Põld-lehmalill
| Põld-lehmalill | |
|---|---|
 | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Õistaimed Magnoliophyta |
| Klass |
Kaheidulehelised Magnoliopsida |
| Selts |
Nelgilaadsed Caryophyllales |
| Sugukond |
Nelgilised Caryophyllaceae |
| Perekond |
Lehmalill Vaccaria |
| Liik |
Põld-lehmalill |
| Binaarne nimetus | |
|
Vaccaria hispanica (Mill.) Rauschert | |
| Sünonüümid | |
| |
Põld-lehmalill (Vaccaria hispanica) on nelgiliste sugukonda lehmalille perekonda kuuluv rohttaim, oma perekonna ainus liik.
Teaduslikult kirjeldas põld-lehmalille esimesena šoti botaanik Philip Miller juba 18. sajandi keskel, aga tänapäevase ladinakeelse nime võttis kasutusele saksa botaanik ja mükoloog Stephan Rauschert alles 20. sajandi teisel poolel.
Levila[muuda | muuda lähteteksti]
Põld-lehmalille levila hõlmab suurema osa Euraasiast: Euroopa, Vahemere maad, Väike-Aasia, Taga-Kaukaasia, Iraani, Kesk-Aasia, Lõuna-Siberi, Kaug-Ida lõunaosa, Mongoolia, Jaapani ja Hiina kuni Himaalaja lõunanõlvadeni. Võõrliigina kasvab ta Põhja-Ameerikas, Austraalias, Uus-Meremaal ja mõnel pool Põhja-Aafrikas.
Eestis on põld-lehmalill haruldane võõrliik.[1] Esineb juhusliku tulnukana raudteede ja maanteede ääres ning põldudel.
Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]
Põld-lehmalill on üheaastane rohttaim.
Tema juur on peenike ja harunenud.
Vars on 2–6 dm kõrge, püstine, sile ja ülalt tugevasti harunenud.
Vars on kaetud hallikasroheliste terve servaga vastakuti paiknevate lehtedega. Lehel on tavaliselt 3 roodu. Alumised lehed on 3–6 cm pikad ja 1–3 cm laiad, süstjad, tipust teravad ja ka varre poolt ahenenud. Keskmised ja ülemised lehed on väiksemad: 2–3 cm pikad ja 0,3–3 cm laiad, süstjad või munajad, ilma rootsuta ja alusel ümbritsevad vart.
Õisikuks on kohev nutt või pööris, millel on pikk (kuni 6 cm) õieraag. Kandelehed on 2–3 mm pikad ja 0,5–0,8 mm laiad, süstjad ja valge äärega. Õietupp on õitsemise alguses 10–12 mm pikk ja 2½–3 mm lai, silindriline ja 5 rohelise tiivasarnase väljakasvuga servadel. Need hambakesed on 1½–2 mm pikad, kolmnurksed, valge äärisega ja teravad. Viljade valmides laieneb õietupp oluliselt ja muutub munajaks või laimunajaks. Kroonlehed on 15–18 m pikad, tavaliselt roosad või punased, harvem valged. Kroonlehe serv on terve või saagjas. Tolmukaid on 10, emakaid 2. Lill õitseb juunis-juulis ja viljub juulis-augustis.
Lehmalille vili on munajas kupar, mis on 8–9 mm pikk ja 5–6 mm lai. Kupar on kahepesaline ja kaetud 4 hambakesega. Seemned on tumepruunid, kerajad ja kaetud väikeste nüride kühmukestega, läbimõõdus umbes 2 mm.
Majanduslik tähtsus ja kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]
Põld-lehmalill on taliviljade seas kasvav umbrohi. Eriti sageli kohtab teda lina ja hirsi hulgas, sest nende seemned valmivad umbes korraga ja seetõttu satuvad lehmalille seemned külvatavate seemnete hulka.
Põld-lehmalilles leidub triterpeenseid saponiine. Seemnetes leidub vakarosiidi, mis on saanud nimetuse lehmalille ladinakeelse nime järgi, B- ja C-vaksegosiidi ning selliseid flavonoide nagu isosaponariin ja vakariin, mis samuti on saanud nimetuse lehmalille teadusliku nime järgi.
Põld-lehmalill on mürktaim. Temas sisalduvad saponiinid on üldrakumürgid, mis tekitavad verejooksu ja nekroosi.
Sellegipoolest kasvatatakse põld-lehmalille ilutaimena. Aretatud on hulk sorte, mis erinevad peamiselt õite värvuse poolest: see võib ulatuda puhasvalgest tumeda purpurpunaseni.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Põld-lehmalill andmebaasis eElurikkus
