Otto Wilhelm Eberhard
Otto Wilhelm Eberhard (25. märts/5. aprill 1728 Kaiavere – 20. september/1. oktoober 1795 Paldiski) oli Eesti vaimulik.
Tema esimeseks õpetajaks oli pastor Peter Friedrich Bornwasser, edasi õppis ta Pärnu gümnaasiumis, käis aastal 1744 Salomo Heinrich Vestringi juures Pärnu Eliisabeti koguduses leeris. Usuteadust õppis ta aastatel 1750–1752 (immatrikuleeriti 2. aprillil 1750) Königsbergi ülikoolis ja aastatel 1753–1754 (immatrikuleeriti 30. aprillil 1753) Jena ülikoolis. Ta töötas aastal 1754 Vaemla mõisas (Käina kihelkonnas) koduõpetajana Heinrich Caspar von Stackelbergi juures. Ordineeriti 3. septembril/14. septembril 1755 õpetajaks.
Ta oli aastatel 1755–1769 (introdutseeriti 12. novembril/23. novembril 1755) Vastseliina Katariina koguduse õpetaja. Aastatel 1769–1792 oli ta Rapla Maarja-Magdaleena koguduse õpetaja. 24. jaanuaril 1771 sai ta Eestimaa konsistooriumi assessoriks. Aastatel 1772–1785 oli ta Paldiski kreisi teise praostkonna abipraost, aastal 1785 sai ta praostiks, aastal 1789 sai ta kogu Paldiski kreisi praostiks.
Aastal 1779 välja antud jutluseraamatus on trükitud ta kolm eestikeelset jutlust[1][2].
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Tema vanaonu Daniel Eberhard oli Tartu Jaani koguduse abiõpetaja ja Academia Gustavo-Carolina (Pärnu ülikooli) rektor. Tema isa Johann Christian Eberhard oli Kaiavere mõisa rentnik, ema Maria Hedwig (sündinud Petersen) suri pärast sünnitust, kasuema Bertha Gertrud Roth oli pastor Martin Johann Rothi tütar, pärast isa surma abiellus Tartu Jaani koguduse ülemõpetaja Tobias Plaschnigiga. Tema poeg Johann Christian Eberhard oli Rapla Maarja-Magdaleena koguduse õpetaja.