Ostalgia

Allikas: Vikipeedia
Berliinis müügil olevad DDR-kirjaga (Deutsche Demokratische Republik) T-särgid (2004). Nende müümine ja kandmine ei ole karistatav.
Berliinis müügil olevad Ida-Saksamaa teemalised kaubad (2006).

Ostalgia (saksa keeles Ostalgie) on endise Ida-Saksamaa eluviisi järele tuntava nostalgia kohta kasutatav väljend. Sõna on tuletatud sõnadest Ost ("ida") ning Nostalgie ("nostalgia").

Väljendiga viidatakse vahetevahel ka teistes endistes Ida-Euroopa kommunistlikes riikides (nt Poolas ja Nõukogude Liidu aladel) esinevale nostalgiale kadunud sotsialistliku süsteemi järele.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast Berliini müüri langemist aastal 1989 ning Saksamaa taasühinemist aasta hiljem, kadusid paljud Saksa Demokraatliku Vabariigi sümbolid kasutuselt. Peaaegu kõik kirjaga DDR (Deutsche Demokratische Republik) kaubamärgid kadusid poodidest ning nende asemele tulid lääne tooted. Kuid aja möödudes hakkasid endised idasakslased tundma nostalgiat mõnede oma endise elu aspektide järele. Ostalgia viitab eriti nostalgiale peale Saksamaade ühinemist kadunud tavaliste igapäevase elu ja kultuuri aspektide järele.[1]

Lisaks igapäevaelu aspektidele kutsusid nostalgiat esile ka töötuse ja vaesuse puudumine Saksa Demokraatlikus Vabariigis, endise riigi sotsiaalsüsteem ning selleaegne ühtsustunne. Kui nimekas Lääne-Saksa väljaanne Der Spiegel küsis endistelt idasakslastelt, et kas SDV süsteemil oli "rohkem häid kui halbu külgi", vastas 57% neist jaatavalt. Küsitlust läbiviinud ajakirjaniku väitele, et "SDV elanikel ei olnud vabadust reisida, kuhu iganes nad soovisid", vastasid idasakslased, et "ka tänapäeva madalapalgalistel töötajatel ei ole seda vabadust".[2]

Ilmingud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ampelmännchen-valgusfoorituli.

Paljud Saksamaa ettevõtted on võtnud sihiks valmistada SDV ajal toodetule sarnanevaid asju. Taas on saadaval vahepeal kadunud Ida-Saksa toiduainete kaubamärgid, vanade riigitelevisiooni saadete lindistused videokassettidel ja DVD-plaatidel ning varem laialt levinud automargid Wartburg ja Trabant. Lisaks on elu Saksa Demokraatlikus Vabariigis olnud aineseks ka mitmetele filmidele, sealhulgas Leander Haußmanni "Sonnenallee" (1999), Wolfgang Beckeri rahvusvaheliselt tunnustatud "Good Bye Lenin!" (2003) ning Carsten Fiebeleri "Kleinruppin forever" (2004).

Ida-Saksamaa kultuuri säilitamise nimel tegutsejad ühinesid ka valgusfooridelt tuttavate Karl Peglau disainitud mehikeste (Ampelmännchen) päästmiseks.[3] Mitmed endise Ida-Saksamaa piiril või selle lähedal asuvad Saksamaa linnad, sealhulgas Berliin, Lübeck ja Erfurt, kasutavad jätkuvalt Peglau disainitud sümbolitega valgusfoore kas kõigil või mõnedel jalakäijate ülekäiguradadel. Paljud endise Ida-Saksamaa aladel ja Berliinis müüdavad suveniirid kasutavad samuti Ampelmänncheneid.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Raamatuid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Vt nt Daphne Berdahl, "Ostalgie for the Present: Memory, Longing and East German Things" Ethnos, 1999 (http://diasporiclivesofobjects2012.files.wordpress.com/2012/01/east-german-objects-nostaligia.pdf
  2. Julia Bonstein. "Homesick for a Dictatorship". Der Spiegel, 27/2009.
  3. Quaint Crosswalk Symbol Starts a German Movement, http://articles.latimes.com/1999/apr/28/news/mn-31889, "He's dorky and thought a bit sexist, but 'Ossie' endures as a sign that not all things East should go kaput." 

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]