Otto Pikkov
 | See artikkel vajab toimetamist. (Detsember 2012) |
Otto Pikkov (27. märts 1922 Rapla vald, Harjumaa – 30. november 1988 Tallinn) oli eesti tehnikateadlane.[1]
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Otto Pikkov oli talupidaja poeg ja Lui Pikkovi vend.[1]
Õppis 1938–1940 Riigi Tööstuskoolis, lõpetas 1941 Tallinna II Poeglaste Ametikooli raadiotehnika haru. Osales teises maailmasõjas, oli Kaasanis ehituspataljoni elektrik, hiljem radist ja raadio-telegraafimeister laskur- ja tagavarapolgus. Lõpetas 1952 Tallinna 9. Täiskasvanute Keskkooli, 1958 Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI) mehaanikateaduskonna elektrijaamade, -võrkude ja -süsteemide erialal, 1959–1963 samas aspirant, tehnikakandidaat (1971, Leningradi Elektrotehnikainstituut), väitekiri "Исследование методов релейного преобразования частотно-импульсного сигнала в системах автоматического контроля".
Aastatel 1938–1941 oli Raadio-Elektroonika Tehase (RET) tööline, 1947–1949 Raadiokomitees tehnik, 1950–1957 Raadiomajas insener.
1957. aastast teadustööl: 1957–1959 TPI elektrijaamade, -võrkude ja -süsteemide kateedri labori juhataja, 1959–1965 Elektrotehnika Teadusliku Uurimise Instituudi automaatikavahendite labori juhataja, 1960. aastast ka TPI automaatika ja telemehaanika ning arvutustehnika kateedrite tunnitasuline õppejõud, 1965. aastast tööstuselektroonika kateedri dotsent, 1968–1978 elektroonika kateedri juhataja, hiljem dotsent.[1]
Otto Pikkov suri 30. novembril 1988 Tallinnas ja maeti 6. detsembril 1988 Liiva kalmistule[2].
Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]
Uurimisvaldkond: muundustehnika ja automaatikavahendid. Osales Eesti esimeses energoküberneetikauuringus, mille tulemusena valmis spetsiaalanaloogarvuti aktiivvõimsuste optimaalseks jaotamiseks soojuselektrijaamade vahel; seade võeti kasutusele Eesti Energias. Selgitas statistiliste võtete rakendusvõimalusi mõõteseadmete projekteerimisel, uuris signaaliparameetrite mõõtemeetodeid ja -vahendeid, osales jõupooljuhtseadiste katsetamiseks vajaliku mõõteaparatuuri väljatöötamises. Toimetanud elektrotehnika- ja automaatikateemalisi teaduskogumikke. Üle 40 teaduspublikatsiooni, 29 käsikirjalist teadustööaruannet.[1]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]
- Счетно-решающее устройство для экономического распределения нагрузки (kaasautor). // Электричество (1959) 9
- Вероятностные соотношения релейного преобразователя частотно-импульсного сигнала. // TTÜ Toimetised. A 268 (1968)
- Türistormuunduri digitaalne juhtimisskeem. // Side. Raadio. Televisioon (1974) 11
- Jõupooljuhtseadiste arengusuundadest. // Side. Raadio. Televisioon (1977) 2
- Высокочастотное преоброование сетевого нарnяжения. // TTÜ Toimetised 538 (1982)
- Измерение параметров силовых полупроводниковых приборов. // TTÜ Toimetised 651 (1987)
- Вопросы разработки коммутационно-соглашующего устройства автоматзированного комплекса измерения парамеров микросборок (kaasautor). // TTÜ Toimetised 674 (1988).
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- TPI 1936–1986, 310, 313–314, 319–320, 423, 430, 432
- Velmre, E. Uuringuid jõupooljuhtelektroonikaseadiste ja seadmete alalt. // Tehnikauuringute areng Eesti NSV-s. Tallinn, 1986, 131
- Tamm, U. Mõõtetehnika uurimuste ajaloost elektroonika kateedris. // TTÜ Toimetised 678 (1988), 80, 82–83.
- Eesti teaduse biograafiline leksikon. 3. köide: N–Sap TTEÜ, avaldatud elektrooniliselt 2013
Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.