Orzełi juhtum
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Mai 2020) |
Orzełi juhtum oli Poola allveelaeva Orzeł saabumine Tallinna lahele 14. septembril 1939 ja interneerimine Tallinna sadamas kuni laeva põgenemiseni Eesti vetest 18. septembril 1939 ning sellele järgnenud diplomaatilise kriisini Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu vahelistes suhetes.
Interneeritud sõjalaeva põgenemine andis Nõukogude Liidu valitsusele võimaluse süüdistada Eestit neutraalsuse rikkumises – NSV Liiduga sõjas oleva riigi, Poola Vabariigi abistamises. Stalin kasutas Orzełi juhtumit ühe ettekäändena, et survestada Eesti Vabariiki sõlmima Nõukogude Liiduga nn baaside lepingut (28. septembril 1939).
Allveelaeva saabumine ja interneerimine[muuda | muuda lähteteksti]
14. septembril 1939, kaks nädalat pärast Teise maailmasõja algust, saabus sõjas oleva Poola allveelaev Orzeł öösel ootamatult Tallinna reidile ja soovis kasutada neutraalses riigis abi, tuues ettekäändeks, et komandör Henryk Kłoczkowski on haige ja laeval rike. Orzeł lubati küll eskordi saatel Tallinna sõjasadamasse ja komandör jäeti pärast läbivaatust kergete haigusnähtudega haiglasse, kuid riket ei avastatud. Nii otsustasid Eesti võimud allveelaeva selle meeskonna edasistest kavatsustest hoolimata hoopis interneerida.
Eesti merejõududest pandi laeva valvama kaks madrust, üks kaile ja teine juhtruumi. Lisaks pidi laeva valvama torpeedokaater Sulev. Poola allveelaevalt võeti ära merekaardid, kuid ei suudetud õigel ajal maha võtta torpeedosid ega välja pumbata kütust (sellega jäi täitmata Sõjavägede Ülemjuhataja kindral Johan Laidoneri käsk).[1] Poolakatel lubati kohtuda diplomaatidega ja jääda veel üheks ööks oma allveelaevale. Paljude eestlaste sümpaatia kuulus sel ajal poolakatele, kes olid langenud Saksamaa rünnaku ohvriks, ning see võis hajutada Eesti sõjaväelaste tähelepanu.
Allveelaeva põgenemine[muuda | muuda lähteteksti]
Kui NSV Liit 17. septembril 1939 Poolale kallale tungis, põgenes Orzeł järgmisel päeval (Jan Grudziński juhtimisel) Tallinnast. Selleks võtsid poolakad Eesti vahimehed vangi ja väljusid pärast mõningaid manööverdamise viperusi sadamast. "Orzełi põgenemine käis väga lihtsalt," on meenutanud madrus Boris Kivik, "- elektri-telefoniliin lõigati läbi ja kail olnud valvur Boris Mahlstein meelitati laeva, kus ta uimaseks löödi, ning laev asuski kai äärest eemalduma."[2]
Sulevi kahuritest tuld allveelaevale ei avatud, sest otsustati enne küsida telefonitsi üle mereväe staabist. Staabis aga keegi telefonile ei vastanud. Keegi oli tulistanud sadamas laeva pihta vaid mõned püssilasud. Sõjasadama väravast väljumisel rammis allveelaev esmalt vööriga veel lainemurdja-kaid, tekitades sellesse 2 m laiuse ja 3–4 m sügavuse vigastuse.
Kui Orzeł oli juba merel, avati tema suunas tuli merekindlustest ja tulistati 14 lasku, kuid laev sukeldus. Allveelaeva saadeti merele otsima neli Eesti sõjalaeva: torpeedokaater Sulev, vahilaev Laine, miiniveeskajad-miinitraalerid Suurop ja Ristna. Otsingud Eesti vetes tulemusi ei andnud. Torpeedokaater Sulev põrkas merel kokku piirivalvepaadiga, mis uppus. Tuvastamata Nõukogude allveelaev tegi aga ebaõnnestunud torpeedorünnaku miiniveeskajale Suurop.
Orzeł ilmus korraks välja 21. septembril Rootsi vetes Ojamaa saare lähistel ning saatis kaks kaasavõetud Eesti meremeest toiduainete ja kojusõidurahaga kummipaadis maale.
Järellugu[muuda | muuda lähteteksti]
Interneeritud laeva põgenemine andis Nõukogude Liidu valitsusele ettekäände süüdistada Eestit NSV Liiduga sõjas oleva riigi (Poola) abistamises. Nõukogude sõjalaevad asusid demonstratiivselt ristlema Eesti territoriaalvete lähedal, et otsida põgenenud allveelaeva. Hiljem mõeldi survestamiseks veel välja propagandalugusid, nagu Nõukogude aurulaeva Metallist uputamine Narva lahes "tundmatu allveelaeva" poolt.
24. septembril nõudis Nõukogude valitsus Eestilt ultimatiivselt "vastastikuse abistamise pakti" sõlmimist, mis lubanuks Nõukogude Liidul luua Eesti territooriumile sõjaväebaase, ähvardades keeldumise korral sõjaga. Eesti valitsus allus ähvardusele ning 28. septembril 1939 kirjutasid kahe riigi esindajad Moskvas alla nn baaside lepingule.
Eesti merejõududes viidi seoses Orzełi juhtumiga läbi kiire juurdlus ja karistati süüdlasi. Sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoneri ettepanekul vabastas president Konstantin Päts merejõudude juhataja Valev Mere ja merejõudude staabiülema Rudolf Linnuste nii ametist kui ka tegevteenistusest kohe Poola allveelaeva Tallinnast põgenemisele järgnenud päeval.[3]
14. oktoobril 1939 ilmus seni teadmata asukoha ja sõidusihiga allveelaev Orzeł lõpuks välja Suurbritannia rannikul. Nõukogude Liidu juhtkond ei ilmutanud hiljem enam huvi juba sõlmitud baaside lepingut ümber vaadata.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
