Põldmünt
| Põldmünt (Mentha arvensis L.) | |
|---|---|
 | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Õistaimed Magnoliophyta |
| Klass |
Kaheidulehelised Magnoliopsoda |
| Selts |
Iminõgeselaadsed Lamiales |
| Sugukond |
Huulõielised Lamiaceae |
| Perekond |
Münt Mentha |
| Liik |
Põldmünt |
| Binaarne nimetus | |
|
Mentha arvensis (L.) | |
Põldmünt (Mentha arvensis L.) on huulõieliste sugukonda mündi perekonda kuuluv taimeliik.
Põldmünt on mitmeaastane tugeva mündilõhnaga taim[1][2]. Kasvab niisketel aladel umbrohuna. Taime rahvapärased nimetused on kapsahein, kirbuhain, konnamünt, naistepuna[3].
Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]
Põldmündi kõrgus on 10–75 cm[1][4]. Paljunemine toimub nii seemnetega kui ka vegetatiivselt[3].
Risoom on pikk, nöörjas, harunenud vahel mugulataoliste kohtadega. Sellest lähtuvad arvukad maa-alused võsundid, mis on võimelised juurduma[3].
Vars on püstine tõusev või lamav [5], tavaliselt kandiline, värvuselt roheline, vahel punakas[3].
Lehed on tumerohelised või punakad, munajad, lühikese rootsuga, hõreda või täkilissaagja servaga, veidi karvased[4]. Paiknevad varrel vastakult[3].
Õied on kahesugulised kaheli õiekatega ja lühiraolised. Kroon ja tupp on liitlehelised. Tupp on kellukjas, umbes 3 mm pikkune, tavaliselt violetne[3]. Õietupp väljastpoolt karvane, seestpoolt paljas, õietupe tipud laialt kolmnurksed[1]. Kroon on laia putkeosaga, kuni 5 mm pikkune, lilla või roosakaslilla, ülemine hõlm on teistest suurem. Õied asuvad männastena lehtede kaenlas. Männaste alusel on süstjad ripsmelise servaga karvased kõrglehed[3].Õitsemine toimub juulist septembrini, vahel ka juunist oktoobrini [4]
Viljad on ellipsikujulised, kolmetahulise tömbi tipuga pähklikesed. Värvuselt helepruunid ja peenelt punkteeritud pinnaga. Pähklikeste pikkus on kuni 1 mm[3].
Levik[muuda | muuda lähteteksti]
Põldmünt on levinud kogu Euroopas, Siberis, Kesk- ja kohati Kagu-Aasias[3], Eestis sage[1][4].
Taim on niiskuslembene[1]. Kasvab tavaliselt kraavides, veekogude kallastel ja niisketel põldudel umbrohuna. Seda võib ka leida salumetsas teeservadel, ranna- ja sooniitudel, karjamaadel, aedades, jäätmaadel[3].
Keemiline koostis[muuda | muuda lähteteksti]
Maapealne osa sisaldab kuni 2% eeterlikke õlisid, mille koostisse kuuluvad mentool ja mitmesugused terpeenid[6]. Jaapani mündis (Metha arvensis herba) sisaldub eeterlik õli (mis sisaldab näiteks menooli (2–40%), mentooni (15–30%), isomentooni (7–12%), limoneeni (7–12%), neomentooli. metüülatsetaati ja β-kariofülleeni), flavinoidid (luteoliin) ja vaik. Põldmündi varieteetides on eeterlike õlide koostis mõnevõrra teistsugune.[5]
Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]
Droogina kasutatakse peamiselt jaapani münti (Metha arvensis herba). Kasutamine sarnaneb piparmündi kasutamisega. Ürti kogutakse õitsemise alguses. Ürdi kogumiseks lõigatakse taime ladvaosa koos noorte õite ja lehtedega[5].
Põldmündi lehtedest valmistatud tee vähendab iiveldust ja gaaside teket, parandab söögiisu. Eeterlikud õlid mõjuvad valu vaigistavalt ning on põletikuvastase toimega.[6].Tarvitatakse külmetushaiguste, köha, bronhiidi, palaviku, suu ja kurgu limaskesta põletiku, maksavaevuste ja muu korral. Lahtistab röga, soodustab sapinõristust ja toimib põletikuvastaselt[5].
Vastunäidustuse kohta andmed puuduvad. Droogina raviannustes tõenäoliselt ohutu. Suur annus eeterlikku õli võib tekitada nahakahjustusi. Mida suurem on mentoolisisaldus, seda suurem on kõrispasmide ja bronhiaalastma tekke oht[5].
Muud kasutusalad
Põldmünt on ka hea meetaim. Meeproduktiivsus on ligikaudu 200 kg/ha. Mesi on kollane, läbipaistev ja meenutab värvilt merevaiku[3][7].
Taime noori võrseid kasutatakse ka maitseainena[5][6].
Taimest saab värvainet, mis värvib villa kollaseks või punakaks. Iseloomuliku tugeva lõhna tõttu on taime kasutatud ka kirpude peletamiseks[3].
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Toomas Kukk (2005). Eesti taimede kukeaabits. Tallinn: Varrak. Lk 230.
- ↑ [1] Põldmünt, vaadatud 07.05.2017
- ↑ 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 [2] Põldmünt, vaadatud 07.05.2017
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 Heljo Krall, Toomas Kukk, Tiiu Kull, Vilma Kuusk, Malle Leht, Tatjana Oja, Ülle Reier, Silvia Sepp, Hanno Zingel, Taavi Tuulik (2007). Eesti taimede määraja. Tartu: EMÜ, Eesti Loodusfoto. Lk 239.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 Ain Raal (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 565.
- ↑ 6,0 6,1 6,2 Губанов И. А и др. «Луговые травянистые растения. Биология и охрана: Справочник», Москва, Агропромиздат, 1990
- ↑ [3] Põldmünt | mesindus.ee, vaadatud 07.05.2017
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Põldmünt andmebaasis eElurikkus
