Ooperifantoom (film 1925)

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib 1925. aasta filmist; romaani kohta vaata artiklit Ooperikummitus, teiste tähenduste kohta artiklit Ooperifantoom (täpsustus)

"Ooperifantoom"
"The Phantom Of The Opera"
ChaneyPhantomoftheOpera.jpg
Režii Rupert Julian
Lon Chaney vanem
Ernst Laemmle
Edward Sedgwick
Produtsent Carl Laemmle
Stsenaarium Gaston Leroux
Elliott Clawson
Raymond Schrock
Bernard McConville
Jasper Spearing
Richard Wallace
Walter Anthony
Tom Reed
Frank McCormack
Peaosades Lon Chaney vanem
Mary Philbin
Norman Kerry
Arthur Edmund Carewe
Gibson Gowland
Operaator Milton Bridenbecker
Virgil Miller
Charles Van Enger
Toimetaja Edward Curtiss
Maurice Pivar
Gilmore Walker
Filmistuudio Universal Pictures
Aasta 1925
Esilinastus 6. september 1925
Kestus 93 min
Riik USA
Keel inglise (tummfilm)
Ooperifantoom

"Ooperifantoom" (originaalpealkirjaga "The Phantom Of The Opera") on 1925. aasta USA tummfilm.

Sisu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Film põhineb Gaston Leroux' romaanil "Ooperikummitus".

Pariisi ooperimaja Palais Garnier müüakse uutele omanikele. Pärast allakirjutamist mainitakse neile müstilist kummitust, kes ooperimaja terroriseerib. Uued omanikud peavad algul seda naeruväärseks, kuid peagi peavad nad tõdema, et tegemist ei ole naljaga. Salapärane fantoom nõuab, et ooperites esineks senise Carlotta asemel noor lauljanna Christine Daaé. Aga kui tema nõudmisi ei täideta, siis juhtuvad õnnetused, mille käigus nii mõnigi elu lõpu leiab.

Salapäraseks fantoomiks osutub Christine'i lauluõpetaja, keda Christine oma silmaga näinud ei olegi, kuni ühel päeval too naise enda juurde kutsub. Esmakohtumisel ei jää Christine'le oma õpetajast hea mulje. Eriti kahtlasena tundub lauljannale, et salapärane mees kannab maski. Poolenisti vastu tahtmist veab viimane naise ooperimaja keldrisse, kus ta elab. Õpetaja hakkab Christine'le armastust vanduma ja teatab, et nüüd jäävad nad sinna igaveseks elama. Christine taipab, et tema õpetaja ongi see paljuräägitud fantoom. Tekkinud pinge ja suurte üllatuste tõttu tüdruk minestab.

Ärgates leiab ta end ilusast toast, kus on mitu paari naistekingi, pruutkleit ja peegel, mille peale on kirjutatud Christine'i enda nimi. Samuti on fantoom jätnud talle kirja, kus keelab naisel tema maski puutuda, ja ütleb, et kui ta seda ei tee, siis elab ta õnnelikult fantoomiga koos kuni oma elupäevade lõpuni. Kategooriline keeld aga tekitab Christine's uudishimu ja esimesel võimalusel kisub ta mehel maski eest, mille peale fantoom väga vihaseks saab. Christine palub, et fantoom laseks teda veel korra üles esinema, kui too teda nii väga armastab. Fantoom on nõus tingimusel, et Christine ei tohi seal kohtuda oma armastatu Raouliga ja peab pärast keldrisse tagasi naasma. Christine on nõus.

Suurel maskiballil otsib aga Christine kohe Raouli üles ning nad jooksevad koos ooperimaja katusele, kus teineteisele armastust tõotavad ja põgenemist plaanivad. Kõike kuuleb pealt fantoom, kes järgmise esinemise ajal viib naise tagasi alla keldrisse. Samal ajal tuleb välja, et salapärane fantoom on Erik, põgenenud vang, iseõppinud muusik ja mustkunstimeister.

Salapolitseinik Ledoux ja Raoul sukelduvad ooperimaja alustesse käikudesse, et Erikut ja Christine'i üles leida, kuid satuvad hoopis lõksu. Pika kauplemise järel nõustub Erik nad vabastama, kuid nõuab selle eest truudust Christine'lt. Kuna fantoomi tagaajav linnarahvas on Eriku punkrile ohtlikult lähedale jõudnud, haarab Erik naise ja jookseb tänavale, Raoul ja rahvas neile järele. Christine'l õnnestub põgeneda, Erik pekstakse läbi ja visatakse Seine'i jõkke.

Erinevused romaanist[muuda | redigeeri lähteteksti]

Seda filmi loetakse Gaston Leroux' romaani kõige originaalitruumaks esituseks. Nii näiteks on selles filmis ooperifantoom sündinud väärakana, mitte muutunud selliseks tule- või happeõnnetuse tagajärjel nagu hilisemates ekraniseeringutes. Samuti sarnaneb ooperifantoomi välimus (Lon Chaney jumestas end ise) kõige rohkem tema kirjeldusele romaanis.

Kõik romaanis olnud viited Pärsiale on kõrvaldatud. Ooperifantoom ei ole enam Pärsias õppinud, vaid selle asemel Kuradisaarelt põgenenud. Ka Ledoux pole enam müstiline pärslane ja Ooperifantoomi kunagine tuttav, vaid prantsuse salapolitseinik. Kuid see viimane muutus ei olnud kirjutatud filmi stsenaariumi, vaid tehtud alles tiitrite kirjutamise ajal.

Esialgu soovisid filmitegijad säilitada romaani lõpu, milles Erik sureb murtud südame tõttu pärast seda, kui Christine tema juurest ära läheb. Kuid eellinastuse ajal ei meeldinud selline lõpp publikule ja filmikompanii otsustas seetõttu filmile uue lõpu filmida.

Peaosatäitjad[muuda | redigeeri lähteteksti]