice Age Peoples of North America, Corvallis: Oregon State University Press for the Center for the Study of the First Americans 1999, lk 200–212.
  12. Le Blanc, Raymond. Human Ecology of Beringia, by John F. Hoffecker and Scott A. Elias. (retsensioon). – Artic 61 (2), 2008, lk 217–219.
  13. 13,0 13,1 Archaeological Overview of Alaska. The National Park Service.
  14. 14,0 14,1 Josephy, Alvin M. 1991. "The native Peoples of the Far North"; The Indian heritage of America: lk 57–64, 2. trükk.
  15. Cook, John P. 1969. "The Early Prehistory of Healy Lake Alaska". Doktoritöö, University of Wisconsin, Madison.
  16. Foster, Michael K. 1996. "Language and the Culture History of North America"; Handbook of North American Indians 17:72.
  17. Giddings, James Louis 1964. The Archeology of Cape Denbigh. Brown University Press, Providence.
  18. Ultima Thule, Pohjoiset löytöretket, Matti Lainema, Juha Nurminen, WSOY 2001, ISBN 951-0-23925-9, lk 38
  19. Harrit, R.K. 1998. "Paleo-Eskimo beginnings in North America : A new discovery at Kuzitrin Lake, Alaska"; Multilingue 22 (1): lk 61–81.
  20. 20,0 20,1 20,2 20,3 20,4 20,5 20,6 Archaeology of the Tundra and Arctic Alaska. The National Park Service.
  21. 21,0 21,1 21,2 21,3 Collins, Henry B. "Archelogical Research in the North American Artic"
  22. Past Worlds, The Times Atlas of Archaelolgy, Times Books 1988, ISBN 0-7230-0306-8, Sivut 272-273
  23. 23,0 23,1 23,2 23,3 23,4 23,5 Larramendi, Ramón Hernando 1995. Los indios esquimales. Cayambe: Ediciones Abya Yala.
  24. Anderson, Douglas D. 1980 "Continuity and Change in the Prehistoric Record from North Alaska" Yoshinobu Kotani and William B. Workman (Eds.) Alaska Native Culture and History: lk 233–252. National Museum of Ethnology. Osaka, Japan.
  25. Thompson, Gunnard 1992. American discovery: the real story: 15. Misty Isles Press.
  26. 26,0 26,1 Saqqaq culture chronology; SILA.
  27. Walton, Doreen. "Analysis of hair DNA reveals ancient human's face." BBC News.
  28. Rasmussen M. et.al. 2010. Ancient human genome sequence of an extinct Palaeo-Eskimo; Nature 463: lk 757–762.
  29. Independence I; SILA.
  30. Early Dorset/Greenlandic Dorset; SILA.
  31. Late Dorset; SILA.
  32. McGhee, Robert Thule Culture; The Canadian Encyclopedia.
  33. Collins, Henry B. (1956). "Vanished Mystery Men of Hudson Bay"; National Geographic Magazine CX (5): 674.
  34. Morten Rasmussen, Yingrui Li, Stinus Lindgreen, Jakob Skou Pedersen, Anders Albrechtsen, Ida Moltke, Mait Metspalu, Ene Metspalu, Toomas Kivisild, Ramneek Gupta, Marcelo Bertalan, Kasper Nielsen, M. Thomas P. Gilbert, Yong Wang, Maanasa Raghavan, Paula F. Campos, Hanne Munkholm Kamp, Andrew S. Wilson, Andrew Gledhill, Silvana Tridico, Michael Bunce, Eline D. Lorenzen, Jonas Binladen, Xiaosen Guo, Jing Zhao, Xiuqing Zhang, Hao Zhang, Zhuo Li, Minfeng Chen, Ludovic Orlando, Karsten Kristiansen, Mads Bak, Niels Tommerup, Christian Bendixen, Tracey L. Pierre, Bjarne Grønnow, Morten Meldgaard, Claus Andreasen, Sardana A. Fedorova, Ludmila P. Osipova, Thomas F. G. Higham, Christopher Bronk Ramsey, Thomas v. O. Hansen, Finn C. Nielsen, Michael H. Crawford, Søren Brunak, Thomas Sicheritz-Pontén, Richard Villems, Rasmus Nielsen, Anders Krogh, Jun Wang ja Eske Willerslev. Ancient human genome sequence of an extinct Palaeo-Eskimo. – Nature, kd 463, nr 7282, lk 757–762, veebruar 2010. Veebiversioon, Resümee

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]