Osamu Dazai
Osamu Dazai (jaapani keeles 太宰 治 Dazai Osamu, sünninimega Shūji Tsushima; 19. juuni 1909 Kanagi (praegune Goshogawara Aomori prefektuur) – 13. juuni 1948 Tōkyō) oli 20. sajandi alguse jaapani kirjanik, kes kirjutas põhiliselt minaromaane ja lühijutte. Tema teoseid peetakse burai-ha liikumise osaks.
Osamu Dazaid mõjutanud kirjanike hulka kuuluvad Ryūnosuke Akutagawa, Murasaki Shikibu ja Fjodor Dostojevski. Tema teosed on enim levinud Jaapanis, mujal maailmas on need jäänud võrdlemisi tundmatuks. Vähesed Dazai teosed on ilmunud inglise keeles ning ainus eesti keeles ilmunud raamat on "Inimeseks kõlbmatu".
Lapsepõlv[muuda | muuda lähteteksti]
Shūji Tsushima sündis 19. juunil 1909 Kanagi linnas Aomori prefektuuris aristokraatlikus peres. Tema isa Gen’emon Tsushima (varasema nimega Gen'emon Matsuki) oli poliitik, kes võeti Tsushima klanni vastu, et ta saaks abielluda nende vanima tütre Tanega. Dazai ema haigestumise ja reisimise tõttu jäeti laps põetaja hoolde. Hiljem hoolitsesid Dazai eest tema tädi Kie ja teenijanna Take Chikamura, kelle hoole all oli ta teisest eluaastast kuuendani. Chikamura laenas talle Tsushima pere pühapäevakoolist raamatuid, mida poiss õppis viieaastaselt iseseisvalt lugema. Dazai tädi Kie võttis teenijanna Chikamura Goshogawarasse kolides kaasa. Dazai elas Goshogawaras kuni Kanagisse algkooli minekuni.[1]
Kooliaastad[muuda | muuda lähteteksti]
Dazai astus 1916. aastal Kanagi kehvemasse algkooli, mille lõpetas 1922. aastal klassi priimusena. Pere saatis ta kohalike võimude seltsi asutatud Meiji mainekasse algkooli, kuigi sealne kollektiiv oli tema hinnete suhtes skeptiline. Meiji algkoolis võttis ta jaapani keele, kirjutamise ja aritmeetika eratunde oma sugulasest klassijuhataja Masamori Sobajima juures. Sel ajal suri Dazai isa Tōkyōs grippi.[1]
1925. aastal astus Dazai keskkooli Aomori prefektuuris. Seal õppides avaldas ta kirjatöid mitmes kohalikus kirjandusväljaandes nagu Shinkiro ('miraaž'), Seiza ('tähtkuju') ja Aonbo ('noorus').[1]
Dazai kolis kauge sugulase juurde ja astus 1927. aastal Hirosaki ülikooli. Ta rajas kohaliku kirjandusajakirja Saibo Bungei (otsetõlkes 'rakukirjandus').[1] Kui Dazai kuulis, et tema lemmikautor Ryūnosuke Akutagawa sooritas enesetapu, langes ta masendusse, puudus koolist, kuritarvitas alkoholi ja palkas prostituute.[2]
1929. aastal sai Dazai rahustiüledoosi ja langes koomasse. Mõned päevad pärast koomast väljatulemist suundus ta koos emaga taastumiseks Yamani Senyu võõrastemajja Owani kuumaveeallikate juures. Kõigele vaatamata lõpetas Dazai 1930. aastal ülikooli.[1]
1930. aastal alustas Dazai Tōkyō keiserliku ülikooli prantsuse kirjanduse kursust. Peatselt pärast sisseastumist jättis ta õpingud hooletusse ja jooksis minema koos geiša Hatsuyo Oyamaga. Dazai pere oli suhte vastu ning ütles temast lahti. Kaks nädalat hiljem tegi Dazai koos Shimeko Tanabega enesetapukatse. Ellu jäi vaid Dazai, keda süüdistati Shimeko surmas. Tema pere sekkumise tõttu aga loobuti süüdistusest. Dazai suhe perega paranes: nad aitasid tal juhtunust taastuda ja toetasid teda taas rahaliselt. Peagi jätkas ta suhet Hatsuyoga, kellega ta abiellus. Dazai suhted perega halvenesid taas, kui pere kuulis tema sidemetest kommunistliku liikumisega. Nad lubasid rahastamist jätkata ainult juhul, kui Dazai lubab lõpetada ülikooli prantsuse kirjanduse kraadiga ja hoida eemale kommunistidest.[1][2]
Dazai tutvus ülikoolis õppimise ajal kirjaniku Masuji Ibusega, kellest sai tema mentor. Ibuse aitas Dazail avaldada kirju ja kohtuda teiste kirjandustegelastega. Sel ajal võttis ta kasutusele pseudonüümi Osamu Dazai, mille all avaldas lühijutu "Ressha" (1933). Seda kirjutades leidis ta oma kirjandusliku hääle ja stiili, mille järgi sai hiljem tuntuks: esimeses isikus autobiograafia.[2]
Raskused ülikoolis takistasid Dazai edukat lõpetamist. Lisaks ei õnnestunud tal saada töökohta Tōkyō ajalehes Miyako Shimbun. Nendel põhjustel kirjutas Dazai enesetapukirjana mõeldud teose "Loojanguaastad" (1936) ja üritas end üles puua. See oli tema kolmas nurjunud enesetapukatse. Pärast seda halvenes Dazai tervis ja ta kannatas pimesoolepõletiku käes. Valuvaigistid tekitasid sõltuvust, mistõttu pandi ta vaimuhaiglasse. Dazai kinnipidamise ajal oli Hatsuyo vahekorras Dazai sõbra Zenshiro Kodatega. Selle juhtumi tagajärjel tegi Dazai koos Hatsuyoga järgmise enesetapukatse. Mõlemad aga jäid ellu ning see viis nende lahutuseni. Dazai visati tasumata õppemaksu tõttu Tōkyō ülikoolist välja.[2]
Hilisemad aastad[muuda | muuda lähteteksti]
1938. aastal kolis Dazai Tenkachaya võõrastemajja ning tutvus Michiko Ishiharaga, kellega ta abiellus. Järgmisel aastal sündis neile tütar Sonoko. Kui Dazai ema haigestus, külastas ta teda kümne aasta jooksul esimest korda. 1942. aastal muutus haigus raskemaks ning Dazai külastas kodu koos naise ja lapsega. Dazai ema suri 70-aastaselt. 1944. aastal sündis Dazai poeg Masaki. 1945. aastal kolisid nad Michiko pere juurde Kōfusse, kuhu põgenesid ameeriklaste pommide eest. Hiljem kolis Dazai Tsugarusse vanemate maja juurdeehitisse, kus kirjutas 22 kirjatööd. 1947. aastal sündis Dazai teine tütar Satoko. Samal aastal sündis tal tütar Haruko. Tema ema Shizuko Ōtaga oli tal salasuhe "Loojuva päikse" kirjutamise ajal.[1][2]
Enne sõda haigestus Dazai tuberkuloosi. 1948. aastal halvenesid tema füüsiline ja vaimne tervis ning temast sai ka alkohoolik. Jätnud maha nii perekonna kui ka armukese, kolis Dazai Tomie Yamazaki juurde, kus ta kirjutas "Ningen Shikkaku". Osamu Dazai sooritas koos Tomie Yamazakiga enesetapu, nad uputasid end Tamagawa kanalisse. Ta leiti 19. juunil, mis oleks olnud tema 39. sünnipäev.[1][2]
Kirjanikukarjäär[muuda | muuda lähteteksti]
Osamu Dazai oli üks esimestest kirjanikest 20. sajandi alguses, kes kasutas oma teostes eneseirooniat ja kujutas tegelasi, kes näitasid inimlikku nõrkust. Dazai teosed olid vastanduses sellega, kuidas sõjaajal keskenduti Jaapani sõdurite vaprusele.[3]
Dazai loomingus saab eristada kolme perioodi. Esimene oli aastatel 1933–1937, mil tema stiil oli isikliku eluga sarnaselt katkendlik ja dekadentlik. Selle perioodi iseloomulik teos oli "Loojanguaastad" ("Bannen"). "Loojanguaastad" oli 15 lühijutust koosnev kogumik, mis oli mõeldud tema enda sõnul testamendina. Sellel perioodil esitas Dazai oma teosed "Klouni lilled" ("Doke no hana") ja "Vastuvool" ("Gyakkō") Akutagawa kirjandusauhinna nominendiks. Isikliku elu tõttu ta auhinda ei võitnud, kuigi žürii tunnustas tema annet.[3]
Teine periood Dazai loomingus oli aastatel 1938–1945, mis oli sõjale vaatamata kõige stabiilsem. Dazai oli üks väheseid autoreid, keda avaldati tsensuuri ajal ja kelle teosed ei keskendunud patriotismile.[3]
Dazai naasis oma viimasel loominguperioodil, aastatel 1946–1948, süngete teemade juurde teostes "Loojuv päike" ("Shayō") ja "Villoni naine" ("Viyon no Tsuma") ning viimases lõpetatud romaanis "Inimeseks kõlbmatu" ("Ningen Shikkaku").[3]
Suurem osa Dazai teostest kuuluvad minaromaani žanrisse, kuigi "Inimeseks kõlbmatu" puhul on see vaieldav, sest autobiograafilised elemendid on segatud väljamõeldisega.[3]
Eesti keeles ilmunud[muuda | muuda lähteteksti]
- "Inimeseks kõlbmatu", Loomingu Raamatukogu 2011/7-8, tõlkinud Margis Talijärv.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Dazai museum 2010. Knowing Osamu Dazai. [1](09.01.2018)
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Yabai 2017. Osamu Dazai: A Great Japanese Author with a Tragic Life. [2] (09.01.2018)
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Talijärv, Margis 2011. Osamu Dazai, Inimeseks kõlbmatu. Loomingu raamatukogu. Tallinn.