Päevakübar

Allikas: Vikipeedia
Päevakübar
Karvane päevakübar Rudbeckia hirta
Karvane päevakübar Rudbeckia hirta
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Õistaimed Magnoliophyta
Klass: Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts: Astrilaadsed Asterales
Sugukond: Korvõielised Asteraceae
Perekond: Päevakübar Rudbeckia

Päevakübar (Rudbeckia L.) on taimede perekond korvõieliste sugukonnast.

Etümoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nime Rudbeckia on päevakübarad saanud kuulsalt rootsi botaanikult Carolus Linnaeuselt. Linnaeus nimetas perekonna oma õpetajate Uppsala ülikooli professori Olof Rudbeck noorema (1660-1740) ja tema isa, professor Olof Rudbeck vanema (1630-1702) auks.[1].

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Päevakübara perekonda kuuluvad liigid on mitmeaastased (mõned liigid ka kaheaastased) narmasjuursed rohttaimed. Taimed kasvavad 0,5–3 meetri kõrguseks, varred võivad olla nii lihtsad kui harunenud. Taimed on vahelduvate, terveservaliste või lõhestunud, rootsuliste, sageli karedakarvaliste, 5–25 cm pikkuste lehtedega. Nagu korvõielistele omane, nii on ka päevakübaral kaht tüüpi õisi. Õisiku ääres paiknevad eredad keelõied keskel putkõied. Äärmised keelõied on tavaliselt kas valged, roosad, purpursed või lillakad. Õie keskel olevad torujad putkõied on tavaliselt punakaspruunid või kollakaspruunid. Värvilised kroonlehed kaarduvad allapoole. Korvõisikud on suured ja paiknevad enamasti üksikult.

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Päevakübara perekonda kuuluvad liigid on tänu oma kaunivärvilistele õitele, pikale õitseajale ning vastupidavusele populaarsed aialilled. Tuntuimad on kahtlemata karvane päevakübar, lõhislehine päevakübar ja särav päevakübar. Kõigil neil liikidel on mitmeid kultivare ning hulgaliselt sorte.

Päevakübaratest on kahtlemata kõige tuntum punane päevakübar ehk punane siilkübar ehk purpur-siilkübar (Echinacea purpurea), mida loetakse värskemate geneetiliste uuringute põhjal[2] siilkübara perekonda, kuigi sugukond korvõielised on sama ning väline sarnasus taimede vahel tuntav.

Päevakübar kasvab igasugusel mullal, siiski tuleks talle muretseda kobedat toitaineterikast mulda, lisades istutusauku ämbritäis komposti. Kuigi taimed taluvad hästi ka savist mulda, võiks sellele struktuuri parandamiseks liiva lisada. Pinnas võiks olla pisut niiskem, seepärast tasuks pikemal põuaperioodil taimi kasta. Päevakübar kasvab hästi päikese käes, kuigi lepib ka kerge varjuga. Eesti tingimustes alustavad esimesed päevakübarad õitsemist juba juulis, laisemad stardivad augustis. Septembriga saab nende õitseaeg ümber. Kõik nad on suurepärased lõikelilled, mis säiluvad vaasis kaua ilusatena ega vaju tänu tugevale varrele longu.

Liike[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]