Orientalistika

Orientalistika (saksa Orientalistik, prantsuse études orientales, inglise Oriental Studies) on Idamaid uuriv teadusharu.

Orientalistika nimetuse alla koondub nii tänaste kui muistsete Aasia kultuuride uurimine ning sisaldab näiteks arabistikat, turkoloogiat, sinoloogiat, indoloogiat ja japonistikat. Orientalistika alla kuuluvad ka muistse Lähis-Ida uuringud (sealhulgas assürioloogia ja egüptoloogia). Saksa keeles on vanade Lähis-Ida maade uurimisala nimena kasutusel Altorientalistik ("vanaorientalistika"), inglise keeles Ancient Near Eastern Studies.

Orientalistikateadused hõlmavad endasse ka Aasia maade filoloogia, religiooniloo (nagu budoloogia), mütoloogia ja kunsti uuringud. Et orientalistika kujunes Euroopas välja mitteeuroopalike kultuuride uurimisena vastandatuna Euroopa kultuuri(de)le, on mõistet kasutatud erinevates tähendusmahtudes. Ka Iisraeli uuringute ja Vana Testamendi teadusega tegelevad uurijad nimetavad ennast tihtipeale orientalistideks ning hebraistika on samuti orientalistika valdkonda kuuluv teadusharu. Kohati hõlmatakse orientalistikasse ka afrikanistika ja amerikanistika, mis ei tegele otseselt Idamaadega. Paljudes ülikoolides on aga tänapäevase teadusharu koondnimena kasutusel ka Aasia uuringud või Aasia ja Aafrika uuringud.

Orientalistikateadused on mänginud otsustavat rolli kõikide tänaste humanitaarteaduste väljakujunemisel ning Ameerika Orientaalselts (American Oriental Society) oli esimene teadusselts Ameerika Ühendriikides (asutati 1842). Samadel alustel tegutsev Saksa Hommikumaade Selts (Deutsche Morgenländische Gesellschaft) asutati aastal 1845 Leipzigis. Pärast Teist maailmasõda ei olnud tegevus Nõukogude okupatsioonitsooni kuuluvas Leipzigis enam võimalik ning seltsi tegevus viidi üle Mainzi, 2006. aastast on seltsi kodulinnaks Halle. Tähtsaim Eesti Idamaade uurijaid koondav sarnase struktuuri ja eesmärgiga teadusselts on aastal 1935 asutatud Eesti Akadeemiline Orientaalselts, mille presidendiks on hetkel Märt Läänemets.

Orientalistika tänapäeval

Orientalistika ei ole ühtne teadusala, vaid eelkõige sadadele teadusdistsipliinide koondnimetus. Orientalistika või Aasia uuringutega tegeletakse kõikides maailma ülikoolides, kuid valdkond võib puududa paljudest ametikõrgkoolidest. Eri ülikoolides on seetõttu ka väga lahknevate uurimisvaldkondadega orientaalinstituudid, sest kogu valdkonna katmine ühe ülikooli sees ei ole võimalik. Orientalistideks nimetatakse tavaliselt teadlasi, kes tegelevad ühe või mitme orientalistika alla kuuluva teadusharuga. Tihtipeale ei oma erinevad orientalistikateadused ei metodoloogialt ega ka uurimisala poolest muud seost, kui seda, et uurimisobjekt asub Aasia mandril. Omavahel on teataval määral ühendatavad näiteks indoloogia ja japonistika või ka assürioloogia ja indoloogia, sest vastavad piirkonnad omavad kokkupuutepunkte. Samas assürioloogia ja japonistika ei oma pea ühtegi kokkupuutepunkti ja nende uurimisobjekt ei ole omavahel ühildatav. Humanitaarteaduste seas on orientalistika üks suurimaid valdkondi üldse, kuna hõlmab endasse rohkem kui 5000 aastat aja-, kultuuri- ja religioonilugu piirkonnast, kus elab valdav osa maailma rahvastikust. Orientalistikateadused muutuvad üha tähtsamaks ka seeläbi, et Hiina, India ning araabia maad on omandamas ka tänases maailmas üha tugevamat ja lähitulevikus oletatavasti juhtivat positsiooni maailma majanduses ja poliitikas. Väga tugevad ja Euroopaga võrdsel tasemel enda aja- ja kultuuriloo teadustraditsioonid on ka Indias, Hiinas ja mõnedes teistes Idamaades. Vaesemates idamaades piirduvad vastavad uuringud tihtipeale eelkõige "postkolonialistlike" või siis sotsiaalteaduslike üldteemadega. Erinevalt Iraagist ja Iraanist, mille kaasaegsed valitsejad on pidanud ülioluliseks just ka islamieelse ajaloo uurimist ja rõhutamist, puudub aga paljudes radikaliseerunud araabiamaades oma aja- ja kultuuriloo uurimine väljaspool islamiteoloogiat täielikult ning teaduslikud Lähis-Ida uuringud eksisteerivad seetõttu nii läänemaailmas kui Hiinas ja Jaapanis, kuid mitte paljudes araabiamaades endis. Üha tihenevad kaubandussidemed Idamaadega sunnivad aga mitmete keelte, kultuuride ja ka õigusruumide õpetamist peale ka tehnikakõrgkoolides ja äriülikoolides, kust vastavad valdkonnad alles hiljuti puudusid. Üldiselt ei loeta orientalistikateaduste hulka politoloogilisi või ka majandusteaduslikke uurimusi, millega tegeletakse peamiselt sotisaalteaduslikes erivaldkondades. Samas paljud orientalistid tegelevad paralleelselt just ka kaasaegsete Aasia ühiskondade sotsio-poliitiliste küsimustega, tavaliselt ajaloolisest perspektiivist lähtuvalt.

Orientalistika Eestis

Teaduslik orientalistika algas Eestis Tartu Ülikooli asutamisega aastal 1632. Orientalistika oli õppeaineks filosoofiateaduskonnas, kus oli ette nähtud heebrea, kaldea, süüria, araabia ja kreeka keele professuur, mida asus täitma esimesena Johann Weideling (1632-1633) ning pärast teda Salomon Matthiae (1609-1665). Kõikidel ülikooli ajalooperioodidel tegutses Tartus maailmakuulsaid orientaliste - sõltuvalt uuringute rõhuasetusest kas filosoofia- või usuteaduskonnas. Orientalistikaga seotud teadusharudest valdav osa likvideeriti nõukogude okupatsiooni poolt, kui uuele korrale ohtlikud uurimisalad, kuid teadustraditsioone suudeti eri vormides hoida nii Tartu Ülikoolis (Pent Nurmekund ja Linnart Mäll) kui ka "põranda all" Uku Masingu ja tema õpilaste poolt. Nii Uku Masingu kui Linnart Mälli teadustöid suudeti läbi raskuste avaldada ka Lääne-Euroopa tippajakirjades, mistõttu säilis Tartu ülikooli kui Idamaade uuringute ühe keskuse maine ka okupatsiooniperioodi jooksul. Linnart Mäll sai tegutseda ka Moskva liberaalsemate teadusringkondade juures, kus kommunistlik ideoloogia ei olnud erinevalt Tartust primaarne. Arabistika traditsioone suutsid elus hoida läbi mitmete tõlgete ja uurimuste Haljand Udam (1936–2005) ja Kalle Kasemaa (1942–). Tuntuimateks eesti soost humanitaarteadlasteks läbi ajaloo on siiani orientalistid Artur Võõbus (1909–1988) ja California Los Angelese Ülikooli klassikalise filoloogia ja indoeuroopa mütoloogia professor Jaan Puhvel (1932–). Artur Võõbuse poolt koostatud 14-köiteline ingliskeelne monumentaalteos Studies in the History of the Estonian People on siiani ainus rahvusvahelises keeles ilmunud mahukam uurimus Eesti ajaloost. Väikerahvaste õiguste eest võidelnud ja Esindamata Rahvaste Organisatsiooni asutanud Linnart Mäll (1938-2010) lõi ka tihedad sidemed Hiina kommunistide poolt alla surutud tiibeti rahva usuliidri 14. dalai lama Tenzin Gyatsoga, kes muuhulgas valiti Tartu Ülikooli orientalistika audoktoriks. Maailmakuulsatest eesti orientalistidest on tuntuimateks olnud Moskva ülikoolis tegutsenud austroneesia keelte spetsialist Ülo Sirk (1935–2011). Läbi aegade üheks olulisemaks indoloogiks oli Tartu ülikooli õppejõud, eesti folklroistika uurija, Õpetatud Eesti Seltsi liige ning hilisem Innsbrucki ja Viini ülikooli professor, Austria Teaduste Akadeemia liige Leopold von Schroeder (1851–1920). Haifa ülikooli Vana-Idamaa ajaloo professor ja Tartu Ülikooli usuteaduskonna külalisprofessor Michael Heltzer (1928–2010) rääkis ühe emakeelena ka eesti keelt ning teda võib pidada üheks olulisematest orientalistikateaduste taastajateks vabas Eestis paljude teiste kõrval. Tartu ülikooli judaistika professor hebraist ja keeleteadlane Lazar Gulkowitsch (1898–1941) mõrvati aastal 1941 Saksa okupatsioonivõimude poolt ning tema uurimisvaldkonda ei ole Eestis senini taastatud.

Orientalistika harud

• Egüptoloogia
• Assürioloogia
• Semitistika
• Hebraistika
• Arabistika
• Islamiuuringud
• Idakristluse uuringud
• Iranistika
• Budoloogia
• Indoloogia
• Turkoloogia
• Altaistika
• Mongolistika
• Tibetoloogia
• Sinoloogia
• Japanoloogia
• Kagu-Aasia uuringud
• Afrikanistika